Ja siis järgmine nädal on see ime-hetk, mil mulle tegelt ka makstakse teatritöö eest. Hurraa!

Käisin kohtumas proua lavastaja-organiseerijaga, Paul kaitseks kaasas. Natuke Katret meenutavad naine, diagrammid etendustest ja palju ei puudunud, et õpilasi "tibudeks" või "õiekesteks" või millekski ei kutsunud. (tegemist on siis miskise teatrikooliga 3-18 aastased. ja et tegemist pole 'normaalse' teatriga, et nende põhieesmärk on lastes enesekindlust ja julgust kasvatada..ja siis neil on iga aasta mingine kindel grupp näidendeid (mingine 4-6  erinevat teksti grupis) ja siis kõik rühmad lavastavad ühe näidendi sellest grupist ehk ühe õhtu jooksul ma näen umbes 3-4 eri versiooni samast tekstist, väga põnev. Paul veel ütles, et ta on neile techi teinud viimased 4-5 aastat ja noh, et nüüdseks on umbes kõik etendused peas :D (sest neil ongi umbes 3-4 gruppi etendusi, et kui sa juba kolm aastat oled teinud, siis neljandal on ilmselt sama grupp, mis esimesel..))

Ja täna saatis Paul meili, et "Proua oli enne küll väga paanikas kui ma ütlesin, et ei saa teha, aga pärast sinuga kohtumist on vanarahu ise ja väga pingevaba"
Success!

Rääksin veel Paulile, kuidas ma kandideerin tehnikuks Tobacco Factorys ja siis ta lubas mind järgmine nädal veel kaasa tirida mingitele asjadele, et oleks ikka rohkem kogemust.
Need tutvused, need tutvused, miks te olete nii vajalikud. (ja thankgod, et Paul on olemas.)(ja et ma ise õigel ajal oskasin 'jah' öelda)

Ja siis sõitsime läbi Bristoli ja siis ta mingi "Siin kirikus ma abiellusin". Kirikul on suurkiri "hindu tempel". Ma selle peale "Eeem.. Riight?!" Ta "Nojah, see on aja jooksul päris palju muutunud. Minu ajal see polnud veel hindu tempel. Peaks minema ja vaatama, et kas nad lasevad mind sisse uurima, et mis värk on?"
Ajas itsitama. Mõte Paulist kui hindust, st.

Exmoor

Lõpuks - LÕPUKS jõudsin Semu S ja ta peiksi A'ga seiklema! Lahkusime kell 7 hommikul Bristolist ja sõitsime mõnusalt Exmoori poole. Mõtteis olid mereäärsed paigad Exmoori Rahvuspargis. A oli otsinud välja toreda kämpingu paigakase ja panimegi oma telgid püsti enne kui asusime merd otsima.
(autost välja astudas otsustasid kohalik koer ja kohalik kass, et ma olen nende parim semu ja olid tükkaega mul täisa küljes nagu takjad. Nii tore on teada, et see kõrkus on vaid Bristoli kiisude viga, et muidu loomad ikka leiavad, et ma kõlban neile küll.. :) )

Kõige pealt viis tee meid üle nõmme, kus õitses imekaunilt ja lillalt kanarbik. Terve põllu täis! (võinoh ma just sain teada, et see on kanarbik, miks ma seda küll enne ei teadnud...)
Päike siras taevas ja kaamerad olid kaelas ja tõotas tulla kauniskaunis päev.
Tee viis väga pikalt mäest alla läbi sügava metsa. Sikasakaliseslt muudkui alla ja alla. Juba siis mõtlesime õudusega, et pärast tuleb ju üles ka turnida...
Lõpuks jõudsime privaatsesse lahesoppi (kuskil Lee bay juures..) ja lõpuks nägin ma ka UKmaal päriselt sinist merd! Nii sinine ja nii päris! Ma muidugi esimesena jooksin kohe jalgupidi merre ja teiste juurde tagasi tõtates ja teatades, et "soooeee vesi on!", läks A kohe ujuma ka. Küll on lihtne olla mees, särk seljast ja oled valmis ujumiseks :D
Peagi otsustasime edasi jalutada, kõhud olid vaikselt tühjad, ja plaan oli jõuda lähedal asuvasse linna Lyntoni. Tee viis üles mäge, Lee kloostri kõrvalt mööda (väga religioosne koht...) ja ka Valley of Rocksist mööda ja jalutasime mööda kaljust mereäärset jalgrada. Vaated olid imelised nagu oleks Sõrmuste Isanda raamatusse ära eksinud. Päris seikluse tunne kohe! Imeilusad rohelised ja sinised toonid - päris õiged suvevärvid!

Tundsin end jube targana ja jagasin nippe nagu, et verejooks jääb kinni kui teeleht peale panna või et oma sülg aitab sääse punni sügeluse vastu (jah nägime umbes 5 sääske, jube õudne oli.. :D ) Tundsin end looduslapsena, haahaa :D

Lyntoni oli päris kõrgel mäe otsas (okei, tuleb välja, et terve Exmoori pargi kõige kõrgem tipp on 350m merepinnast, et tegelikult polegi niiii väga kõrge see asi, vägev siiski). Ja oli väga armas linnake! Ta on ühendatud mereäärse linnaga Lynmouthiga mägiraudteega. (Üksteise kohal kaks linna..)
Saime söödud ja jäätist söödud ja kõik oli kaunis. Avastasime juba, et oleme päris ära põlenud kõik..

Tagasi tulles peatusime tükkaega kaljudel, ronisime maailma lõpus :) ja imetlesime kitsede ronimisvõimed. Ja A ja S  leidsid, et ma olen natuke hulljulge ja et mulle meeldib ronida väga rahnude ääres. :D Otse alla vaatamine oli tõesti natuke jube, vertigo tunne. Aga samas oli ikka väga võimas olla ka. Selline vaade!

Jõudsime tagasi nõmmele 8 paiku ja Päike hakkas just vaikselt loojuma ja muidugi oli siis vaja teha ju romantilisi päikese loojangu pilte mullipuhujaga, mille ma targalt kaasa võtsin. Terve nõmm oli värvitud kuldseks ja kõik oli kaunis!

Siis 'õhtusöök' telkide ääres ja peagi olime nii surnud, et ronisime magama. Öö oli üpris jahe, aga ma olin imekombel üsna arukas ja olin võtnud mitmeid soojasid (sooje? sooju? misasja?) riideid kaasa.

Järgmine päev ärkasime taas 7 paiku, aga see on vist tavaline kui ööbid telgis. 7 ajal oli telgis juba mingi 30 kraadid, et ikka väga ei saanud olla enam.

Otsustasime autoga sõita Lynmouthi ja minna sealt teisele poole edasi. Nii läksimegi mööda Lyn'i jõge ja nautisime varjude mänge läbi puude okste ja kärestikulist jõge. A ja S käisid ujumas ka, ma olin piltnik (tegelt olid mul teksad jalas ja need ju kuivavad nii kaua ja ilm polnud nii soe kui eelmine päev ja olime rohkem varjus ka..lisaks oli jõevesi ikka väga külm..)
Ja siis mägisemat teed tagasi Lynmouthi ja siis oli aeg veel lõunat süüa (või minu puhul: jäätist süüa...) ja siis asusimegi tagasi teele Bristoli poole. Nii mina kui S olime nii väsinud (või põlenud?) et magasime peaaegu terve tee..)
Aga Inglismaal ikka on neid imeilusaid kohti. Oleks aega ja võimalusi rohkem käia!

Me lillaks toonitud nõmm

Rahu

Sinine meri ja läbipaistev!

Jõekesekene

Lee bay, mäe otsast..

Meri piilub

Sõrmuste isanda värk

Sattusime Vahemere äärde

Hästi roheline.
Hästi sinine.

Liblik

Tumetume

Lynmouth ja kalju raudtee.
Pildistatuna Lyntonist.

Järgmine päev oli tõus ja see kõik oli vee all.

Kristallselge vesi

Jäääätis! (mullinätsu maitseline, sest vahel võib)

Õhtusemas valguses meri piilub

S ja A.
Ja muidugi vaade..

Kas ma juba mainisin Sõrmuste Isandat?

Ilmselt spioon

Maailma äärel

Koduteel

Mullipuhuja

Kukkusin ümber

Loojang, kuldne tund

S'i idee ujumisest = valid koha ja istud maha.

"Tule mu jacuzzisse"

Lennuk

Kääbik ehk teekond sinna ja tagasi

No ma siis mõtlesin, et võiks siis ju ka jaapani keelest rohkem teada kui "mm" *noogutusega* ehk jah anime keeles.
(okei, ma tegelt tean matcha sümboleid, näiteks. Nii äge olengi. Ideaalselt peaksin ma teadma ka geisha sümboleid, eksole.. Sest 'tee'(jook) ja 'kunst' on ilmselgelt kanji'd, mida üks Edith võiks teada, eksole.)

Ja siis võtsin ette ja hakkasin hiragana tähestikku õppima. Aga no neil ei ole ju loogikat. Et kui kaks sümbolit on sarnased, et siis nad ei või olla ju ometi vähemalt sama täishäälikuga?!?! Milleks. き- ki ja さ-sa, eksole. üks on kahe kriipsuga ja teine ühega. Aga üks on i ja teine a. Ei või teha siis loogiliseks asja?

(et siis, jaapanlastel on 3 tähestikku - hiragana, katakana ja kanji. Hiragana on kõige 'lihtsam', st see silbitähestik. 5 täishäälikut ja siis silbid nende samade täishäälikutega (ehk ka, ke, ki, ko, ku, sa, se, si, so, su jne). Katakanat kasutatakse võõrsõnade puhul, ta on ka ideeliselt siiski silbitähestik, natuke nurgelisem, see, mida üldiselt peetakse jaapani pärasemaks (st vähemalt mulle tundub nii). Ja siis kanjid on hiina hieroglüüfid, mis tähendavad mingeid sõnu..aga kui sa hieroglüüfi ei tea, siis võid häälduse järgi hiraganas kirjutada, aga see näitab, et sa pole eriti intelligentne/hästi haritud..)

(muidugi ma naeran siin oma ette ja kirjutan eesti sõnu hiraganas.. KA-KU-KE = かくけ .. )

(laske mul veel mingeid raamatuid lugeda, varsti õpin kõiki keeli..)(Ehk Edith loeb "Geisha memuaare")

Lndn osa umbes 5000

Olin Semu M'ile kaaslaseks Londoni-ajakirja-otsingu-seiklustele.  (Ta ameerika sõbrantsi fotod olid ühes indie-moe-ajakirjas, mida oli umbes võimatu leida)

Oli päev täis Londonit. Raamatupoode. Matchat ja üleüldist aasia-värki, koos jaapani keele õpingutega, nii muuseas.

London on ikka päriselt mu päris lemmik kohe. Nii mugav ja hea on seal alati.

Pildid on seda nägu, et Edith mängis, et ta oskab arhitektuuri pildistada. Pikk pikk tee veel.

Skyline. (märkame Eye'd ja Paul'i)

Mina olengi St.Paul.

Kaamera ja Traffalgari väljak tegid koos sürri.

Ma nutan natuke, sest ma just avastasin, et jube palju ägedaid Broadway muusikale on lihtsalt ja terviklikuna juutuubis üleval.
Ja siin ma olen, oma 10GB kuus internetiga, ja kõik need ägedad etendused on ainult hiirekliki kaugusel, aga no ei saa ju. Nuuks.


(Jah, ma pidin saama normaalse neti. Aga ühel teisel tüübil siin majas on sama firma sama pakett, ja võeti ühendust selle tüübiga, et 'Ahoi, kas oled nõus tegema kaksikpaketti' või midagi. Ja tema vastas, et 'Ei, siin majas ei ela kedagi teist peale minu." ehk kõik need teised 14 inimest on mittekeegid. Ja ühesõnaga nad ei saa mulle seda internetiühendust tekitada, sest see tüüp siin majas ütles 'EI'. Ja nagu fakkjuu mees, ausõna. Ja fakkjuu, firma ka, et te ei suutnud kuu aja jooksul minuga kontakteeruda, et kõik ei lähe hästi. Ja fakkjuu neiu, kes sa firmat esindasid ja kelle soovitus kui ma küsisin, et "jou, ma siiski tahaks netti või nii...", oli et "Mmm.. ma soovitan mingisse arukamasse kohta kolida".Rait düüd, rait.)(See on vist esimene kord elus kui ma olen reaalselt kuri olnud klienditeeninduse ja firma peale.) (ega ma seda neile ei näita välja, äkki oleks nad asjalikumad olnud kui oleks nendega ka kuri olnud, aga nii osav ma veel pole..)

Mu kojutulekunädal on veel busy'm kui ma arvasin, sest muidugi on ainus suvel toimuv Pauli tehnilisetiimi etendus just sel nädalal. Hurraa. (on ime kui ma suudan midagi tarka kaasa pakkida..või on lihtsalt taas nädal väga vähese unega, sest mille muu nimel ma ikka elan kui vähese unega ööde nimel..)

Aga üldiselt ma tegin followspotti see nädal (võinoh, peaproovis ja reede-laupäev..) ja peaaegu sain hakkama. Me olime hea follow spoti tiim herr Davidiga. (vähemalt ma arvan, et ta nimi on David.. mu nimemälu on KOHUTAV...)
Ja olin helipoisiga semu ja sain terve hunniku patakaid :D (mu LED kaameravalgusti sööb patakaid.. tähendab võib süüa ka akut, aga ega ma pole ju piisavalt asjalik, et akut muretseda, eksjuonju..) (nad kasutavad raadiomikrites, eeee.. nad vist pole raadiomikrid eesti keeles?! nüüd on.. patakaid, aga kasutavaid ainult ühe korra, niiet neil on TERVE HUNNIK ainult vähe kasutatud patakaid üle..)
(patakas... :D küll see on naljakas sõna..)


Mul oli midagi öelda ka vist tegelikult, aga milleks mäletada..

"Ja see siin on Edith, ta on ekspert just selle valguspuldi alal. Ja ma arvan, et me kasutame just seda pulti."

(Ja siis me üritasime 2-3 tundi välja mõelda kuidas lihtsaid LED'isid programmeerida pulti. (ei aidanud, et tüüp mu kõrval oli põikpäine ja ei viitsinud proovida asju, mis ma soovitasin.) (lõpuks saime siiski hakkama, ma arvan.)

"Et, Edith, et sa siis täna õhtul improviseerida ja homme programmeerid kõik pulti, sest sa oled ju ka kunstitüüp meil."

Raait. RAAAIT. Ma olin natuke paanikas algul.
Tegelikult polnud häda. (ja tegelikult Paul homme tahab väga kindlaid asju, ma loodan.)



Mulle ei meeldi LED'id.
(või puldid, mis ei taha lihtsalt vajalikke LEDisid tunnistada...)
(või muusikalid, kus sa põhimõtteliselt oled kohustatud kasutama õudsaid värve.) (seekord polnud hull tegelikult, nats paroodia on, ja siis pole nii paha tunne punast lasta neile näkku. ) (ja vahepeal olid väga kaunid värvimiksid, mis ma suutsin teha...)
(ja tegelt on hea, sest ma mõtlen Paul'iga üpris sarnaselt ja tegin mitmeid ta valgusolekuid täpselt üks cue enne kui tal sarnane asi kirjas oli.. edukas)



uni on. Asjad, mida ma teen pmst ainult teatri heaks:  *olen kodust väljas kell 7.30 hommikul.