Ja siis järgmine nädal on see ime-hetk, mil mulle tegelt ka makstakse teatritöö eest. Hurraa!

Käisin kohtumas proua lavastaja-organiseerijaga, Paul kaitseks kaasas. Natuke Katret meenutavad naine, diagrammid etendustest ja palju ei puudunud, et õpilasi "tibudeks" või "õiekesteks" või millekski ei kutsunud. (tegemist on siis miskise teatrikooliga 3-18 aastased. ja et tegemist pole 'normaalse' teatriga, et nende põhieesmärk on lastes enesekindlust ja julgust kasvatada..ja siis neil on iga aasta mingine kindel grupp näidendeid (mingine 4-6  erinevat teksti grupis) ja siis kõik rühmad lavastavad ühe näidendi sellest grupist ehk ühe õhtu jooksul ma näen umbes 3-4 eri versiooni samast tekstist, väga põnev. Paul veel ütles, et ta on neile techi teinud viimased 4-5 aastat ja noh, et nüüdseks on umbes kõik etendused peas :D (sest neil ongi umbes 3-4 gruppi etendusi, et kui sa juba kolm aastat oled teinud, siis neljandal on ilmselt sama grupp, mis esimesel..))

Ja täna saatis Paul meili, et "Proua oli enne küll väga paanikas kui ma ütlesin, et ei saa teha, aga pärast sinuga kohtumist on vanarahu ise ja väga pingevaba"
Success!

Rääksin veel Paulile, kuidas ma kandideerin tehnikuks Tobacco Factorys ja siis ta lubas mind järgmine nädal veel kaasa tirida mingitele asjadele, et oleks ikka rohkem kogemust.
Need tutvused, need tutvused, miks te olete nii vajalikud. (ja thankgod, et Paul on olemas.)(ja et ma ise õigel ajal oskasin 'jah' öelda)

Ja siis sõitsime läbi Bristoli ja siis ta mingi "Siin kirikus ma abiellusin". Kirikul on suurkiri "hindu tempel". Ma selle peale "Eeem.. Riight?!" Ta "Nojah, see on aja jooksul päris palju muutunud. Minu ajal see polnud veel hindu tempel. Peaks minema ja vaatama, et kas nad lasevad mind sisse uurima, et mis värk on?"
Ajas itsitama. Mõte Paulist kui hindust, st.