4.48 Psychosis

Taipasin äkki KUI kriitiline ma olen teatri suhtes. See vist tuleb ajaga..sest ühel hetkel, olles piisavalt palju näinud, tuleb hetk, kus kõik, mis ma näen polegi hea. AGA..siiski ma arvan, et mu teatrielus on olnud rohkem ilu kui koledust.

4.48'ga oli siuke...huvitav suhe.. Ma tahtsin seda jubedalt näha, sest see on Sarah Kane'i kirjutis, kusjuures, ta viimane, enne kui ta enesetapu tegi. Ainus, mis ma Kane'ist enne teadsin, oli, et ta kirjutas Tybalti monoloogi (Draamateatri "Julias", mis tegelt on ta etendusest "Crave") ja et ta oli nats hullumeelne, ja tegi enesetapu. Kõik. Aga ilmselgelt oli see piisav, et oodata terve aasta, et näha 4.48't.
Jaaaa, mul oli õigus. See tekst oli vapustavalt vaimustav (kuigi ma tahaks seda ka lugeda..sest see on seda sorti tekst, mida mulle vist meeldiks rohkem lugeda kui näha/kuulata).

AGA. See oli Castaway trupi poolt, mis on siuke, "Võtame kõik vastu, ja paneme kõik lavale" trupp. Ehk seal oli absoluutselt igasuguseid tüüpe. Vanemaid inimesi, kellel on reede õhtuti (võinoh, mil iganes neil proovid on..) natuke vaba aega, ja midagi targemat pole teha. Vanemaid inimesi, kes on absoluutselt 100% teatrifanaatikud. Noored, kes tahavad saada staarideks, ja ükskõik milviisil. Noored, keda tegelt ka huvitab teater. (ja siis ma mõtlesin, et jõle hästi on näha, mida inimene arvab, vaadates, kuidas ta mängib..massi näiteks..). Need, kellele tekst tähendab päriselt ka midagi, kes seostavad end sellega. Ja siis need teised, kellele see on mass suvaliselt kokku möksitud sõnu, mis tuleb JÄLLE pähe tuupida..

Igatahes.. kirju seltskond ei anna kõige paremat tulemust. Kuigi..see oli päris hea.. Osad kohad olid päris head. Seal oli üks Poola tüdruk, kellel oli umbes kõige rohkem teksti, ja ta elas igale lausele niii kaasa, teda oli nii vahva vaadata, sest..noh, mina olen omadega endiselt kompleksis kuskil avalikult inglise keeles rääkimise ees, niiet ta oli niimoodi laval ja suure aktsendiga ja rääkis palju..ilus oli lihtsalt, vist.

Aga, mis oli absoluutne turn-off oli valgustus. Eriti kui ma olen nüüd teadlik sellest. Ja märkan seda rohkem, meelega. See oli kohutav! Mingid jumala suvalised värvid kokku miksitud.. Lihtsalt mingi..plögalöga. Kuigi, põnev oli siis vaadata, et mis prože täpselt, mida tegi, sest me olime stuudios ja kõik laternad olid näha. Eks oli ilusat ka.. Vahepeal spotlightid toimisid hästi, aga siis astusid näitlejad neist välja, ja siis nad ilmselgelt ei toiminud hästi. Siis oli ilus, kuidas nad olid valge cyclorama taga ja tegi varjukolle. Aga üldiselt oli see lihtsalt, et "tahaks hästi sigrimigrit, palun!"

Jamh. Ja üldiselt ma ei saanud tihti aru, et mis need tegevused olema peaksid, mis nad tegid, aga..see vist ei häirinudki nii palju.. Võibolla natuke siiski.. Hästi palju oli ringi tõmblemist, mis osade puhul oli päris arusaadav, et miks nad ringi tõmblevad, aga teised olid jälle täpselt, et "lavastaja ütles, et kõnni ringi, mina kõnnin ringi..."

Ühesõnaga. Et..tahaks lugeda seda nüüd.