Avastan teatrit enda jaoks jälle. või.. teatri tegemist? See maagia, mis paneb su vahel südamest naerma ja siis paar minutit hiljem lohutamatult nutma.
Alustati hingamisharjutustega. Tunnetame partnerit, jälgi ta hingamist, olge üks - hingamises. Siis terve grupiga. Laulge nooti nii, et te tunnete heli luudes ja energiat ringis. Paarides samamoodi - tehke muusikalisi vestlusi, jälgige üksteist, alustage samal hetkel, tunnetage, kuhu teine liigub.
Üks poiss palus mult abi, sest ta ütles, et tal hääl ei tule välja üldse. Mis ma teha oskan? Ma tean muusikast, eriti selle õpetamisest NIII kohutavalt vähe. "Teeme hingamisharjutusi! Ära hinga õlgadega, hinga ribidega! Ei, õlad on pinges, kael on pinges - häälel polegi kuhugi minna!" Improvisatsioon - aga kui ohtlik on see, kui teha seda õpetades ja eriti hääle-hingamise õpetamisel.
Ja siis. Kõndige ruumis, muusika, tehke žeste. Ja siis Edith. Edith lihtsalt läks. See maagia, seee... Juhuslikkus! Kuidas inimestest said tegelased. Kuidas pime mees aitabki saksa sõdurit, sest ta ei NÄE, et see on sakslane. Kuidas üks mees on keset saali maas, hirmust. Ja kõik kõnnivad. Ja siis.. Mees jookseb läbi ruumi karjudes "MA EI TEA TEDA! MA EI TEA TEDA! NAD TULEVAD! MA EI TEA, KES TA ON!", samal ajal kui ta naine ja teine meditsiini-õde ja doktor teda taga ajavad. Kuidas see nelik kaob lava sügavusse ja sa kuuled eemalt seda karjumist-rabelemist ja otse nina ees embavad kaks venda üksteist tugevalt. Ohmujumal. Ma järgmised 20 minutit olin murtud. Ei teadnud, mida teha. Nutsin, vappusin, mõtlesin, et "Selle pärast ma olen siin, ja selle pärast ma teen teatrit!" Just selle hingematva tunde pärast, et kõike võib juhtuda, ja kui juhtub, siis see liigutab sind, kõigutab täiesti paigast ära! Ja sa pead mõtlema ja koguma ennast, ja sa pole sama, kes enne.
No comments:
Post a Comment