Minu Wales: Exmoor

Lõpuks - LÕPUKS jõudsin Semu S ja ta peiksi A'ga seiklema! Lahkusime kell 7 hommikul Bristolist ja sõitsime mõnusalt Exmoori poole. Mõtteis olid mereäärsed paigad Exmoori Rahvuspargis. A oli otsinud välja toreda kämpingu paigakase ja panimegi oma telgid püsti enne kui asusime merd otsima.
(autost välja astudas otsustasid kohalik koer ja kohalik kass, et ma olen nende parim semu ja olid tükkaega mul täisa küljes nagu takjad. Nii tore on teada, et see kõrkus on vaid Bristoli kiisude viga, et muidu loomad ikka leiavad, et ma kõlban neile küll.. :) )

Kõige pealt viis tee meid üle nõmme, kus õitses imekaunilt ja lillalt kanarbik. Terve põllu täis! (võinoh ma just sain teada, et see on kanarbik, miks ma seda küll enne ei teadnud...)
Päike siras taevas ja kaamerad olid kaelas ja tõotas tulla kauniskaunis päev.
Tee viis väga pikalt mäest alla läbi sügava metsa. Sikasakaliseslt muudkui alla ja alla. Juba siis mõtlesime õudusega, et pärast tuleb ju üles ka turnida...
Lõpuks jõudsime privaatsesse lahesoppi (kuskil Lee bay juures..) ja lõpuks nägin ma ka UKmaal päriselt sinist merd! Nii sinine ja nii päris! Ma muidugi esimesena jooksin kohe jalgupidi merre ja teiste juurde tagasi tõtates ja teatades, et "soooeee vesi on!", läks A kohe ujuma ka. Küll on lihtne olla mees, särk seljast ja oled valmis ujumiseks :D
Peagi otsustasime edasi jalutada, kõhud olid vaikselt tühjad, ja plaan oli jõuda lähedal asuvasse linna Lyntoni. Tee viis üles mäge, Lee kloostri kõrvalt mööda (väga religioosne koht...) ja ka Valley of Rocksist mööda ja jalutasime mööda kaljust mereäärset jalgrada. Vaated olid imelised nagu oleks Sõrmuste Isanda raamatusse ära eksinud. Päris seikluse tunne kohe! Imeilusad rohelised ja sinised toonid - päris õiged suvevärvid!

Tundsin end jube targana ja jagasin nippe nagu, et verejooks jääb kinni kui teeleht peale panna või et oma sülg aitab sääse punni sügeluse vastu (jah nägime umbes 5 sääske, jube õudne oli.. :D ) Tundsin end looduslapsena, haahaa :D

Lyntoni oli päris kõrgel mäe otsas (okei, tuleb välja, et terve Exmoori pargi kõige kõrgem tipp on 350m merepinnast, et tegelikult polegi niiii väga kõrge see asi, vägev siiski). Ja oli väga armas linnake! Ta on ühendatud mereäärse linnaga Lynmouthiga mägiraudteega. (Üksteise kohal kaks linna..)
Saime söödud ja jäätist söödud ja kõik oli kaunis. Avastasime juba, et oleme päris ära põlenud kõik..

Tagasi tulles peatusime tükkaega kaljudel, ronisime maailma lõpus :) ja imetlesime kitsede ronimisvõimed. Ja A ja S leidsid, et ma olen natuke hulljulge ja et mulle meeldib ronida väga rahnude ääres. :D Otse alla vaatamine oli tõesti natuke jube, vertigo tunne. Aga samas oli ikka väga võimas olla ka. Selline vaade!

Jõudsime tagasi nõmmele 8 paiku ja Päike hakkas just vaikselt loojuma ja muidugi oli siis vaja teha ju romantilisi päikese loojangu pilte mullipuhujaga, mille ma targalt kaasa võtsin. Terve nõmm oli värvitud kuldseks ja kõik oli kaunis!

Siis 'õhtusöök' telkide ääres ja peagi olime nii surnud, et ronisime magama. Öö oli üpris jahe, aga ma olin imekombel üsna arukas ja olin võtnud mitmeid soojasid (sooje? sooju? misasja?) riideid kaasa.

Järgmine päev ärkasime taas 7 paiku, aga see on vist tavaline kui ööbid telgis. 7 ajal oli telgis juba mingi 30 kraadid, et ikka väga ei saanud olla enam.

Otsustasime autoga sõita Lynmouthi ja minna sealt teisele poole edasi. Nii läksimegi mööda Lyn'i jõge ja nautisime varjude mänge läbi puude okste ja kärestikulist jõge. A ja S käisid ujumas ka, ma olin piltnik (tegelt olid mul teksad jalas ja need ju kuivavad nii kaua ja ilm polnud nii soe kui eelmine päev ja olime rohkem varjus ka..lisaks oli jõevesi ikka väga külm..)
Ja siis mägisemat teed tagasi Lynmouthi ja siis oli aeg veel lõunat süüa (või minu puhul: jäätist süüa...) ja siis asusimegi tagasi teele Bristoli poole. Nii mina kui S olime nii väsinud (või põlenud?) et magasime peaaegu terve tee..)
Aga Inglismaal ikka on neid imeilusaid kohti. Oleks aega ja võimalusi rohkem käia!