31.oktoober

Tervist,
ma tahtsin öelda, et ma üldse isegi ei mõelnud see aasta, et sellised pühad nagu Mardi- ja Kadripäevad eksisteerivad Eestis... Ma mäletan, et vähemalt esimesel aastal ma küll mäletasin.. Aga nüüd, meh. Vahet pole tegelikult, need pole mulle kunagi meeldinud.. üldse. Õõh.. Hällouviin ka ei meeldi.. Õnneks on pidevalt palju teha, et siis pole nii palju tähele pannud, kuidas see vaikselt linna üle võtab..Hästi veider on siin see, et kõigepealt septembris millalgi näed äkki mingeid jõulu asju poodides.. Ja siis vahepeal tuleb hällouviini hullus, ja siis saab see läbi ja siis on täiskäigul jõulud!
Hällouviiniga tuli Pottermore'is terve teine raamat välja! How good is that nagu? Mitte, et mul oleks piisavalt aega, et seda kaunidust uurida..

Ja siis.. Täna oli NewMedia ja nii vahva oli! Meeldib heli-värk ikkagi. Audioteater. Tekst kõrvaklappides ja publikust saab näitleja. Nii palju vahvaid mõtteid!


+ Gareth oli meil tunnis, rääkis meile oma performance'ist (okei, mitte eriti, eriti noh..kuna see on Gareth ja tema ja rääkimine.. noup..) (Seminariõps Gareth siis..eelmisest kahest aastast). Ja siis ma avastasin, et ta on täiega Andrew Scotti häälega, eriti Moriarty'na. itsitasin siis omaette.

+ Tundsin end täna nagu Janika ja ütlesin Joanile vähemalt päris mitu korda, et "MA EI TAHA SINIST!" :D Aga kahjuks ma pean sellega siiski leppima.. (naljakas.. peaaegu sama ajastu ka.)

28.oktoober

Ärge üritagegi normaalselt magada kui te kael ei toimi normaalselt. See on kohutav.
Kael on kohutav. Ma ei saa aru, kuidas selline asi üldse võimalik on.. Nii kohutav. Täna ma ei saa vasakut kätt ka väga kõrgele tõsta, sest ilmselt mingist hetkest hakkab see käe tõstimine ka kaelalihasele.. Oleks endale ääre pealt kohvi peale kallanud selle pärast..
Ja siis ma olen nagu väike beebi, et kui ma kuskil püsti tahan tõusta, siis pean enda pead toetama, et mitte valu kätte surra.

Ja siis ma mõtlen, et me oleme homme soundstuudios ja.. Ma väga loodan, et mõni äge tehnikatüüp tuleb ja näitab, kuhu vajutada, sest ma hetkel ei mäleta mitte essutki.. Teoorias, umbes.. ma Mäletan ainult seda, et tuleb rääkida hommikusöögist :P et leveleid testida..

Kael pagan, ma ei kujuta homset tööl olemist ette.. või mäest üles ronimist..

27.oktoober

Sel aastal inimesed teavad, kus Eesti asub. - huvitav!

Muidu olen täna invaliid, ma ei saa oma pead vasakule liigutada. Käin ringi nagu Juhan Parts. Vingun, kõigile. Imelikud asjad teevad põrguvalu - näiteks jope selga panemine.
Jube. JUBE ON. Kristina arvas, et ma peaks vähem magama, et siis vähemalt ei maga ära ;):P
+ et öösel oli jääkamber me toas. Imeline.

Tegime täna postripildi. EDITH TEGI. Ma OLENÄGE. Lavastaja assistent ei suutnud mõista, et kaamera ei toimi nii, et ma saan pilkases pimeduses äkki mingi pildi välja võluda.. Tegin paar pilti välguga, aga ega mul ju pole normaalset välku, ainult kaamera sisseehitatud ja noh.. see sakib..(mitte, et ma mingi ägedama välguga midagi teha oskaks..) Aga lõpuks oli imeilus ühe telefoni valguse ja ühe telefoni flashiga valgus ja noh, oli imeilus! IMEILUS! Ma olen ise ka uhke! Aga ma ei tohi teile näidata :( Veel..

+ sain oma theatre lightingu raamatu kätte ja see on nii exciting! Aga mu kael on liiga valus, et raamatut kuidagi mõnusalt lugeda..

25.oktoober

Mulle nii jube hästi meeldib, et kell saab kohe 4 ja ma olen viimased 2,5 tundi teinud nägu, et ma magan. BLARGH.
Tooge mu Une-Mati tagasi mulle, aitäh-palun.

Tähendab.. Nüüd viimased 20 minutit olen tagasi üleval, loen värke, sest..nooo, kaua sa ikka seda alge/seina passid.. Ja nüüd vaikselt hakkab nagu tunduma, et nagu tuleb seda und..Äkkki, kui hästi läheb, võib-olla.

24.oktoober

Kolmapäev pole üldse minu päev. Lihtsalt sest NewMediaks ärkamisega ei kaasne üldse mingit motivatsiooni, lihtsalt üks suur vingupingupilv. Bläh.

Aga kui siis tundub osutub päris ägedaks, siis on natuke toredam olla, aga see vingupingupilvest alles jäänud väsimus vallutab mind siiski terve kolmapäeva. Päh.
Aga tund oli suhteliselt äge! Tegime grupitööd ja ma sattusin nii ässa gruppi, et noooo, ei teagi kohe. Jake ja Lynsey ja Beth. ja noh..mina.. Aga tegime kunsti ja blurrisime kaamerat ja tegime hääli ja meil oli kohe päris idee ja värki.. (kuigi Beth ja Lynsey olid pidevalt, et "teeme lihtsalt.. noh, sest on segadus.." mille peale me Jake'iga pead vangutasime..aga ok)

Äge oli, et kõik grupid tegid nii erinevaid asju. Muidugi oli sarnasusi, sest tekst, mille miniperformance (ausõna, minut max) põhines, oli sama..
Ja leidsin, et ikkka palju põnevam on kui asja vastu tegelt ka huvi on. Audioteater. Helid.. jaaaa, mulle meeldib. Ega New Man pole ilma asjata mu lemmik theatre passport show. Kuigi, eks nõnda, audioteatrina,  on teatri palju raskem piiritleda - kui vaatajatest saavad näitlejad ja iga mööduv inimene on pealvaataja? või näitleja?
Ja siis, et kui palju on tegelikult igasugust meedia teatrit me ümber (okei, Eestis vist mitte, ma vist, VIST, pole midagi Eestis näinud, mis oleks meediateater.. või teater, mis kasutab meediat.. võibolla midagi NO99'lt, aga..eh, ei tea), ühesõnaga, kui palju on meedia teatrit ja kui harjunud me/ma meediaga olen ja isegi ei pane tähele, et on midagi rohkemat kui lihtsalt teater.

23.oktoober

Teise vahetuse poiss täna tööl, otsustas, et on väga tark tulla tööle pohmelliga.(tuli veel pool tundi varem kohale ka, mida??)
saatsime ta tunni aja pärast minema.. Ta oli lihtsalt üks surevzombie.
Kohutav.
Kommandeerisin Kiku endale appi, ta lendas kohale ja pesi nõusid (ja nõud sa tegelt ka puhtaks!)
Samal ajal tegin mina terve lõuna üksi laudade serveerimist, päris.. väsinud.. olen nüüd.
Nagu Christine'gi ütles, et eile olid kõik kohal, oli Annie (kes on 20 aastat töötanud seal kohvikus) ja Christine ja Peter ja kõik oli seal.. Ja oli surmvaikus.. Ja siis kui olen mina ja Christine (ja noh..Kiku, aga ta ei loe selles olukorras), siis on põrgu ja kõigil vaja sööma tulla..
Õnneks olid suht kõik kliendid mõistvad ja ei karjunud mu peale kui ma ei jõudnud neid 2 sekundiga teenindada..

Ja siis kõigele lisaks tuli vahepeal Sam läbi ja ütles, et ta quitib selle töö, et sai parema ja ma lihtsalt oleks nutnud. Nooookurja.. See tähendab, et mina peangi esmaspäeviti, teisitipäeviti mingite uute pohmellis koperdistega asju ajama.. wekflsfrjegjdkgjkdfsldkgfl.. Ma natuke üldse ei oota järgmisel nädalal tööle minemist. Üldse.

18.oktoober

Avastan teatrit enda jaoks jälle. või.. teatri tegemist? See maagia, mis paneb su vahel südamest naerma ja siis paar minutit hiljem lohutamatult nutma.

Alustati hingamisharjutustega. Tunnetame partnerit, jälgi ta hingamist, olge üks - hingamises. Siis terve grupiga. Laulge nooti nii, et te tunnete heli luudes ja energiat ringis. Paarides samamoodi - tehke muusikalisi vestlusi, jälgige üksteist, alustage samal hetkel, tunnetage, kuhu teine liigub.

Üks poiss palus mult abi, sest ta ütles, et tal hääl ei tule välja üldse. Mis ma teha oskan? Ma tean muusikast, eriti selle õpetamisest NIII kohutavalt vähe. "Teeme hingamisharjutusi! Ära hinga õlgadega, hinga ribidega! Ei, õlad on pinges, kael on pinges - häälel polegi kuhugi minna!" Improvisatsioon - aga kui ohtlik on see, kui teha seda õpetades ja eriti hääle-hingamise õpetamisel.

Ja siis. Kõndige ruumis, muusika, tehke žeste. Ja siis Edith. Edith lihtsalt läks. See maagia, seee... Juhuslikkus! Kuidas inimestest said tegelased. Kuidas pime mees aitabki saksa sõdurit, sest ta ei NÄE, et see on sakslane. Kuidas üks mees on keset saali maas, hirmust. Ja kõik kõnnivad. Ja siis.. Mees jookseb läbi ruumi karjudes "MA EI TEA TEDA! MA EI TEA TEDA! NAD TULEVAD! MA EI TEA, KES TA ON!", samal ajal kui ta naine ja teine meditsiini-õde ja doktor teda taga ajavad. Kuidas see nelik kaob lava sügavusse ja sa kuuled eemalt seda karjumist-rabelemist ja otse nina ees embavad kaks venda üksteist tugevalt. Ohmujumal. Ma järgmised 20 minutit olin murtud. Ei teadnud, mida teha. Nutsin, vappusin, mõtlesin, et "Selle pärast ma olen siin, ja selle pärast ma teen teatrit!" Just selle hingematva tunde pärast, et kõike võib juhtuda, ja kui juhtub, siis see liigutab sind, kõigutab täiesti paigast ära! Ja sa pead mõtlema ja koguma ennast, ja sa pole sama, kes enne.

16.oktoober

Hommikul tööl tädi tellis koogi, pildiga. Pildiga Peter Rabbitist. Ma juba niutsusin seal nunnudusest ja siis ta ütles, et see on ta abikaasale 65ndaks sünnipäevaks!!! Oh, see täitsa tegi mu hommiku! niii äge! Ütles veel, et ta mees kogub igasuguseid Peter the Rabbitiga seotud asju.. 65! Niii vahva!!

Muidu oli üle pika aja vaikne ja rahulik päev. Eks see tuul vist puhus kõik kliendid teelt kõrvale.. (ma hommikul minnes mõtlesin ka, et ei tea, kas jõuangi õige majani.. puhutakse enne minema äkki..)

Peter the Rabbit, teile siin.

14.oktoober

Tere, täna on meie majas 14 kraadi..ee..sooja?
Suuloputusvedelikuga suu loputamine oli nagu oleks väga külma jäätist järsku hammustanud.

Ja paljas mõtegi, et ma pean oma fliistekist toogast välja ronima ja sinna vihma kätte astuma, et Morrisonsi jalutada, paneb võbelema.
Ja siis pärast läbimärjana siia "sooja" majja tagasi tulema. bõrrabõrra

13.oktoober

Vahepeal oli üks Neljapäev, üks production meeting ja hästi palju väsimust ja läbimärg olemist.

Production meeting oli..ma ei tea.. Joan ei mõista vist, et kõik ei peagi seal kohal olema, ja et see pole parem kui ta tund aega vähemaks võtab seda production meetingut..
Ja siis see Neljapäev oli täis tassimisi ja arvuti ja printeriga mässamisi ja ühest kohast teise jooksmisi. Ja siis lõpuks õhtul koju jõudes oli Elise ja Kiku poolt üks suuuur Domino pizza. SUUR. 1,5 päeva sõin seda.
Ja production meetingul, Richard jõudis enne mu mõtteni kui ma seda öelda jõudsin.. Bleh.

Ja reedel olin palju arvutis ja kirusin taas Google Sketchupi. Kui taun saab üks programm olla? Aga sain igatahes mingi kast-kast-silinder lavakavandi tehtud.

On juba aeg, kus ma ei võta grupiasjadest osa, vaid olen stsenograaf ja..ma ausõna ei tea, mida ma seal proovides tegema peaks.. Peaksingi vist väga asjalik olema ja uuurima koguaeg ja joonistama ja sketchima ja tegema midagi..

Ah, reedel ikka võtsin osa ja olin koormeister..üksi. Okei, Sam aitas natuke. Sest Joan oli kuskil meetingul. Hästi kaua. Aga ma õpetasin neile laulu selgeks, enamvähem. Alt puterdab natuke, vahel, kui nad kahtlema hakkavad. (Mitu korda ma ütlesin eile neile seda, et ärge kahelge, sest te teate ja kui te kahtlete, siis hääl hakkab värisema ja läheb sinna kuhu just tahab?) Ja siis nad suudavad vahel väga veidralt mööda laulda.. Ja siis.. Oh, mõistsin, et ma ei oska ühtegi laulmisega seotud inglise keelset sõna ja olen lihtsalt mingi "And then your voice does this *teeb käega lainet*". Ei, põnev kogemus on.

Ja siis ma igakord nutan kui mõnda Ellioti ja Lily stseeni improviseeritakse. Ausõna.

Ja nüüd..pildi aeg!

Kui meid Kikuga kostüümilattu lastakse.. 

Me grupi tüdrukud loevad luulet.. 

Edith toksib klaverit 

Kui mehed tegid etüüdi 

Langev jada. 

Kui kõik oli roosa ja sädelev.. 

Kui meestele tehti sõjaväe õppust ja neist said mehed. 

Niiiiinnjaaaa! 

Kui kõik said viipekeele selgeks

8.oktoober

Mida kolm poissi teevad/õpivad kolme peale 40 minutit, teeb/õpib Edith 4minutiga.
ehk kuidas Edith on tehnika-guru ja Qlab'i-printsess.

Mõtted on pidevalt Productionil, mis on veider, sest ma tavaliselt pole üldse nii...pühendunud? või..närvis?

Uni on endiselt suur. Aga on vaja NewMedia tobedaid tekste lugeda. (NewMedia aine-ideena on hea, aga selle teostus on üks suur prügihunnik.)

7.oktoober

Oma ainsal vabal päeval ärkab Edith kell 3.30. Loodetavasti oli see uni siis vähemalt piisav, et järjekordne nädal vastupidada.

Ma ei taha New Mediat lugeda.
Ja ma ei suuda neid Arvo Pärte otsida, sest neid ei leidu interneti avarustes mulle lihtsalt dõunlõudimiseks.
Tegelikult on tore, igasugusst põnevat muusikat omada, jaaa.

5.oktoober

Neljapäeval oli production meeting, olin päris asjalik..Võinoh, jagasin enda kui stsenokunni arvamusi. Enamus 2 tunnisest meetingust läks Joani lobisemise peale (oli näha kuidas Becky ja Andrea lihtsalt surevad seal..:P (nad on siis productioni põhitädi ja kostüümi-õmblustädi)).

Ja siis meie õppejõud stsenograaf on Richard. Tegi mulle tähtsaid nägusid ja ütles, et me räägime hiljem veel. JEEBUS. Richard on keeruline, ta tundub siuke ninnu-nännu, pai-pai, aga tegelt ta teeb su täitsa maatasa kui sa ei tee nii nagu talle meeldib. Selles suhtes on Simoniga hea, et sa vähemalt tead, mis ta tahab sust.. Richardist ei saa kunagi aru, et mis talle nüüd meeldib või mitte.. (Aga samas on ta mu personaltuutor ka, niiet... ülikoolidele/töökohtadele references - siit ma tulen!)

Ja siis poolpäeva olime Kikuga kostüümilaos - tuhnisime, otsisime õiget ajastut, mida me ei leidnud..
Keegi tahab mulle Kaunitest 7 ilusat Müllersoni-aegset pluusi saata? :D
Tegelt oli niikuinii jama selle kostüümiga, sest me Kikuga mõtlesimegi pigem Edwardi (Müllersoni) aega.. Võinoh, natuke hiljem siiski, et - kõrge kaelusega pluusid, prossid, kõrge pihaga seelikud, mis ei ole enam maani ja militaarjakid.. Aga kuna aasta on 1918, siis Andrea (kostüümitädi) arvas, et peaks olema hoopis rohkem juba 20ndate hõngu, et vöökoht on puusale kleidid ja laiad kleidid jaa.. ühesõnaga.. oli üks suur jura..
Ja siis muidugi sõduri (maeisuudaöeldaseda sõna, tahaks öelda ülikonnad, aga see pole kindlasti see..) uniformid ühesõnaga... Meil on laos täpselt 1  1.maailmasõja aegne uniform.. HURRAAA. Me lõpuks võtsime vist väga mitu 2.maailmasõja aegset rüüd ka, sest ma leidsin,et nad on sama lõikega (Ma pole tegelikult 100% kindel) ja et värvi erinevust pole vast (ma tõesti loodan) väga näha..
Sest ühe rüü laenutamine läheb maksma umbes 100 naela.. Ja meil on..8 meest vist? :D Ja 1500 naelane budget.. Et noh.. oleks kehv kui üle poole budgetist läheks kostüümilaenutusele.

TÄna olin laulukunn. Toksisin klaverit. teadsin kõiki hääli. Olin poistele tuutor ja dirigent. Teadsin, kust noodist laul algab. Hurraa.
Sattusin peaaegu ka hästi-kirjutajate-klubisse. (Elliot ütles, ma ise ei saanud midagi aru...) ehk oskan analüüsida, vist. Lõik mu kirjatükist loeti ette, tundsin end nagu keskkoolis või kuskil.. Päris jube oli, natukene.. Ja ma üldse ei mäleta, et ma selliste sõnadega oleks kirjutanud.. Aga, ok siis.

Ja nagu HURRAAA, Homme saab kella 10ks minna!!!! ja mitte 9ks. IMELINE!

1.oktoober

On öö, vihma sajab, on oktoober, on sügis, ja leidsin selle, ja mõtlesin, et Linnateatri "Tõde ja õigus 2." on ikka väga kaunis tükk. VÄGA.

Ja muusikapala on ka imeline, on ju!