Bound

21.veebruar, 2012. Arts Centre Studio, bear trap theatre

Jeebus. Ma tahan sellest kirjutada lihtsalt, sest.. See on üks neist asjadest, mis teevad midagi sinuga (st minuga ilmselt), aga sa ei saa täpselt aru, et miks ja kuidas.

Lugu oli lihtne. 6 meremeest lähevad kalale, sest nad müüsid vähem kalu kui tavaliselt ja lootuses, et keegi teine ei lähe sel päeval merele. Täesti..tume maa teema minu jaoks. Kalamehed? Möh?

AGA. See siiski tegi midagi. Mingi tunde tekitas, millest ma ei räägiks parema meelega.

Aga asi on selles, et ma tean, et mulle ei meeldinud mitmed kohad kohe üldse, mul oli igav ja asi oli klišeee, aga kui keegi küsiks, et mis ma arvan? Siis ma ütleks mõtlemata sekundiga "Absoluutselt geniaalne!"

Kuus meest. Väga stereotüüpiliselt kindlad karakterid. Näitlejad mängisid neid hästi, väga hästi.

Nad laulsid. A capella. vanu rahvalaule (ma ütleks, et šoti rahvalaule). Natuke siuke regilaulu moodi. Suurte stseenide vahetuseks. pimedas. Võimsad meeshääled. Kujutate kui vägev see on?

Lava oli lihtne. 5 tooli, laud. Mis tekitasid kaks eraldi ruumi : kapteniruum laua ja tooliga ja meeskonna ruum/köök/asi/koht laua ja 5 tooliga.

Neil oli koreograafia. Kalapüüdmiseks. Rütmilised plaksud ja liigutused, sümboliseerimaks seda, kuidas nad võrke üles vinnavad.

Nad tegid oma vihmajopedega tormi häält.

Nad kõikusid tormiga rütmis. (Ja Edithil on komme liigutusi jäljendada, alateadlikult, niiet Edith kõikus ka tormiga rütmis).

Kui ma nüüd mõtlen. Siis see on vist see reaalsus. See, et nad tormiga kaasa kõiguvad. Ja ümber kukuvad. Ja. On karakteris. Samas kui..sa ei näe reaalsust laval, vaid oma peas. See reaalne näitlemine, et sa kujutad nii täpselt ette, et nad on laeval ja on 11 palli torm ja eiteakuikõrged lained. Vähesed etendused teevad seda, vähemalt minu jaoks. Ja see tegi. Ja, mõjus.