6.oktoober

Kristinaga kõndisime Llanbadarnisse tundi 50 minutit. Tagasi tulime 25 minutiga. Sakslase Hannahi metsarada oli umbes kordi pikem kui autotee kõrvalt kõndida (kuigi, ausalt öeldes, mulle täitsa meeldis see rajake).

Downinguga stseno oli kuidagi jurake täna, talle ei sobi lihtsalt loengu andmine, ta vajab, et ta saaks teha ja näidata ja välja mõelda ja et teised ta ümber saaks seda teha ja teda inspireerida. Hakkas endast kahju ja temast ka.

Ja Arts Centre'is istudes oli maailma ilusaim päikeseloojang. Kirusin, et ei võtnud Lomot kaasa. Küll ma olen osav.

Kõik vinguvad, et jube ilm on. Tuul ja vihm ja.. aga sügis ongi selline! Perfektne! Ma kõnnin tuules ja ilus on olla ja mingid nõmedad mõtted viib tuul ka minema. Ja kollased lehed on maas ja kastani karvased koored on põimunud kokku ja ja ja ilus on olla oranžis sügisevärvi mantlis ja kõndida läbi sügise! Ja siis hiljem olla kodus teki all ja soojad sokid jalas ja lugeda ja kuulata vihmasabinat. Oh nii ilus. Niii ilus. Sügis meeldib mulle!

Ei ole minu pilt.