12 tundi und nagu niuhti.

Aga ausõna, teha kaks etendus ja get out, mis lõppes 3:30 öösel, et järgmine hommik, kell 7 alustada järgmist get in'i ja siis teha terve päev sättimist ja proovi ja õhtul kontsert, on natuke palju isegi mulle. Keeldusin raskeid asju tõstmast. Sorteerisin värvifiltreid (need ju piisavalt kerged, onju). Ja suutsin vähemalt ilusad värvid valida (ja sama tooni lausa, vaau). Imestasin, kuidas inimesed teavad värvitooni numbreid nii täpselt (ja olin kade) ("See sinine on kindlasti Lee 132." "jeph, jeph, on küll")
Tegin P kaameraga pilti ja kirusin pool-DSLR'e. No pagan teil pole teist kruttimisnuppu...Grr.
Vaatasin ja imestasin seda poppy festivali, maailmasõdade mälestuseks. Ja mõtlesin, et ainult britid teeksid midagi sellist. Jube veider.. Kõik lipud ja standardid ja sõjaveteranid (kelle auks tõusid kõik püsti, mis oli päris kaunis, pisar silmas kaunis (või võibolla olin ma lihtsalt juba pisar silmas väsinud..)) ja erinevate religioonide mälestuspalved-asjad (mis oli ka kaunis, ses suhtes, see fakt, et erinevate religioonide esindajad ja värki..). Aga nii veider. Mida värki??

Lisaks olen ma jõudnud punkti, kus kõige tobedamad laulud Sister Act'ist kummitavad. Aga see oli päris kaunis etendus. Päris kaunis.. Jube mõttetu, aga tore.. Muusikal vist?!

Aga hea on, et mul oli lõpuks vaba hommiku poolik ja mul on olnud aega, et tglt ka arvutis tšekata kõike vajalikku (ja mitte 3minutiga telefonist, et kas kuskil on mingi hädaolukord..) ja et ma ei ärka teadmisega, et pean tunni pärast (või vähema aja pärast) juba jälle kuhugi jooksma.. Mitte, et poleks üldse tegemisi, ikka on töö ja UWE ja järgmise etenduse get in reedel.. Aga ühe päeva sisse jääb üks asi, mis on üsna palju rahulikum kui muidu.  Kuigi veider oli keerata kalender novembrisse ja näha üpris tühje kastikesi.. (kuigi kui P'd uskuda, siis on november ta kõige rohkem täis buukitud kuu, et küllap siis saavad minugi kastikesed täidetud..)

Lisaks näen homme taas Frankenstein'i, mis on üks tõsine kirss tordil ja puhas nauding.