Mul oli vaja täna hästi palju teha, niiet loomulikult ma otsustasin selle asemel magada.
Teine uudis on, et mingi toru läks katki ja nüüd meil pole ei sooja vett ega üldse mingit soojust ühesõnaga. (Siin kohal thumbs up Rudolfile, kes kinkis mulle kuumaveepudeli jõuluks!)
Ja ma olen liiga laisk, et täispuhutavat madratsit tagasi anda Krystophile, et siis ma selle asemel magan sellel. Sest mu voodil on kolm asja. Ja jumal, see on ju suur töö, et neid sealt ära võtta.
Üks esmaspäev, kus Sami (mitte mu lemmik Sami, seda kes otsustas, et ta enam ei käi ja leiab parema töö.. aga teine lemmik Sam) polnud tööl oli paanika ja palju rahvast. Ja Kamilla printsessil oli halb olla, sest.. noh.. tal on pidevalt. Ehk oli Edith vs inimesed. Ja Edith survavive'is, kuigi ma olin lõpuks nii väsinud. Suhtlemine, pagan.
Üks päev tööl oli vaikne ja siis me Christine'iga arutasime, et kõik näpivad klaasist vitriini (on selline sõna olemas?), kus koogid on. Ja siis ütlesin, et paneme sinna sildi, et "Klaasi mitte katsuda - te hirmutate kooke!" ja "Kooke mitte toita!". Christine naeris pool päeva selle üle. Ma olen komöödiageenius, tere.
Ja teine päev oli selline lugu, et... Me 2 nädalat tagasi saime uue külmiku, aga see läks suht kohe katki.. Ja kraadiklaas seal sees ütles, et seal on 23 kraadi. Ma küsisin Christine'ilt, et kas ma võin sisse kolida.
Ja siis ta ütles, et kujutab ette, kuidas ma ripun seal pea alaspidi ja ta peab inimestele seletama, et "Ah, she's just taking a nap.." Ta teab mind hästi! :D
February 25, 2013
24.veebruar
Head iseseisvus päeva!
Andsin täna Meelikale intervjuud dokumentaali jaoks.
Leidsin, et kaamera esine ei meeldi mulle.. Mulle sobis palju rohkem see, et ta palus mul enda rääkimist filmida..
Igatahes. hoopis põnevam.
Edith live kommenteerib Oscareid, sest mida paremat teha kell 1.30 öösel!
Ja kell 5.30 öösel kui oscarid said läbi on mu tuba madalasseisus = 8.5kraadi. Aga niiskust on ainult 71%, niiet see on hea.
niiet Kiku ma loodan, et sa ei pahanda, et ma olen oma Oscari õhtu veetnud sinu toas :D
Andsin täna Meelikale intervjuud dokumentaali jaoks.
Leidsin, et kaamera esine ei meeldi mulle.. Mulle sobis palju rohkem see, et ta palus mul enda rääkimist filmida..
Igatahes. hoopis põnevam.
Edith live kommenteerib Oscareid, sest mida paremat teha kell 1.30 öösel!
Ja kell 5.30 öösel kui oscarid said läbi on mu tuba madalasseisus = 8.5kraadi. Aga niiskust on ainult 71%, niiet see on hea.
niiet Kiku ma loodan, et sa ei pahanda, et ma olen oma Oscari õhtu veetnud sinu toas :D
February 21, 2013
21.veebruar
Täna jõudsime kõigi aegade madalpunkti.
Janelyga.
9.2 kraadi on mu toas.
Mõtleks ju, et kaks inimest ja nende hingeõhud teevad tuba soojemaks?
Soojus, ae?
Janelyga.
9.2 kraadi on mu toas.
Mõtleks ju, et kaks inimest ja nende hingeõhud teevad tuba soojemaks?
Soojus, ae?
February 18, 2013
February 13, 2013
13.veebruar
Vihma täiega pladistab. Juuksed tilguvad vihmast. Tekk pakub natuke soojust varvastele (vähemalt võrreldes õues oleva niiskuse ja külmusega). Kohvi lõhn on ninas, ja ma just tulin teatrist.
Lihtsad, ilusad hetked.
1. Stsenograafia - pidime tänaseks mingid mõtteid koguma, et mis me teha tahame..mul oli mitu mõtet. Mitte ühtki korralikku küll. Lihtsalt suur füüsika ja keemia ja öise taeva ja universumi vaimustus. Vaimustused pole head, vähemalt mul, ma olen lihtsalt jube elevil, aga ei oska kogu selle elevusega midagi peale hakata. Pluss sellele elevusele järgneb tavaliselt 1,5 päeva teki all pooleldi unes ja pooleldi üleval olekut, mille vältel ma ei oska mitte midagi endaga peale hakata. Maksimumist miinimumi. (Hea, et mul see teisipäev vaba oli, sain oma vegeteerimist teostada..). Ühesõnaga - me pidime paarides rääkima teisele, et mis me teha tahame ja siis paariline räägib kogu grupile, et mida sina teha tahada ehk ise oma asjast ei räägi. Mis pani mind põmmjapauk otsuse ette - tuleb nüüd ja kohe midagi kokku rääkida. Ja siis ma ütlesin, et ma tahan teha Kuu. Jeph. Kuu. Suuure TäisKuu. Castle Theatris on hästi kõrge lagi (vana kirik..) ja ma tahan selle kuu sinna talade vahele panna. Ja kõik muu on segane. Kuidas ja millest ma selle kuu teen või, mida see kuu ise teeb.. pole õrna aimugi.
Põnev oli, et kõigil on väga teatraalsed ideed. "Ma tahan, et inimesed tuleksid ja tunneksid seda atmosfääri ja nuusutaksid ja tahan neis mingeid mälestusi tagasi tuua.." või "Tahan neid läbi mingi protsessi viia.." (kleidid, mis muunduvad ühest vormist teise ja miskõik..) Ja siis mina oma Kuuga. Tere.
2. Shakespeare - Henry V on nii jauram näidend, et ma ausõna arvan, et ma kärbun seda lugedes. Nii segane ja what. Ma arvan, et ajaloo näidendid pole minu teema (st Shakespeare'i ajaloo omad..)
3. TEATER. Ma tükkaega ei teadnud, et kas ma saan pileti või mitte.. Lõpuks nad siiski vastasid ja ütlesid, et on pielt broneeritud. JESS. Ma pole ammu tudengigruppide näidendeid näinud.
"Pitchfork Disney". See on hästi..veider.. Jube hea, aga jube veider.. Näideldi väga kaunilt, pidevalt olid pinges, sest see jaburus, sa ei teadnud, mida oodata. Kaks täiskasvanud-last õde-venda, kes elavad šokolaadist ja jutustavad üksteisele hirmudest ja unenägudest ja luupainajatest ja mälestustest. Ja siis tarakane sööv showbisnessi poisike ja tema partner. Tundub veider? Jeph, seda ta on. See on siuke asi, mille kohta postdramatic theatris öeldakse visceral. Et sa tunned seda läbi kõhu? Ja see on nagu.. natuke vastik/ebameeldiv, aga see mõjub. Ma ei oska seda seletada. Selline, et oled koguaeg ääre peale ja natuke ebamugav kuni selle punktini, et mingi ajuvaba veider asi ajab sind naerma, sest sa ei oska enam midagi muud teha. Ja näidend muidugi mängis ka sellele, sellele poolikule koomilisele fraasile. Korraks maandas pinge ja siis whoump pinge hakkab jälle kasvama kuni järgmise hetkeni. Või siis kasvab pinge selleni, et sa tõesti kardad. Sa istud, kramplikult toolist kinni hoides. Kardad tegelaste pärast, nende suhete pärast ja enda pärast. Sest see..miski..tungib sisse. Ei tea.
Hea oli, seda tean.
Lihtsad, ilusad hetked.
1. Stsenograafia - pidime tänaseks mingid mõtteid koguma, et mis me teha tahame..mul oli mitu mõtet. Mitte ühtki korralikku küll. Lihtsalt suur füüsika ja keemia ja öise taeva ja universumi vaimustus. Vaimustused pole head, vähemalt mul, ma olen lihtsalt jube elevil, aga ei oska kogu selle elevusega midagi peale hakata. Pluss sellele elevusele järgneb tavaliselt 1,5 päeva teki all pooleldi unes ja pooleldi üleval olekut, mille vältel ma ei oska mitte midagi endaga peale hakata. Maksimumist miinimumi. (Hea, et mul see teisipäev vaba oli, sain oma vegeteerimist teostada..). Ühesõnaga - me pidime paarides rääkima teisele, et mis me teha tahame ja siis paariline räägib kogu grupile, et mida sina teha tahada ehk ise oma asjast ei räägi. Mis pani mind põmmjapauk otsuse ette - tuleb nüüd ja kohe midagi kokku rääkida. Ja siis ma ütlesin, et ma tahan teha Kuu. Jeph. Kuu. Suuure TäisKuu. Castle Theatris on hästi kõrge lagi (vana kirik..) ja ma tahan selle kuu sinna talade vahele panna. Ja kõik muu on segane. Kuidas ja millest ma selle kuu teen või, mida see kuu ise teeb.. pole õrna aimugi.
Põnev oli, et kõigil on väga teatraalsed ideed. "Ma tahan, et inimesed tuleksid ja tunneksid seda atmosfääri ja nuusutaksid ja tahan neis mingeid mälestusi tagasi tuua.." või "Tahan neid läbi mingi protsessi viia.." (kleidid, mis muunduvad ühest vormist teise ja miskõik..) Ja siis mina oma Kuuga. Tere.
2. Shakespeare - Henry V on nii jauram näidend, et ma ausõna arvan, et ma kärbun seda lugedes. Nii segane ja what. Ma arvan, et ajaloo näidendid pole minu teema (st Shakespeare'i ajaloo omad..)
3. TEATER. Ma tükkaega ei teadnud, et kas ma saan pileti või mitte.. Lõpuks nad siiski vastasid ja ütlesid, et on pielt broneeritud. JESS. Ma pole ammu tudengigruppide näidendeid näinud.
"Pitchfork Disney". See on hästi..veider.. Jube hea, aga jube veider.. Näideldi väga kaunilt, pidevalt olid pinges, sest see jaburus, sa ei teadnud, mida oodata. Kaks täiskasvanud-last õde-venda, kes elavad šokolaadist ja jutustavad üksteisele hirmudest ja unenägudest ja luupainajatest ja mälestustest. Ja siis tarakane sööv showbisnessi poisike ja tema partner. Tundub veider? Jeph, seda ta on. See on siuke asi, mille kohta postdramatic theatris öeldakse visceral. Et sa tunned seda läbi kõhu? Ja see on nagu.. natuke vastik/ebameeldiv, aga see mõjub. Ma ei oska seda seletada. Selline, et oled koguaeg ääre peale ja natuke ebamugav kuni selle punktini, et mingi ajuvaba veider asi ajab sind naerma, sest sa ei oska enam midagi muud teha. Ja näidend muidugi mängis ka sellele, sellele poolikule koomilisele fraasile. Korraks maandas pinge ja siis whoump pinge hakkab jälle kasvama kuni järgmise hetkeni. Või siis kasvab pinge selleni, et sa tõesti kardad. Sa istud, kramplikult toolist kinni hoides. Kardad tegelaste pärast, nende suhete pärast ja enda pärast. Sest see..miski..tungib sisse. Ei tea.
Hea oli, seda tean.
February 11, 2013
11.veebruar
Eile öösel olin ma teadusest ja tähtedest ja keemiast ja füüsikast niiii elevil, et olin mitu tundi üleval ja mõtlesin, et mis see teeb seda, et prootonid tuumas ühilduvad noores tähes ja tekitavad uusi keemilisi elemente? Ja et kas see oli 6 või 8, mis oli stabiilne elektronide arv (8 siiski...jõudsin öösel selgusele)? Või et kui elektronid liiguvad lainetena, siis kas neid laineid saaks kuidagi transformida helilaineteks? Ja kuidas teha tähekostüümi? Jaa.. ühesõnaga. Ma lõpuks jõin piparmündi teed, et maha rahuneda natuke.
(Ja siis lugesin "Nähtamatut näitlejat", sest milleks lugeda vaid üht raamatut korraga kui saab alustada neljandat?)
Ja see suur elevus lõppes sellega, et kell oli 8.52 kui Elis pistis nina läbi mu ukseaugu ja karjatas (ilmselt päris mitu aega olid nad Kikuga karjunud?) "EDITH!" ja siis oli paanika ja 8 minuti pärast oli vaja tööle jõuda. Mõtlesin, et pole väga hullu, sest nad tavaliselt esmaspäeviti jõuvad nii 10 minti pärast 9 kohale. AGA NOOO KURJA. muidugi see ükskord kui ma pole korralikult 9ks ukse taga jõuavad nad õigeks ajaks. Põhjuseks oli Dave. Mul ausõna süda vajus saapasäärde kui ma läbi köögi teenindussaali (onsiukesõna loogiline?) jõudsin ja teda nägin. Aaaga.. tal oli jumala suva =D Ütles, et "hei, Ets!" (ei öelnud, aga siuke.. lohva tervitus..) ja siis suht 10 minuti pärast lahkus ära ka.
Terve kohvik JÄLLE ümber tõstetud. Dave tellis mingi mõttetu uue külmiku, mis on valge (sest kõik muu on helepruun, ja mulle hakkas vastu, muidu pole oluline..) ja mõttetu. Lollus ma ütlen, lollus.
Pärast tööd kritseldasin neile veel pannkoogipäeva plakatit - Dave'i erisoovil :D Nõudsin ilusaid värvilisi kriite ja miskõik :P
siis veidi hiljem sattusin Waterstones'i. Sirvisin ringi. Kiljusin kui "The wonders of life'i" raamatut nägin. Aga see polnudki väga äge :/ Ja see Aberi Waterstones on siuke niru ja pisike ja see üks pisike science riiul ei rahuldanud üldse mu excitementi. (+ seal polnud seda raamatut, mida ma eile netist vaatasin ja oigasin, et "tahaks!!"). Seal oli küll palju muid ägedaid, aga..ma ei tea, see kitsas ja niru vahekäik ei luba mul piisavalt mõnusalt end raamatuid sirvides tunda..
Moe pärast tegin ülejäänud poekesele ka tiiru peale. JA OHMUJUMAL. LÕPUKS, LÕPUKS on ilmunud John Greeni raamatud Waterstones'i riiuleile. Ja siis ma mõtlemata haarasin "The fault in our starsi" ja ostsin ära. Lollus. Kes see laseb mind raamatupoodi? Ma olen vaaginud mingi John Greeni raamatu ostmist juba..sajandeid :D Palju kiidetud ja jumaldatud ja tundub ka päris minulik, aga alati on ju võimalus, et pole üldse see.. Aga nooo.. kui ta ennast niimoodi suurelt riiulile seab, siis ma ei saanud teda sinna jätta ju.. onju, onju loogiline, onju?!
Võibolla 2 aasta pärast olen jõudnud selle lugemiseni kaa, eks siis ütlen, kas oli väärt ;)
Lisaks. Ükski pood ei taha mulle endiselt ilusalt 2013 aasta kalender-märkmikku anda. Ja ma olen kurb :( Sest ma tahan kuhugi mujale kui ainult oma Sherlockisse teha märkmeid :(
(Ja siis lugesin "Nähtamatut näitlejat", sest milleks lugeda vaid üht raamatut korraga kui saab alustada neljandat?)
Ja see suur elevus lõppes sellega, et kell oli 8.52 kui Elis pistis nina läbi mu ukseaugu ja karjatas (ilmselt päris mitu aega olid nad Kikuga karjunud?) "EDITH!" ja siis oli paanika ja 8 minuti pärast oli vaja tööle jõuda. Mõtlesin, et pole väga hullu, sest nad tavaliselt esmaspäeviti jõuvad nii 10 minti pärast 9 kohale. AGA NOOO KURJA. muidugi see ükskord kui ma pole korralikult 9ks ukse taga jõuavad nad õigeks ajaks. Põhjuseks oli Dave. Mul ausõna süda vajus saapasäärde kui ma läbi köögi teenindussaali (onsiukesõna loogiline?) jõudsin ja teda nägin. Aaaga.. tal oli jumala suva =D Ütles, et "hei, Ets!" (ei öelnud, aga siuke.. lohva tervitus..) ja siis suht 10 minuti pärast lahkus ära ka.
Terve kohvik JÄLLE ümber tõstetud. Dave tellis mingi mõttetu uue külmiku, mis on valge (sest kõik muu on helepruun, ja mulle hakkas vastu, muidu pole oluline..) ja mõttetu. Lollus ma ütlen, lollus.
Pärast tööd kritseldasin neile veel pannkoogipäeva plakatit - Dave'i erisoovil :D Nõudsin ilusaid värvilisi kriite ja miskõik :P
siis veidi hiljem sattusin Waterstones'i. Sirvisin ringi. Kiljusin kui "The wonders of life'i" raamatut nägin. Aga see polnudki väga äge :/ Ja see Aberi Waterstones on siuke niru ja pisike ja see üks pisike science riiul ei rahuldanud üldse mu excitementi. (+ seal polnud seda raamatut, mida ma eile netist vaatasin ja oigasin, et "tahaks!!"). Seal oli küll palju muid ägedaid, aga..ma ei tea, see kitsas ja niru vahekäik ei luba mul piisavalt mõnusalt end raamatuid sirvides tunda..
Moe pärast tegin ülejäänud poekesele ka tiiru peale. JA OHMUJUMAL. LÕPUKS, LÕPUKS on ilmunud John Greeni raamatud Waterstones'i riiuleile. Ja siis ma mõtlemata haarasin "The fault in our starsi" ja ostsin ära. Lollus. Kes see laseb mind raamatupoodi? Ma olen vaaginud mingi John Greeni raamatu ostmist juba..sajandeid :D Palju kiidetud ja jumaldatud ja tundub ka päris minulik, aga alati on ju võimalus, et pole üldse see.. Aga nooo.. kui ta ennast niimoodi suurelt riiulile seab, siis ma ei saanud teda sinna jätta ju.. onju, onju loogiline, onju?!
Võibolla 2 aasta pärast olen jõudnud selle lugemiseni kaa, eks siis ütlen, kas oli väärt ;)
Lisaks. Ükski pood ei taha mulle endiselt ilusalt 2013 aasta kalender-märkmikku anda. Ja ma olen kurb :( Sest ma tahan kuhugi mujale kui ainult oma Sherlockisse teha märkmeid :(
February 6, 2013
6.veebruar
Ülekõige maailmas armastan ärgata peavaluga. Jeee. -_-. Ilmselgelt mitte.
Ja muidugi otsustas tänane päev, et pole lihtsalt siuke natuke peavalu, et kui, siis juba täiega.
Kella kaheks kui teisest loengust tulin olin võtnud 2 tabletti, ilma ühegi edusammuta. Ühtegi teksti ei saa lugeda, tähed virvendavad silme ees.
Otsustasin, et ega midagi üle jää, lähen magama tagasi.
5 tundi hiljem ärkasin üles jaaa.... ikka valutab pea. Kuigi, noh, natuke parem on, ma saan pisikeste vahedega midagi lugeda, näiteks.
Ja siis stsenograafia. Jumal küll, ma kardan, mul pole õrna aimugi, mis ma teen.
Shakespeare oli lihtsalt piin, sest..peavalu.
Ja ega ilm mulle kaasa ei aidanud, et paneme ikka kõige eredama päikese taevasse, siis kui mul on peavalu ja silmad on niiiii tundlikud. Jumal küll.
Ja muidugi otsustas tänane päev, et pole lihtsalt siuke natuke peavalu, et kui, siis juba täiega.
Kella kaheks kui teisest loengust tulin olin võtnud 2 tabletti, ilma ühegi edusammuta. Ühtegi teksti ei saa lugeda, tähed virvendavad silme ees.
Otsustasin, et ega midagi üle jää, lähen magama tagasi.
5 tundi hiljem ärkasin üles jaaa.... ikka valutab pea. Kuigi, noh, natuke parem on, ma saan pisikeste vahedega midagi lugeda, näiteks.
Ja siis stsenograafia. Jumal küll, ma kardan, mul pole õrna aimugi, mis ma teen.
Shakespeare oli lihtsalt piin, sest..peavalu.
Ja ega ilm mulle kaasa ei aidanud, et paneme ikka kõige eredama päikese taevasse, siis kui mul on peavalu ja silmad on niiiii tundlikud. Jumal küll.
February 5, 2013
February 4, 2013
4.veebruar
Täna töötasin punapeaga koos. Punapead ikka klapivad omavahel. Päris äge :D
Härra Lewis. Tal on selline... kuninglik nägu. Kui sa näed, et ta tuleb, siis automaatselt lähed eest ära, peitu. :D
Lihtsalt.. põnev.
Ja ta on iirlane.
Mitte midagi ei saa aru, mis ta räägib :D
Põnev on vahel uute inimestega töötada, eriti minu jaoks uutega, aga kes teavad, mis teevad.
Muud põnevat nagu polnudki.
Kui hästi läheb, siis saan täna laevalguse tagasi. Äkki.. Kui läheb hästi.
Muidu on tuul ja külm ja noh, tavaline.
Üks päev jõin esimest korda musta kohvi. Suht tragöödia oli, piim sai otsa. Nutsin. Läksin ostsin piima. Aga kohv oli külm ja siis ta tundus ohutum. Oligi. Päris joodav. Külmalt vähemalt.
Ja siis sel samal päeval ma sõin esimest korda crumpeteid juustuga. See on paradiis! Okei, tegelt pole. Peaaegu! Crumpetid on siukesed.. nagu pisikesed paksud pannkoogilised, lisaks on neil augud ühel küljel. Ja kui sa röstid neid ja paned võid peale, siis kõik see või imendub läbi. Ja on nämm. Ja siis sa paned juustu peale ja see kõik sulab ka läbi, ja siis on imeline olla. Kõik maitseb hea kui juustu lisada!
Ja siis üks päev ma nägin esimest korda stand-up komöödikut (kom..ah, ma ei tea, mis see sõna on, noh.) laivis. Ja see oli veider. Ei naljakas oli, stand-up mulle meeldib niikuinii. Aga vähe rahvast oli, ja siis oli kuidagi.. ebamugav.. tal.. ja meil..
Ühesõnaga, palju esimesi.
Esimest korda on mul viimane ülikooli poolaasta..
Ja siis tulin töölt ja kahel aknal olid kiiiiišud. Kiiišu, kiiiišu.
Ja siis ma vist tegelt tahtsin öelda, et see pisike näpp, millega ma midagi tegin eee detsembris.. Et see küüs hakkab lõpuks vist vahetuma. LÕPUKS. Kaua võib nagu ringi käia pool sinise ja vahel valutava näpuga?
/kohutavalt mõttetu postitus, tere.
Härra Lewis. Tal on selline... kuninglik nägu. Kui sa näed, et ta tuleb, siis automaatselt lähed eest ära, peitu. :D
Lihtsalt.. põnev.
Ja ta on iirlane.
Mitte midagi ei saa aru, mis ta räägib :D
Põnev on vahel uute inimestega töötada, eriti minu jaoks uutega, aga kes teavad, mis teevad.
Muud põnevat nagu polnudki.
Kui hästi läheb, siis saan täna laevalguse tagasi. Äkki.. Kui läheb hästi.
Muidu on tuul ja külm ja noh, tavaline.
Üks päev jõin esimest korda musta kohvi. Suht tragöödia oli, piim sai otsa. Nutsin. Läksin ostsin piima. Aga kohv oli külm ja siis ta tundus ohutum. Oligi. Päris joodav. Külmalt vähemalt.
Ja siis sel samal päeval ma sõin esimest korda crumpeteid juustuga. See on paradiis! Okei, tegelt pole. Peaaegu! Crumpetid on siukesed.. nagu pisikesed paksud pannkoogilised, lisaks on neil augud ühel küljel. Ja kui sa röstid neid ja paned võid peale, siis kõik see või imendub läbi. Ja on nämm. Ja siis sa paned juustu peale ja see kõik sulab ka läbi, ja siis on imeline olla. Kõik maitseb hea kui juustu lisada!
Ja siis üks päev ma nägin esimest korda stand-up komöödikut (kom..ah, ma ei tea, mis see sõna on, noh.) laivis. Ja see oli veider. Ei naljakas oli, stand-up mulle meeldib niikuinii. Aga vähe rahvast oli, ja siis oli kuidagi.. ebamugav.. tal.. ja meil..
Ühesõnaga, palju esimesi.
Esimest korda on mul viimane ülikooli poolaasta..
Ja siis tulin töölt ja kahel aknal olid kiiiiišud. Kiiišu, kiiiišu.
Ja siis ma vist tegelt tahtsin öelda, et see pisike näpp, millega ma midagi tegin eee detsembris.. Et see küüs hakkab lõpuks vist vahetuma. LÕPUKS. Kaua võib nagu ringi käia pool sinise ja vahel valutava näpuga?
/kohutavalt mõttetu postitus, tere.
February 1, 2013
Sunnitud Meelelahutus*
Käisin teatris.
Naljakas, ma hetkel isegi ei tea, mis selle etenduse nimi oli...
Käisin trupi pärast. Forced Entertainment*
Tuntud nimi, siin maal. Ei, nad käisid Eestis ka, Rakveres selle festivali ajal, noh, misiganes ta oli.. Baltoscandalil!
Nii, etnedusi nimi oli The Coming Storm. Aga point on, et FE puhul pole nimi üldse oluline, sest..see pole oluline... (Okei, eelmine aasta kui kohustuslikult Void Story't vaatasime ja pidime 2500 sõnaga seda analüüsima, siis ma rääkisin küll, et nimi sai õigustatud..) Aga üldiselt.
Üldiselt on nii, et Forced Entertainmendiga ei oska midagi oodata.
Nende etendused on pudrujakapsas. Väga hoolikalt kokku pandud pudrujakapsas. (jah, pudru, ja mitte puder.)
Ja.. see kord ma mõtlesin, et selle asemel, et etendusenime analüüsida, oleks pidanud eelmine aasta hoopis trupinime analüüsima. Sunnitud meelelahutus. Sest seda ta on. Sa ei oska enam midagi teha kogu selle jauramiga, mis nad sulle ette söödavad, niiet sa lõpuks naudid seda. Ja meeled saavad lahutatud.
Ideeliselt nad rääkisid lugusid. ja, katketasid üksteist. Ja tegid muusikat. Ja olid üksteise pihta närvis.
Ma tõesti...ei tea. Siuke, nats ajupesu tunne on. On nagu midagi, aga pole mitte midagi. Midagi, mille kohta vist saaks palju tarka öelda ja analüüsida. Aga samas on nagu... Meh? Mis asi see nüüd oli? Selline, et on lõpuks ja vahepeal päris tore. Aga siis järgmine hetk sa istud pea toetumas käele ja avastad end sadat muut mõtet mõlgutamas (kaasa arvatud, et "Millal pagana pärast ma siit ära saan?") ja järgmine hetk hammustab krokodilli kostüümis mees kott-peas meest, samal ajal võrgutavalt saba lehvitades, samal ajal kui üks naine räägib sellest, kuidas 6-liikmelisel perel oli süüa ainult 5le ja pereema peab otsustama, kes sureb esimesena, samal ajal kui kaks teist näitlejat mängivad upbeat muusikat klaveril ja trummidel ja üks näitleja üritab suuuri puuoksi laval kuhugi paigutada ja on ilmselges hädas.. Ja siis sa naerad, sest see on täielik jaburus (ja krokodilli flirt on naljakas..) ja jalg lööb takti kaasa ja sa peaaegu naudid.
Mis ma tegelikult tahtsin öelda, et seekord mängisin mitu korda mängu "Katsu ära arvata, mis filtri numbrit on kasutatud" Mis on mõtetu mäng, sest ma tean ainult üht sinist, mis on 201 (ja nad olid seda kasutanud ka), aga ühtki teist numbrit ma peast ei tea.
Ja siis tahtsin öelda, et seda jaburust vaadates tuli ilge tahtmine ise laval olla. Olla lihtsalt, keegi teine. Ja ollagi võibolla jabur ja vahel karjuda ja ennast välja elada ja siis nutta ja siis naerda ja tantsida ja hüpata..ja olla, laval, näidelda.
Ja muusikat improviseerida! Ja teada midagi rütmist. Ja osata trummi mängida. Ja kitarri. Ja lihtsalt mängida..Lihtsalt. Et paned käed klaverile ja muudkui mängid. Jamh..
Naljakas, ma hetkel isegi ei tea, mis selle etenduse nimi oli...
Käisin trupi pärast. Forced Entertainment*
Tuntud nimi, siin maal. Ei, nad käisid Eestis ka, Rakveres selle festivali ajal, noh, misiganes ta oli.. Baltoscandalil!
Nii, etnedusi nimi oli The Coming Storm. Aga point on, et FE puhul pole nimi üldse oluline, sest..see pole oluline... (Okei, eelmine aasta kui kohustuslikult Void Story't vaatasime ja pidime 2500 sõnaga seda analüüsima, siis ma rääkisin küll, et nimi sai õigustatud..) Aga üldiselt.
Üldiselt on nii, et Forced Entertainmendiga ei oska midagi oodata.
Nende etendused on pudrujakapsas. Väga hoolikalt kokku pandud pudrujakapsas. (jah, pudru, ja mitte puder.)
Ja.. see kord ma mõtlesin, et selle asemel, et etendusenime analüüsida, oleks pidanud eelmine aasta hoopis trupinime analüüsima. Sunnitud meelelahutus. Sest seda ta on. Sa ei oska enam midagi teha kogu selle jauramiga, mis nad sulle ette söödavad, niiet sa lõpuks naudid seda. Ja meeled saavad lahutatud.
Ideeliselt nad rääkisid lugusid. ja, katketasid üksteist. Ja tegid muusikat. Ja olid üksteise pihta närvis.
Ma tõesti...ei tea. Siuke, nats ajupesu tunne on. On nagu midagi, aga pole mitte midagi. Midagi, mille kohta vist saaks palju tarka öelda ja analüüsida. Aga samas on nagu... Meh? Mis asi see nüüd oli? Selline, et on lõpuks ja vahepeal päris tore. Aga siis järgmine hetk sa istud pea toetumas käele ja avastad end sadat muut mõtet mõlgutamas (kaasa arvatud, et "Millal pagana pärast ma siit ära saan?") ja järgmine hetk hammustab krokodilli kostüümis mees kott-peas meest, samal ajal võrgutavalt saba lehvitades, samal ajal kui üks naine räägib sellest, kuidas 6-liikmelisel perel oli süüa ainult 5le ja pereema peab otsustama, kes sureb esimesena, samal ajal kui kaks teist näitlejat mängivad upbeat muusikat klaveril ja trummidel ja üks näitleja üritab suuuri puuoksi laval kuhugi paigutada ja on ilmselges hädas.. Ja siis sa naerad, sest see on täielik jaburus (ja krokodilli flirt on naljakas..) ja jalg lööb takti kaasa ja sa peaaegu naudid.
Mis ma tegelikult tahtsin öelda, et seekord mängisin mitu korda mängu "Katsu ära arvata, mis filtri numbrit on kasutatud" Mis on mõtetu mäng, sest ma tean ainult üht sinist, mis on 201 (ja nad olid seda kasutanud ka), aga ühtki teist numbrit ma peast ei tea.
Ja siis tahtsin öelda, et seda jaburust vaadates tuli ilge tahtmine ise laval olla. Olla lihtsalt, keegi teine. Ja ollagi võibolla jabur ja vahel karjuda ja ennast välja elada ja siis nutta ja siis naerda ja tantsida ja hüpata..ja olla, laval, näidelda.
Ja muusikat improviseerida! Ja teada midagi rütmist. Ja osata trummi mängida. Ja kitarri. Ja lihtsalt mängida..Lihtsalt. Et paned käed klaverile ja muudkui mängid. Jamh..
Subscribe to:
Comments (Atom)