Eile ehk esmaspäeval kõmpisin kohe hommikul (haaha, mis hommik, 10.40) Kristina ja Silveriga üles, sest Kristina osales filmis ja Edith oli äge ja mõtles, et filmides on üldiselt tihti äge valgus ja siis tuleb minna ja pilti teha. Nii oligi. Eelmine õhtu keerasin veel Kristinale papiljotid pähe ja värki nagu ikka päris värk noh :P (sest ükski filmimine Kaunite jaoks ei möödud papiljottideta.) (Sellega seoses, kui keegi mu puuduvaid 9t kollast papiljotti näeb, siis andke teada).
Ühesõnaga. Filmil oli põnev idee. Sama tekst kolme erineva emotsioonina - paranoia, frustratsioon ja kergendus (relief). Et kuidas erinevaid sõnu rõhutades ja erinevaid meeleolusid luues saab erinevaid tähendusi luua. Idee oli hea, aga teostus? Võinoh, oli okei, aga nad olid seal kohati nii totud, et ma läksin täitsa närvi. Näiteks, et nad ei osanud reflektorit kasutada või üldse..valgust paigutada, et kui neil on kõik prožed ühelpool, et siis muidugi tekib vari.. Ja ega nad ei mõistnud ka siis üht prožet teisele poole panna vm, milleks. Blah. Aga ma olin mingi suvaline omalõbuksfotograaf ja ei läinud neile midagi ütlema ka. Teie film, teie asi. Ägedaid pilte sain ka. Mis ma kunagi üles panen. Kunagi.
Teisipäev on nagu ikka pikk päev. Algas teatri seminariga teemal semiootika, mis oli pärast kohustuslikku lugemist ekstra segaseks muutunud. Ja siis ma olin nii ärritatud selle segaduse pärast ja et ma pihta ei saanud (tegelt sain, aga see lugemisetekst oli lihtsalt nõme ja segane) ja siis ma lausa rääkisin kaasa. Aga ega me taas targemaks ei saanud. Tähendused on loodud. Meaning is created. Seda korrutas me kallis seminarituutor vähemalt 8 korda. Aga kuidas me seda teatrianalüüsis kasutame, sellest pole sõnagi, ometi on mooduli nii ANALYSING performance ehk see peaks lõppkokkuvõtes olema põhieesmärk. häh. Me oma grupis üritasime sellele viidata, et kuidas me seda siis teatri kontekstis kasutama peaksime, aga saime vastuseks ainult, et "me ainult anname nimetuse asjadele, mida te olete koguaeg teinud." ah, mine pekki, mis pagana akadeemiku vastus see siuke on? blah. vinguvinguvingu.
Vaba aeg läks jälle Silveriga raamatukogus põnevatel teemadel jutustamise ja natuke ka Hamleti researchi peale. Siis jooksin Parry-Williamsisse ja võtsin Kristina papiljottidest tühjaks, ägedad lokid jäid! Ja siis jooksin edasi Lllammaste maale praktilisse stsenosse. Pool aega vaatasime mingit tuutori tehtud lavakujundust. Siis pidime samasse lavakujundusse panema "Lumivalgekese". Tegime geniaalsust omas grupis. Nii geniaalne oli, et keegi ei osanud midagi öelda. St keegi=tuutor, kes oli lihtsalt "Jah, väga hea" :P Haahaaa. ja siis hiljem pidime mingit geniaalset Becketti asja lavakujundama. Mis oli ka omapärane, sest Becketil on väga spetsiifilised ja konkreetsed ideed ja neid ei tohi ju muuta ka. Njamh. Igatahes jah. Ühesõnaga oli palju kriipsujukude joonistamist ja asja.
Pärast veel tegime oma grupiga natuke tööd Hamleti kallal. Vaatasime videosid ja üritasime midagi paika saada. Tuleb põnev ja ilus, ma loodan. Ophelia vesine haud ja vesi, mis asendabki põrandat ja hauakaevurid, kes mitte ei kaeva, vaid panevad kirstu vett, kivist troonid ja..jah. Kõlab põnevalt.
Ja nüüd ma olen olnud sada aastat Rosser Lounge'is, sest ma sain läbimärjaks ja siin on nii hea soe.
No comments:
Post a Comment