
October 6, 2011
6.oktoober

October 4, 2011
4.oktoober
Much Ado About Nothing

Kava
Shakespeare siis, ta asju vaatama minnes on natuke pabinat sees, sest keel on palju keerulisem ja tihti jääbki siis sisu ka arusaamatuks. Aga tuleb kohe öelda, et kõik oli väga selge ja sain aru.
See on vist üks komöödiatest Shakespeare'il ja ma nüüd tahakski lugeda teksti ka, sest see lavaversioon oli ikka päris naljakas kohati, aga mulle tundus, et palju on juurde lisatud ja seda sorti nalju pole originaalis.
Muidu siuke tüüpiline komöödia, kus kõik teevad kõike teiste teadmata, siis on hull segadus ja jama ja kõik vihkavad kõiki ja on valmis tapma ja siis voila on tegelikult ikkagi kõik hästi. Pealkiri "Palju kära ei millestki" sobib päris valatult sellele.
Sündmustik oli toodud 20ndatesse-30ndatesse, et naiste roll hakkas suurenema ja miskõik (see oli neil kavas kirjas..). Minu esimene mõte, kui Beatrice oli ainus naine pükstes, et küll oli 16ndal sajandil keeruline aru saada, sest siis mängisid ju ainult mehed. Ja mulle tundus, et teised naised kleitides, olid oma kleidistiilidega pigem 50ndates kui 20ndates, aga selles, mis ma arvan ajastutest, ei saa kunagi kindel olla, sest ma ajan neid alalõpmata sassi.
Sõdurid olid kõik kiltides, mis minu jaoks sümboliseerib siis kohe šotimaad ja ma ei saanud ka aru, et miks siis nii (peaks ajalugu uurima, ilmselgelt) ja nende kiltidega tehti pidevalt nalja, et mehed istusid ja siis natukese aja pärast katsid hargivahet uuesti korralikumalt kildiga ja miskõik.

Lavakujunduses oli hästi palju asju. Seal oli telliskivi sein, mis oli osalt murenenud, kastekannud, lillepotid, madalad sambad, laes olid lipukesed ja tulukesed, hästi palju asju, mis nagu ei andnud midagi juurde minu arust ja mida näitlejad ka ei kasutanud, niiet..Aga kogu see punane telliskivi ja sambad ja kastekannud ja pidev kollakas valgustus, tõid koheselt minu mõtteisse Toscana. Ilmselt ainult filmi "Toscana päikese all" pärast, sest ise ma pole seal ju käinud. Aga väga mööda ma ei pannud, sest originaalis toimub tegevus Itaalias.
Lipukesed ja tulekused olid minu jaoks märk pidustustest. Miks need sõdurid sinna kuhuiganes kohta jäid, sellest ma aru ei saanud, aga tükk lõppes siiski mitme abieluga.
Põrandaks on Union Jack ja tagaseinal rippus ka kortsus Union Jack maalitult mingile kollasele kangale. Need polnud arusaadavalt Briti lpud, Need polnud õigetes värvides ja triipude sisse oli tehtud igasuguseid mustreid ja puha, ma alguses ei saanud tükkaega aru, et need on Briti lipud, mõtlesin, et lihtsalt mingi põnev põrand. Aga mingis teatud valguses oli päris hästi näha neid jooni ja riste. Miks need seal olid, seda ma küll ei oska välja mõelda? Sümboliseerivad Shakespeare'i kui üdini Briti asja? Üritavad vihjata, et tegevus ei toimu Itaalias vaid kuskil UKs (see oli kavas kirjas, et tegevus on toodud Briti külasse).
Geniaalne oli stseen, kus mehed üritavad veenda Benedickti, et Beatrice armastab teda. Kolm meest teavad, et Benedickt neid pealt kuulab, aga Benedickt ei tea, et nad teavad. Benedickt siis hiilib mööda lava ringi ja üritab end toolide ja kastide ja millekõige taha varjata ja mehed käivad ringi ja hoiavad koguaeg tal silma peal. Stseeni lõpus ajab Benedickt kogemata kasti maha ja siis kui kõik kolm meest teda vaatavad, ütleb lihtsalt "Meow". See oli päris naljakas, ma pole kunagi Shakespeare'i komöödiad näinud ja olin üllatunud, et ongi naljakas.

October 3, 2011
3.oktoober
September 30, 2011
30.september
September 29, 2011
Dismorphia
29.september, 7.30pm, Arts Centre Theatre, Sean Tuan John
Lühidalt öeldes, lugu sellest, kuidas ühes väikeses Walesi linnakeses hakkavad inimesed muutuma koletisteks pärast hammustada saamist.
Üks mees laval, jutustas neid lugusid ja samal ajal näidati tegevust ka ekraanil filmitult.
Ma ei oska palju selle kohta öelda. Tegemist oli tantsuteatriga ja jutustaja enamasti kaasas oma sõnadele ka liigutused ja seda oli hea jälgida, seda oskust oma keha liigutada, enese väljendamiseks. Oli näha, et kaudselt oli iga sõna ka seotud mingi liigutusega ja alguses ta rääkis mitu korda sama juttu ja siis tegi liigutusi ja siis hiljem tegi liigutusi ilma tekstita, aga tähendus läks kokku filmilt tulevaga.
Laval oli ala, kus sadas verd, st punast vett (ilmselgelt) ja jutustaja aegajalt tantsis seal ja etenduse lõpuks oli ta päris märg. Aga see vaikne tilkumine mõjus minu jaoks kõige paremini selle etenduse jooksul. Vahepeal sadas seda ka tihedamalt, kohe päris oavarrest, aga üldiselt oli see lihtsalt vaikne tasane tilkumine.
Filmis olevad lood olid põhimõtteliselt 5 või rohkem kordi sama asja kordamine. Kuidas erinevad tegelased said hammustada ja muutusid hulluks, ihates hammustada järgmisi inimesi ja üldse hullusid vere ja tooreliha järgi. Ja iga tegelane viis läbi muundumise peegli ees, koletiseks. Need peeglimuundumised olid kõige nauditavamad filmist, oli tehtud kiire ja ebatäpse montaažiga. Ülejäänud film oligi siuke amatöör tudengifilmi sarnane asi nagu neid siin filmikursusel võib miljoneid näha (teema oli ka täpselt siuke)..
Üldiselt, läks süda natuke pahaks ja paha tuju tuli ja.. Ma muutusin kurvaks, ei tea.