Siis oli grupimeeting, vaatasime üle oma Grotowski, panime natuke paika, et mis presentatsioonil teeme ja olime muidu tublid, kui välja arvata, et me vihkame Grotowskit ja ei mõista teda peaaegu üldse ja me ei oska midagi öelda ta kohta. Panime kokku jumala suvalist infot. Kuidagi nii, et me nagu ei mainigi ta treeningut ja asja, põnev, onju. Selle asemel räägime "märkidest", millest ta ise koguaeg rääägib, aga millest me aru ei saa. Edukad.
Olin hommikul tubli ja tegin endale võiku kaasa. või Pita leiva tasku. tähendab, mina pole veel seni suutnud mõista, kuidas on võimalik Pita leiba poolitada nii, et tekiks reaalne tasku, sest mul tekib üldiselt mingi 5 eraldi olevat tükki, mida ma siis lõpuks kuidagi kokku üritan lappida. Igatahes, tegin Rosser lounge'is pisikese pausi, sõin, printisin välja "Foul West'i" näidendi.
Läksin Parrysse istuma. Kulutasin oma viimased 60penni cappucinole ja leidsin, et latte maitseb ikka paremini. Ja tegin nägu, et ma ei sure veel, vaid loen Grotowski kohta tarka teksti readerist. Varsti tulid Lacey ja Lorien, kes tegid ka nägu, et nad ei sure. Ehk..kõik jumaldavad kella 9st loengut. Ja siis varsti tuli ka Gemma ja siis me olime neljakesi natukene rohkem elusate nägudega. Siis tuli mulle meelde, et Richardi esseed on pigeonhole'is ja me jooksime kõik hindeid saama. Ja siis järgmised 40 minutit (ma olin päris palju enne tunni algust Parrys..) me kirusime Simonit ja Richardit, sest nad isegi ei ürita mõista ega hinnata teistsugust teatrit kui see, mis neile meeldib.. Ühesõnaga, kõigil läks päris kehvasti. Tähendab, ma sain 60 punkti ja ma olen päris rahul, arvestades, mis kakat ma kirjutasin ja et see oli 600 sõna lühem kui miinimum oli. Aga ma ei saanud mitte midagi aru, mida Richard mulle kommentaariks kirjutas.. lihtsalt jauras. või ma olin piisavalt väsinud.
Ja siis kolm tundi TT'd. Rääkisime stage manageridest ja depute stage manageridest ja assistant stage manageridest, kellel kõigil on väga erinevad ülesanded. Ideeliselt on need siis intspitsient, rekvisiitor, butafoor. Mitte päris küll. Ses suhtes, et DSM annab märguandeid (ehk nagu intspitsient) samas ta kirjutab üles kõik asjad, mis lavastaja ütleb proovides ja kus keegi seisab ja kuhu läheb ja kust mis tuleb, mida vaja on jm (ehk nagu ma olin Kaunites Janikale aegajalt) lisaks koostab ta proovigraafikuid, korraldab ruumid, suhtleb kõikide osakondadega jnejne, siis ASM on põhiliselt rekvisiitor, aga tema töö alla kuulub ka butafooria, mingil määral. Ja onu Nick ütles, et isiklikud rekvisiidid/kostjumi rekvisiidid on ikkagi rekvisiidid ja üldiselt ei kuulu kostüümi alla (nagu Jansa ütles, et see on kuidas kunagi). Ja SM peab vaatama, et kõik oleks okeika ja kõik puhkaksid ja sööksid vahepeal (XD, põhimõtteliselt, mingid asjad on veel).
Ehk. Tere, Edith tahab ola DSM, aitäh jah palun. Kuigi, see märguannete ütlemine tundub jube keeruline siin. Et kui Laura meeldiv hääl ütles ainult, et umbes "Kenneth ma tahan sind kohe voodisse" ja enne algust, et "Valgus valmis?" jm. siis siin on väga täpsed, et ta peab ütlema iga valgusemuutuse ja heli muutuse ja miskõik. "Standby LX Q1" "LX Q1, GO!" ehk valguse esimene märguanne olla valmis, ja siis GO. ja selle jaoks on suur prompt score, kuhu tuleb kõik miljon asja sisse kanda, ja me reedeks peame tegema prompt score'i ja siis seda ajapeale lugema. Päris.jube.
Ja siis kui kolm kaunist ja väsitavat tundi oli möödas, jooksime Gemmaga alla, näidendi "The Mourning" läbilugemisele. Nad on lahendanud asja punk-võtmes ehk me leiname on gängiliidri surma. Ja ma olen Job, kunstnik, värvin spreyvärvidega ja on ilus olla ja mul on päris mitu teksti, bleh. All good, all good. Näidend on ülilühike. ja ilmselt ei sega v'ga kõiki muud sadat asja, mis nüüd käsil hakkab olema.
Lisaks Morrissonsi Ricotta maitseb päris peaaegu nagu kohupiim. JEEEEEE.
No comments:
Post a Comment