22.veebruar

Eile oli pannkoogipäev. Inglased söövad pannkooke sidrunimahla (teate see kontsentraat, sidrunikujulises pakendis) ja suhkruga. Kuidas need britid siukeste asjade peale tulevad? Sidrun ja suhkur ja pannkook?? Mida?

Gemma, Luke ja Bevan

Filmisime. Ma pole kindel. Päris ilus oli kohati. Arvestades, et kaamera ei võimelda eriti midagi. Oli ilus. Aga ma pole siiski kindel, et kas sellest annab treilerit kokku panna. Loota ju võib.

Vihmaseks läks

Postripilte sai ka tehtud. Need on päris head. Osad. Tundsin puudust tavalisest objektiivist, millega ma saaks teha paari meetri kauguselt mitte-kuju-muutvaid pilte. Bleh. Selle asemel ronisin laudade otsas ja olin 10m kaugusel, et saada kaht tüüpi täispikkuses kaadrisse. Lainurk moonutas liiga palju. Bleh. Aga midagi sai saadud. Oleks nüüd mõni photoshop või asi ja mõni Final Cut ka saadaval, oleks palju ägedam.

Amy oleks nagu mõnelt Shakespeare'i postrilt välja hüpanud.

Bound

21.veebruar, 2012. Arts Centre Studio, bear trap theatre

Jeebus. Ma tahan sellest kirjutada lihtsalt, sest.. See on üks neist asjadest, mis teevad midagi sinuga (st minuga ilmselt), aga sa ei saa täpselt aru, et miks ja kuidas.

Lugu oli lihtne. 6 meremeest lähevad kalale, sest nad müüsid vähem kalu kui tavaliselt ja lootuses, et keegi teine ei lähe sel päeval merele. Täesti..tume maa teema minu jaoks. Kalamehed? Möh?

AGA. See siiski tegi midagi. Mingi tunde tekitas, millest ma ei räägiks parema meelega.

Aga asi on selles, et ma tean, et mulle ei meeldinud mitmed kohad kohe üldse, mul oli igav ja asi oli klišeee, aga kui keegi küsiks, et mis ma arvan? Siis ma ütleks mõtlemata sekundiga "Absoluutselt geniaalne!"

Kuus meest. Väga stereotüüpiliselt kindlad karakterid. Näitlejad mängisid neid hästi, väga hästi.

Nad laulsid. A capella. vanu rahvalaule (ma ütleks, et šoti rahvalaule). Natuke siuke regilaulu moodi. Suurte stseenide vahetuseks. pimedas. Võimsad meeshääled. Kujutate kui vägev see on?

Lava oli lihtne. 5 tooli, laud. Mis tekitasid kaks eraldi ruumi : kapteniruum laua ja tooliga ja meeskonna ruum/köök/asi/koht laua ja 5 tooliga.

Neil oli koreograafia. Kalapüüdmiseks. Rütmilised plaksud ja liigutused, sümboliseerimaks seda, kuidas nad võrke üles vinnavad.

Nad tegid oma vihmajopedega tormi häält.

Nad kõikusid tormiga rütmis. (Ja Edithil on komme liigutusi jäljendada, alateadlikult, niiet Edith kõikus ka tormiga rütmis).

Kui ma nüüd mõtlen. Siis see on vist see reaalsus. See, et nad tormiga kaasa kõiguvad. Ja ümber kukuvad. Ja. On karakteris. Samas kui..sa ei näe reaalsust laval, vaid oma peas. See reaalne näitlemine, et sa kujutad nii täpselt ette, et nad on laeval ja on 11 palli torm ja eiteakuikõrged lained. Vähesed etendused teevad seda, vähemalt minu jaoks. Ja see tegi. Ja, mõjus.

21.veebruar

Nädalavahetus läks rutuga mööda.

Foul Westi esimene lugemine, stseno grupi meeting, Birthi meeting ja kinno jõudsin kah "The Artisti" vaatama.

Esmaspäeva hommik algas nagu ikka kell 9. seekord seminariga (vähemalt ei pidanud mäkke kõndima, eksole). Palju Grotowskit ja presentatsioone täis umbmääraseid "teeme Grotowskit järgi" harjutusi.

Sealt jooksin kohe stseno miitingule. Kus eeee.. rääkisime endiselt, et mida me unes näeme ja kuidas magame (või ei maga) ja et mis ühesõnaga peale hakkama. Praegu on plaan, et me lähme kõik magama ja siis hakkame unes seda sonetti nägema..kind of. Näitasin neile Hasselhoffiga "Jekyll and Hyde'i" muusikali, kus on eee, võitlus, et kumb siis peale jääb, et kas Jekyll või Hyde ja kuidas Hasselhoff laulab korraga kahte karakterit. Tähendab. Laulab iseendaga duetti :D

Pärast seisi läksime seiklesime Kristinaga Poola poodi. Sest Aberis on nüüd Poola pood! JUHEI. Nad müüavad Kinder Penguit seal!! Ja väljanägemisega vinkusid ja juustu! Ja igast..kraami :D Kama näiteks :D Ma seda ei vaadanud, et kas seal tatart ka on, pelmeene ma ka ei näinud (kartulipelmeenid olid, aga see ju pole see) ja musta leiba unustasime ka vaadata.. Aga põhimõtteliselt on ägens!

Õhtul oli The Birthi näitlejatega miiting. Tähendab, lugesid (aka naersid) skripti läbi. Niall rääkis põhilistest asjadest ja jamh. Tuleb hakata verd tegema. Mwhaahahhaa. (meeldetuletuseks, igaksjuhuks, et ma olen The Birthi lavastaja assistent ja mitte näitleja, mhm)

Jaa.. nüüd tulin just töölt. (mitte päris just, küll, aga jah). Vaikne päev oli täna, väga. Ei miskit põnevat.

Sain teada oma Foul Westi proovigraafiku, peaaegu. The Mourning'u proov on ka see nädal jaaa.. mm ma endiselt ei tea, mis ma koori ja kontserdiga teen. Hetke plaanidega ma nagu isegi jõuaks igalepoole. (kui ma olen osav ja panen Birthi proovid nii, et kõigile ja mulle sobib :D), aga..bleh, ma eit ea.. Mul on veel aega reedeni, et mõelda, ma arvan.

Ja homme on filmiga ka proovid ja teeme treilerit kui heaste läheb.

17.veebruar

Saavutus: sain eile pita leivast reaalse "tasku" tehtud. Je.

Olen sündinud DSM, öeldi mulle. Tähendab, ta tegelt ütles, et lennuliikluskeskuse tüüp või asi, aga ta ütles, et ta võrdleb neid kahte. Ühesõnaga, suutsin peaaegu perfektselt kõik Cue'd öelda ajapeale.

Ja siis me rääkisime terve tunni prompt copy'st.. ja ma tegelt ei mäletagi väga, mis ta sellest nii kaua rääkis...Kõik tundus siuke.. suht loogiline.

Ja siis oli grupi miiting, mis oli surm. Aju oli täiesti välja lülitatud (endiselt on). Aga me saime oma presentatsiooni ideed paika (nad ainult ei taha mind eriti kuulata, bleh) ja jah. Järgmiseks peab esmaspäeval kell 9 olema elus veel.

Tulin koju ja tegin midagi ja läksin magama. Ja siis Kristina tuli ja äratas, sest oli aeg jälle pakke tassima minna (tal mingid laste ujumisvärgendused, sõber tellis UKsse, nüüd vaja Eesti saata). Ja nüüd pea valutab. Blögalöga.

Laulma ma küll ei lähe täna kuhugi. Kõrged noodid tapaksid mu. (Nagu kõik muu tapab.)

Keeran ennast uuesti kerra vist.

16.veebruar

Esmaspäeval, oli vist, kui me tulime Gemmaga koos mäest alla ja siis ma tegin midagi ja peaaegu kukkusin ja olin üldse väga nõrkus omadega, ja siis ma hakkasin hüsteeriliselt naerma (sest ma olin natuke veidra magamisega, nagu ma juba ütlesin, ja kõik asi oli hüsteeriliselt naljakas see päev), ja siis tüdruk, kes me taga kõndis (oli päris šokis) ja küsis, et "Are you laughing or are you crying?" ja siis Gemma toetas mind ja tüdruk kõndis meist šokis mööda ja Gemma pöördus minu poole ja oli lihtsalt, et "Kas sa mõtled sama, mis mina?" ja ma olin "Mhm, Pornography!" Hästid. (ja iluuisutamisest tekkinud vägev tasakaal päästis mind taas, jeejee)

Muidu. Eile. Oli kolmapäev, jamh. Kella 9ks jälle üles, et kaamera võtta ja teha pisikest katsetust kaameraga. Oleme kõik kaamera idioodid. JEEE. Ühesõnaga, see kaamera ei võimalda eriti palju muutusi. Niiet ma olin lihtsalt..natuke kurb ja lasin tal Auto peal olla.. Ja tal on nats liiga lai objektiiv, mis oli ka kurb. Aga, meh, elab üle.

Metsateel oli IMEILUS valgus, päike säras läbi puude ja oh, jeesus, ma natuke kiljusin ja olin elevuses. Luke ütles, et ma olen "Full of European Excitement" :D Nii oli. Videolt on kuulda, kuidas ma lihtsalt kiunun vahepeal :D Tegime kiirelt ära, sest Gem pidi kell 12 tööl olema.

Viisime kaamera tagasi, ronisin alla, sest ma jätsin välise kõvaketta koju ja pealegi Maciga monteerimisruum pidi vabanema pärast kella 1.

1.30ks ronisin tagasi mäkke, monteerima, üksi. Aga pagana Maciga monteerimisruum oli endiselt kinni ja ma idioot ütlesin, et ma saan AVIDis ka hakkama. RAISK. IDIOOT. Olin 15 minutit seal ruumis ja sain 100% aru, et mu viha Avidi vastu on päris reaalne. Mis pagana junn programm sa oled nagu? Mine ära. Ma kuidagi suutsin seal 1,5 tundi olla, siis ma andsin alla ja üritasin kõik asjad oma välisele kettale saada, et siis oma kallis iMovies midagi teha hoopis, mille peale sealne armas-kallis PC otsustas, et see on küll liig ja lihtsalt lülitas end välja. (ja selle pärast on mul Mac, aitäh.) Ma lõpuks sain need asjad siiski kettale ja siis ma lihtsalt lahkusin, sest.. Avid ja PC'd on kohutavad. (ma pole endiselt kontrollinud, kas need asjad on tglt mu kõvakettal ja et need Macis toimivad, kui ei, siis ma olen eriti pahane).

Tagasi alla.

Ja õhtul jalutasin jälle üles. "Going Dark" maailmailusaim teatrietendus. JAH. See on täpselt selline asi, mida ma teeks. TÄPSELT. (eelmise aasta umbes teises stseno workshopis tegingi, peaaegu, mitte sellistes mõõtmetes, aga ideeliselt, JAH). Lisaks, selle teema oli..kuidagi..mõjuv. Ja see kõik. OHJEEEBUS. Ilus oli olla, ühesõnaga. (Lisaks olin ma "The keeper of the torch" juhuks kui kellegil on paanika ja ta tahab välja saada, olin tähtsam kui tavaliselt). Jaaaaa, mu ideaalne unistuste töökoht oleks vist selle trupiga. Jah, või miski sarnasega. JEEEBus, niii ilus ja hea oli. (Kuigi Gemma viitas hiljem, et nad vist võtavad ainult mehi tööle, bleh.)

Igatahes. 3 korda ühe päeva jooksul mäkke minna, kui sa oled enne 9t ärganud, pole mu lemmiktegevus.

Täna oli stseno jaaa. Valgus ja ruum. Valgus oli amazing. Tähendab, läks käest ära, uni ja kõik kippusid peale (nats nagu Richardi tunnis), sest me vaatasime ainult pilte Quarantine'ist ja kuidas Mike on neile valgust disaininud ja värki, seal oli palju ägedat, aga terve 2 tundi ainult pilte vaadata pole..päris see, noh. Lõpuks ta käskis meile Becketi "Act without words'ile" valgusplaan teha, aga see jäi pooleli, sest Simoni ruumi tund tuli peale.

Ja ruumitunnis me, lugesime mingi näidendi (ma ausõna ei mäleta hetkel, mis selle nimi oli) esimese vaatuse esimest lavakirjeldust, mis oli hästi detailne ja realistliku box-seti tüüpi. Ja siis pidime gruppides selle välja mõtlema. Ja hiljem siis selle välja mõtlema Foundry stuudiosse. Olin koos Chrisi ja Gemmaga. Ja Chris oli geenius ja mõtles ja oli geenius ja joonistas perspektiivis, je. Ja ausõna, meie oma oli kõige geniaalsem. Teiste omad..ei olnud loogilised, nope, vähemalt mitte eriti.

Ja siis kui me Foundry'sse ta panime, siis oli Edith geenius ja ergutas Chris geeniust, kes tegi lõpliku lahenduse. Jee. Ja oli ilus ja kõik.

Edith peab õppima perspektiivis joonistama, aitäh-palun. Ja ma leidsin, et "ruumi" tunnid ei istu mulle. Mulle ei meeldi tervet ruumi kujundada, ma võin detaile rekvisiitidel kujundada või mida iganes, aga mitte tervet ruumi, ma arvan.

14.veebruar

Ma olin tööl nii väsinud, lihtsalt. Kokkukukkumiseni väsinud. Ja siis ma jõin kohvi ja oli natuke aega hea olla.

Ja tegin ise täna võikud valmis, palun taas aplausi. Will oli geniaalne "you don't mind if I help you, do you?" ehk ta lõikas mulle võiku palle lahti (ehk ma ei oska eesti keelt jälle. võiku pallid = saiakuklid).

Üldse tegin täna palju. Just siis kui mina läksin tagant välja, siis oli järsku sada inimest ja Edith jooksis ja Pauliina ei teinud peaaegu midagi. Vabalt.

Ja..butter cream armastab mind. Mina teda mitte, sorri. Aga kõik koogid, mis täna mult telliti olid buttercreamiga.. Christine ütles, et muidu pole peaaegu ühtki kooki ja siis täna oled sina ja siis on nagu mingi 4 kooki. Vabalt.

Pean mainima, et Weronika oli mu kaunis-armas Valentiine ja riputas mulle hommikul ukse külge karbi fläpjackiga ja sõbrapäeva kaardiga. Niuniu, küll ta ikka oskab. Aga tänane öö oli jälle täpselt selline, et ma pole kindel, et kas ma tegelikult magasin või olin koguaeg selles mingises une-reaalsuse vahepealsuses. Väga veider oli, sellest ka mu väsimus, ilmselgelt.

Ja siis ma koristasin oma tuba. Madli tubli tuppa ja ütles, et see küll Edithi tuba pole, siin pole ühtki riideasja põrandal. tõsi. Tõsi. Aga mul lihtsalt tuli tuju täna. Hea plaan oli ka jälle ujuma minna, aga lõpuks ma leidsin, et ma olen piisavalt unine, et ma lihtsalt ei jaksaks end pinnal hoida ja upuks suure tõenäosusega ära, niiet jätsin vahele (nagu alati, elu koosnebki ainult vahele jätmistest mul).

Avastasin ka jälle ahastusega, et ma pole peaaegu nädal jälle flickrisse pilte lisanud, päris kohutav. Aga pole olnud midagi pildistamisväärset. Siis tegin natuke pilte ka, et oleks ikka, noh, midagi, onju.

Ja õhtul oli "So sorry you can't experience it!" ehk Mari-Liisi lavastatud näidend, kus Kristina ka mängis. Kaunis oli, ma vist ootasin midagi natuke teistsugust, aga see sobis ka väga hästi, väga kaunis oli. Ja ma ei saanud hingata kui Kristina karjus valust (karakterina, muidugi), päris-päris tõeline oli. (ja siis me üritame oma teatriga realismist eemalduda?)

Ja kõige olulisem on, et Laural on täna sünnipäev! JEEEE!

13.veebruar

Kella hommikune 9ne loeng pole ilmselgelt mu lemmikasjade nimekirjas. Grotowski ka pole mu lemmikute nimekirjas, aga härra Gough?, kes meile loengut andis on kindlasti kuskil nimekirjas. Esiteks mulle meeldib kui õppejõud ei loe slaididelt maha, sunnib mind ka rohkem keskenduma. Teiseks, mulle meeldivad näited. Jaaah. Aga kell 9 hommikul on mu keskendumisvõime umbes tund aega, siis hakkas kõik hajuma.

Siis oli grupimeeting, vaatasime üle oma Grotowski, panime natuke paika, et mis presentatsioonil teeme ja olime muidu tublid, kui välja arvata, et me vihkame Grotowskit ja ei mõista teda peaaegu üldse ja me ei oska midagi öelda ta kohta. Panime kokku jumala suvalist infot. Kuidagi nii, et me nagu ei mainigi ta treeningut ja asja, põnev, onju. Selle asemel räägime "märkidest", millest ta ise koguaeg rääägib, aga millest me aru ei saa. Edukad.

Olin hommikul tubli ja tegin endale võiku kaasa. või Pita leiva tasku. tähendab, mina pole veel seni suutnud mõista, kuidas on võimalik Pita leiba poolitada nii, et tekiks reaalne tasku, sest mul tekib üldiselt mingi 5 eraldi olevat tükki, mida ma siis lõpuks kuidagi kokku üritan lappida. Igatahes, tegin Rosser lounge'is pisikese pausi, sõin, printisin välja "Foul West'i" näidendi.

Läksin Parrysse istuma. Kulutasin oma viimased 60penni cappucinole ja leidsin, et latte maitseb ikka paremini. Ja tegin nägu, et ma ei sure veel, vaid loen Grotowski kohta tarka teksti readerist. Varsti tulid Lacey ja Lorien, kes tegid ka nägu, et nad ei sure. Ehk..kõik jumaldavad kella 9st loengut. Ja siis varsti tuli ka Gemma ja siis me olime neljakesi natukene rohkem elusate nägudega. Siis tuli mulle meelde, et Richardi esseed on pigeonhole'is ja me jooksime kõik hindeid saama. Ja siis järgmised 40 minutit (ma olin päris palju enne tunni algust Parrys..) me kirusime Simonit ja Richardit, sest nad isegi ei ürita mõista ega hinnata teistsugust teatrit kui see, mis neile meeldib.. Ühesõnaga, kõigil läks päris kehvasti. Tähendab, ma sain 60 punkti ja ma olen päris rahul, arvestades, mis kakat ma kirjutasin ja et see oli 600 sõna lühem kui miinimum oli. Aga ma ei saanud mitte midagi aru, mida Richard mulle kommentaariks kirjutas.. lihtsalt jauras. või ma olin piisavalt väsinud.

Ja siis kolm tundi TT'd. Rääkisime stage manageridest ja depute stage manageridest ja assistant stage manageridest, kellel kõigil on väga erinevad ülesanded. Ideeliselt on need siis intspitsient, rekvisiitor, butafoor. Mitte päris küll. Ses suhtes, et DSM annab märguandeid (ehk nagu intspitsient) samas ta kirjutab üles kõik asjad, mis lavastaja ütleb proovides ja kus keegi seisab ja kuhu läheb ja kust mis tuleb, mida vaja on jm (ehk nagu ma olin Kaunites Janikale aegajalt) lisaks koostab ta proovigraafikuid, korraldab ruumid, suhtleb kõikide osakondadega jnejne, siis ASM on põhiliselt rekvisiitor, aga tema töö alla kuulub ka butafooria, mingil määral. Ja onu Nick ütles, et isiklikud rekvisiidid/kostjumi rekvisiidid on ikkagi rekvisiidid ja üldiselt ei kuulu kostüümi alla (nagu Jansa ütles, et see on kuidas kunagi). Ja SM peab vaatama, et kõik oleks okeika ja kõik puhkaksid ja sööksid vahepeal (XD, põhimõtteliselt, mingid asjad on veel).

Ehk. Tere, Edith tahab ola DSM, aitäh jah palun. Kuigi, see märguannete ütlemine tundub jube keeruline siin. Et kui Laura meeldiv hääl ütles ainult, et umbes "Kenneth ma tahan sind kohe voodisse" ja enne algust, et "Valgus valmis?" jm. siis siin on väga täpsed, et ta peab ütlema iga valgusemuutuse ja heli muutuse ja miskõik. "Standby LX Q1" "LX Q1, GO!" ehk valguse esimene märguanne olla valmis, ja siis GO. ja selle jaoks on suur prompt score, kuhu tuleb kõik miljon asja sisse kanda, ja me reedeks peame tegema prompt score'i ja siis seda ajapeale lugema. Päris.jube.

Ja siis kui kolm kaunist ja väsitavat tundi oli möödas, jooksime Gemmaga alla, näidendi "The Mourning" läbilugemisele. Nad on lahendanud asja punk-võtmes ehk me leiname on gängiliidri surma. Ja ma olen Job, kunstnik, värvin spreyvärvidega ja on ilus olla ja mul on päris mitu teksti, bleh. All good, all good. Näidend on ülilühike. ja ilmselt ei sega v'ga kõiki muud sadat asja, mis nüüd käsil hakkab olema.

Lisaks Morrissonsi Ricotta maitseb päris peaaegu nagu kohupiim. JEEEEEE.

11.veebruar

Esiteks. Ma nüüd sain kirja ka teiselt lavastajalt, et ta tahab ka mind saada. Siuke staar siis.

Näidend on "Foul West" ja räägib selle suve Londoni rahutustest (seee on see sõna, mida ma olen koguaeg otsinud "rahutused"!). Koosneb 5st monoloogist, aga me vist teeme seda kuidagi teisiti, sest meil on 10 näitlejat. Ülesehituselt tundub suht nagu Pornography oli, aga muidugi..palju kehvem.. ja ma endiselt mõtlen, et kas halb inglise keel seal on meelega, et karakterid on siukesed äärelinna gängid või on autor lihtsalt kehva inglise keelega..

Teiseks. Kell 3 öösel kuulen vaikset koputust uksele. Suht olin, et mida paganat? Äkki kuulen lihtsalt luulusid? Ütlesin ikkagi "jah?" ja siis läksin tegin ukse lahti ja Weronts oli ukse taga. Hea tüüp oli pidus käinud ja koduvõtme maha unustanud. Ja siis ta mõtles, et ega ma ju niikuinii ei maga, et siis tuleb siia. Ja ma ei maganud, muidugi, aga kuna preili Wasiak oli läbikülmunud ja unine, siis ta puges kohe teki all ja vajus ära. Mul ei jäänud midagi muud ju ka üle. Ma endiselt ei mõista, kuidas me mu tibatillukesse voodisse kahekesi ära mahtusime, aga kuidagi mahtusime. Külm oli vahepeal, sest ma ju loovutasin Werontsile oma paksu teki (võinoh, ta lihtsalt võttis :D aga ma oleks andnud ka..) ja magasin ise fliisteki all. Niiet kella 6 paiku hommikul olin ma 100% üleval ja mõtlesin, et kas ma julgen end liigutada ja puhuri tööle panna või mitte.. lõpuks ikkagi panin. Ja siis vahepeal me rääkisime üksteisega, aga alati nii, et teine oli suht uimane ja poolunes. Päris naljakas oli :D

Muidu olen mõttetus, nagu ikka.

Viimasel ajal mu arvutiekraan sakib. Ta väriseb ja vahetab lambist oma heledust ja vilgub ja.. Ja see ajab pea valutama. Mis võiks ju olla vihje, et kasuta vähem arvutit, aga ei. Ma siis valutan pead ja istun ikka edasi ja ei teee mitte midagi asjalikku.

Edith, millal tuleb see päev, kui sa ükskord teed midagi asjalikku, palunaitäh?

9.veebruar

Lugu nüüd nii, et ma olen nüüd näidendis "The Mourning" (Leinamine), mis räägib sellest, kuidas eee.. 5 erinevat inimesterühma reageerivad kuninga surmale.

Ma olen mingine kunstnik või asi, kellel jääb nüüd kuninga portree pooleli. Mingi teine tüdruk on ka ja siis me räägime. Ma pole stsenaariumit näinud, niiet ma tegelt ei tea, mismoodi see täpselt välja hakkab nägema.

Siis teine lugu, et mu stseno grupike leidis, et 27 on väga sobiv sonett. SCOOORE!! Mulle meeldib, ühesõnaga. Hakkame uurima unenägusid ja unetust (väga sobib, väga). Simon oli jälle piiratud silmaga. Me rääkisime, et Dali on ju hea näidend "unenäost" ja kuidas kõik on valesti ja värki. Ja Simon kuulis meid ja oli lihtsalt mingi "Et te teaks, et mulle ja Mike'ile ei meeldi Dali üldse." (Mike on tüüp, kes õpetab meile heli ja valgust). BOoo, Simon, boooo. Ühesõnaga jah. Kõik saab olema ilus, kuigi mul ei ole üldse ühtegi reaalselt ideed hetkel.

Heli tegime täna muidu stsenos ja kostüümi ka. Helis õppisime mikrit kasutama. Ehk rääkisime kõik kordamööda mikrisse.. Jeee. Ja leidsime, et enamuste ständiga mikritel sa pead hästi lähedal olema, et oleks õige. ja siis näppisime natuke helipulti. "Ja nüüd ma keeran kõrge sagedusega helisid madalamaks"

Kostüümis me. EE, joonistasime, jälle, muidugi, bleh. õnneks mul oli pliiats kotis, tubli laps. Rääkisime, et kostüüm vs riietus ja värki. Ja siis tegime moeshow'd, Simoni disainitud riietega ooperile "Ion". Tegin Nathaniga lollust, sest meil oli sama kostüüm. Kaunis :D

Simon lasi meile La Traviata Joogilaulu ja siis ma kriiskasin oma ette, et "Joogem, jah, joogem see punane vein! Aeg on käes, tuleb minna, töö oootab meid."

Ja mulle ei meeldi, et eestikeelne sõna on sonett ja inglisekeelne on sonnet. SEE JU AJAB SEGADUSSE.

27

Ma loen ja loen ja ma ikka pöördun tagasi 27 poole. (mitte, et ma tegelt loeks ja loeks. ma lihtsalt sirvin, suht..) Ja igakord mulle meeldib see rohkem. Unetus, vat kui tore sa oled, oled heaks teemaks sonettidele.

Weary with toil, I haste me to my bed, The dear repose for limbs with travel tired; But then begins a journey in my head To work my mind, when body's work's expired: For then my thoughts--from far where I abide-- Intend a zealous pilgrimage to thee, And keep my drooping eyelids open wide, Looking on darkness which the blind do see: Save that my soul's imaginary sight Presents thy shadow to my sightless view, Which, like a jewel hung in ghastly night, Makes black night beauteous, and her old face new. Lo! thus, by day my limbs, by night my mind, For thee, and for myself, no quiet find.

–William Shakespeare

Käisin katsetel.

Jooksin ringi. Jah. Tegime nime mängu ja kõik pagan mäletasid mu nime, niiet mind valiti koguaeg, aga mina ei mäletanud mitte kellegi nime, siis ma olin lihtsalt mingi, wtf, MIKS mina.

Olin mees, pervert mees *pöidlad püsti*. Terve 15 minutit, kui me harjutasime, siis ma ei olnud, üks teine tüdruk tegi meest ja siis lõpuks nad olid mingi, okei, proovime kõik korra, ja siis nad leidsid, et ma olen kõige parem. Khm. Okei.

Siis tegime töö intervjuu sketchi (mis see eestikeelne sõna on? Halllooo? ETÜÜÜÜD). Ja ma leidsin, et mulle ikka üldse ei meeldi niimoodi mitte millestki midagi teha. Meile oli ainult ette antud üks lause. (Pervomehe etüüdis oli "Who are you?" ja intervjuus oli "It's going to be you not me"). Jah.

Aga. Mul oli lõbus, niiet, kõik on kena, vist.

Niall palus lõpuks, et ma oleks ta assistant-director, mille ma muidugi võtsin vastu, kuigi ta näidend on ajuvaba, aga seda toredam, onju. Ja kui ma Aaroniga alla jalutasin, siis ta ütles, et väidetavalt saavad kõik osad, niiet. Teretulemast kiired ajad! Ma muidugi ei mõista, kuidas kõik saavad osa saada, sest seal oli mitu monoloogi?? Mida paganat, okei.

Igatahes, siis on päevakorras:

*Loengud ja seminarid ja workshopid

*Grupi kohtumised (vähemalt 3 erinevat gruppi - Key Theatre Practise, Stseno ja ilmselt ka Technical theatre)

*Töö (ja lisa töö päevad, kui hästi läheb, kui läheb..)

*Gemma film "Eventure"

*Nialli näidend "The Birth"

*Ja kui ma saan osa, siis ka need proovid.

HUURAAA mulle.

8.jaanuar

Eile terve päeva stalkisin Filmerit, me teatri õppejõudu. Jah, ja ma leidsin, et ta siiski peab olema üks geniaalsemaid õppejõude. Kui mitte kõige kõigem. Ses suhtes, et.

Andrew Filmer @andfilmer

I experienced a deep and profound sadness in the supermarket today whilst gazing at watermelons. Just thought I'd share that.

Kuidas saab mitte jumaldada kedagi, kes selliseid postitusi teeb twitteris?

Tulin just Gemma ja Luke'iga kohtumiselt, mis oli..suht mõttetu. Nägin näitlejad ära (mitte, et Amy't ma tean juba ja vrki ja siis jah). Gemma oli vahetanud mõned stseenijärjekorrad ära, sest ta on endiselt kindel, et me saame asja filmida nagu tegeliku teekonnana, niiet see kõik on loogiline ka. Mina arvan, et see on mõttetu üritus, aga..nohjah. Aga üldkokkuvõttes, me leppisime kokku, et järgmine kolmapäev laenutame kaamera ja teeme katset. JEEEEE, MA SAAN KAAMERAT NÄPPIDA (ja olen kindlasti hästi pettunud pärast, sest need on kakad kaamerad).

Saime on Hamleti asjad ka tagasi. Oleks võinud parem olla, aga you know..portfoolio sain 58 ja grupi eest saime 65 (kusjuures group work oli excellent). Portfoolios oleks tahtnud natuke rohkem saada, aga arvestades, kuidas ma seda kiiruga tegin, on vist isegi hästi. Ja naljakalt Simon kommenteeris just seda, et mul näiteks polnud algseid kostüümi ideid kirjas, mida ma ise ka kaalusin täiega kaua, et kas ma jõuan või mitte ja siis leidsin, et vahet pole (oleks pidanud ka postiga saatma ja tegema päeval edasi, BLEH). ja siis grupi asjas me Gemmaga vingusime, et Simon kirjutas meile, et me ei tohiks teha siukest tavalist sümbolit, et muda=madness, eee, hullumeelsus, et jätke umbes publikule oma arusaamine. AGA me pole mitte kunagi seostanud muda hullumeelsusega, mida sa ajad Simon, mida? Muda oli eksterjöör ja kivi oli interjöör. (Jöööööööööör, mida lõppu? :P). Me vihjasime veega ja trummidega hullumeelsusele, aga muda?? mida paganat? jah.

Siis ostsin endale märkmikuid, sest ma pean gaziljon portfooliot tegema ka see semester. Mis sakib natuke, aga see selleks. EI, mulle meeldib portfooliod teha, sest mulle meeldib "päevikuid" kirjutada (2 blogi ja pildid ja Moleskine märkmik mõtete jaoks + kuupäevadega päevik on vist piisavad tõendid), aga see on täpselt see dilemma, et ma tahan, et nad oleksid ilusad, aga ma ei saa hakkama ilusate asjade tegemisega ja siis ma olen ise pettunud ja kurb ja..bleh.

Ja nüüd. Nüüd mul on 20 minutit, et veel kaaluda, kas ma tahan minna Broadways'i One Actsi katsetele või mitte. Minna või mitte minna, selles on küsimus!? Nagu tahaks, aga samas tahaks ja PEAKS ka lugema sonette (pagana sõna, kuidas sind kirjutatakse? kirjutataksegi nii, JESS) ja tegema midagi asjalikku, sest ma eile ei teinud mitte midagi ja olen natuke süümekates, sest ma lubasin, et ma olen vähemalt terve veebruari hästi asjalik koguaeg (hea nali, onju, Edith ja asjalik). Oeh.

Jah, ma lähen auditionile. Ja ma nüüd olen närvis. Pekki.

7.veebruar

Tööl olin natuke elektrijäne. Hüppasin ringi ja rääkisin endaga pudikeeles. Ja feilisin võikude tegemises.

Ja jõin 3 kohvi ära. Ja laulsin "Food, glorious food" (sest nüüd ma tean sõnu) ja "Mashed potato, mashed potato".

Jah.

Ja ma olen jälle Gemmaga koos ühes grupis stsenos, mis on ühest küljest tore, sest me mõtleme sarnaselt (ja meil on Chris, kes on heligeenius, mis on ka tore!), aga samas võiks ju vahel teistmoodi ka olla? Kristina on ka grupis. Ainus, kellest ma midagi ei tea on Tabby. Jah, ma tõesti ei mõista, mille järgi Simon gruppe jagas, sest minu arust on täpselt nii, et sõbrad-semud on kõik koos :P (mis on vist hea ka, tegelikult)

Nüüd jäätun, tsau.

Ma palun aplausi.

Edith käis ujumas. (mitte meres, muidugi)

6.veebruar

Seminar T.Payne'iga on geniaalne. GENIAALNE MEES, kus sa enne oled olnud, et mind motiveerida? Ah? Ah? Ah?

Kohe ports pandi meid gruppidesse. Olen Bethi, Jessi ja Davidiga koos. Mulle meeldib, et meil on poiss grupis, sest, ee.. üldse 2 poissi on terves seminarigrupis. Jah. Aga ma arvan, et grupp võiks parem olla, sest me Davidiga oleme oma maailma inimesed ja Jess ja Beth lihtsalt arutaks eelmise õhtu pidu. Jamh. Ja täna olin mina imekombel see, kes tuletas meelde, et ikka peaks midagi nüüd tegema ka jah, ja rääkisin üldse, päris palju. Tähendab, see on see, et Beckett on tore tüüp Edithi jaoks.

Ah, alguses me pidime tegema gruppi tutvustava performance'i. Me tegime kaelkirjak Jeffrey, kes uisutab, mängib jalgpalli, teeb joogat ja mängib klarnetit ja laulab ka. Ja kes elab Eestis, aga kolib Milton Keynes'i. Jah, vot.

Ja siis tegime Gemmaga natuke Aberis ringi (enne käisime Upper Limitis, mida kõik kiidavad, aga kuhu ma millegi pärast pole sattunud. Jõin Oreo piimakokteili, JEEBUS, hea oli), et filmimispaiku vaadata. Oh, ilus on see Aber ikka küll. Ikka..VÄGA. Ja mägedel oli veel udu ja..jaa..jaaa. Ah.

4.veebruar

Seda, et.

Tuju puudub.

Elaks voodis, teki all, päev otsa, ja üldse ei liigutaks.

Ja.

Kui on kurb olla, siis ma ostan raamatuid.

Raaamatud. mida mul pole aega lugeda, aga mis ootavad õiget hetke, ja õigel hetkel on suurepärased.

pea ka valutab.

2.veebruar

Täna oli palju stsenograafiat. OHJUMMELKUIEXCITEDMAOLEN.

Kõigepealt oli kaks tundi valgust. kus me rääkisime erinevatest prožedest ja mis nad teevad ja kuidas toimivad ja siis me saime natuke neid näppida ka. Parkerid ja profilid ja Frunnelid ja igasugused. Natuke tumemaa veel on, aga...küll jõuab :D

Ja siis oli kaks tundi Simonit ja space'i ja ma pole vist elu sees ühtki Simoni tundi niii palju nautinud kui seda. Alustasime algusest ehk.. joonistasime ruume. St, alustasime meie päikesesüsteemiga. Siis gloobus. Siis Britid joonistasid Inglismaa (mis oli kohutav). Me Kristinaga joonistasime Eesti, Anne joonistas Norra ja kaks hiinakat joonistasid Hiina.

Siis joonistasime tee kellegi kodust Aberis Foundry stuudiosse. Ja siis joonistasime Parry-Williamsi esimese korruse majaplaani.

Kokkuvõtteks, et. Suurte kaartide puhul..nagu maailmakaart ja Eesti või Uk näiteks. Mul on silme ees väga detailne kujutis, mismoodi need välja näevad, aga ma ei suuda seda absoluutselt paberile (võinoh, meie juhul põrandale, sest me joonistasime kriitidega põrandale, how cool is that?) kanda. Lihtsalt. Pea ja käsi ei tee koostööd. Lisaks. Maailmakaardil. Ma olin jube segaduses, et mismoodi Aafrika toimib Aasia suhtes. Mis sa tead seal Aafrikake?

Ja mitte keegi ei tea, mismoodi Parry-Williams välja näeb. Ausõna. See maja on labürint. Minu arust päris edukas, et ma natukenegi seal orienteerun. Susipusi, ma ütlen.

Aga see eest. Aberi linnakaardi joonistamine polnud eriti raske. Peas toimis google mapside street view :D

aga inglaste UK kaart oli küll natuke masendav. Nats. Mitte, et ma paremini oskaks ise, aga mu peas on detailne kaart olemas.

Siis.. Gemma näitas paari sketchi, mis ta oli filmi jaoks teinud. Jaah. Seda polnud eriti palju, niiet.. Ma ei oska midagi öelda. palju ilusat saaks teha. (kui ainult me ei pea Avidis monteerima, hoidkem pöialt). Lisaks. Ma olen kohutavalt mõjutatud Sherlockist hetkel. Selle filmi jaoks. Vähemalt 4 stseeni, mida ma kujutan ette nagu mingit klippi Sherlockist. Njamh. Aga see on ka üks kõige ilusama operaatoritöö ja monteerimisega TV/filmiteos üldse. MHM. Ja siis mingi idee on mul veel peas, ja ma olen kindel, et ma olen seda kuskil näinud, aga kus? Bleh.

Ja siis. Ma pidin Sarah Kane'i "The Crave'i" vaatama minema (Tüübalti monoloogi etendus), aga see pagan jäi ära. Ja ega ma ju enne ei hakanud kahtlustama kui umbes 15 minutit enne etenduse algust. Ehk, ma suht passisin üle 2 tunni tühja. Tähendab, mitte otseselt, aga siiski. Ostsin süüa ja puha, sest kõht läks jube tühjaks ühel hetkel + pea valutas, sest Simon arvas, et peaks me Foundry stuudios mustad kardinad eest võtma, et näha "paljast" tuba, mis oli valge ja jube ere. Jah, bleh.

Aga üldiselt on mul hetkel stsenograafia vaimustus ja see, et me teeme nii palju ägedat. JEJEJEJEJEJEJEJEJEJEJEJEEEEEE.

1.veebruar

Mismõttes on juba veebruar?

Ja, küll on hea, et ma Huddersfieldis, kui magada ei saanud Shakespeare'i sonnette lugesin. Scenographic Compositionis peame nüüd ühe neist stsenograafiliselt lavastama. Tralallalaa.

Aga siiski on soovitused väga teretulnud. Ühesõnaga, soovitage mulle Shakespeare'i sonnette?

Ja palun seletage, kuidas ma saan tööl igakord nii mustaks? Ma saan aru, et mul on pluus eest must, aga et mul õla peal šokolaad või miski??