Ma alati ütlen, et ma ei igatse kedagi, aga täna selgus, et täpselt sel hetkel kui ma räägin kellegagi, kellega ma pole pikka aega rääkinud, selgub, kui vähe-palju ma inimest igatsenud olen.
Ehk 6 tundi Werontsiga juttu ajades läks nagu niuhti, ja oi, Pagan, kuidas ma ikka igatsesin teda.
leidsime, et kõik on nii lahku kasvanud, ja et.. järgmine aasta on veel hullem, sest kõik on ära igalpool. Kurb hakkas..
--
AGA. KassKassKassKasss.. Ja keegi ei teadnud ta nime, raisk. Aga KassKassKassKass, reaalne kass, keda ma sain taga ajada, ja ta on seal järgmine aasta ka, ja pagan küll, ta hakkab mu sõbraks! Isegi kui ta praegu vist suht viskas mind, sest ma ajasin teda taga koguaeg (nagu kolmeaastane, kes näeb kassi ja üritab pai teha, aga hästi ei tule välja, ja see näeb välja nagu ta üritaks kassi lömastada..)
No comments:
Post a Comment