Sunnitud Meelelahutus*

Käisin teatris.
Naljakas, ma hetkel isegi ei tea, mis selle etenduse nimi oli...
Käisin trupi pärast. Forced Entertainment*
Tuntud nimi, siin maal. Ei, nad käisid Eestis ka, Rakveres selle festivali ajal, noh, misiganes ta oli.. Baltoscandalil!
Nii, etnedusi nimi oli The Coming Storm. Aga point on, et FE puhul pole nimi üldse oluline, sest..see pole oluline... (Okei, eelmine aasta kui kohustuslikult Void Story't vaatasime ja pidime 2500 sõnaga seda analüüsima, siis ma rääkisin küll, et nimi sai õigustatud..) Aga üldiselt.
Üldiselt on nii, et Forced Entertainmendiga ei oska midagi oodata.
Nende etendused on pudrujakapsas. Väga hoolikalt kokku pandud pudrujakapsas. (jah, pudru, ja mitte puder.)
Ja.. see kord ma mõtlesin, et selle asemel, et etendusenime analüüsida, oleks pidanud eelmine aasta hoopis trupinime analüüsima. Sunnitud meelelahutus. Sest seda ta on. Sa ei oska enam midagi teha kogu selle jauramiga, mis nad sulle ette söödavad, niiet sa lõpuks naudid seda. Ja meeled saavad lahutatud.
Ideeliselt nad rääkisid lugusid. ja, katketasid üksteist. Ja tegid muusikat. Ja olid üksteise pihta närvis.
Ma tõesti...ei tea. Siuke, nats ajupesu tunne on. On nagu midagi, aga pole mitte midagi. Midagi, mille kohta vist saaks palju tarka öelda ja analüüsida. Aga samas on nagu... Meh? Mis asi see nüüd oli? Selline, et on lõpuks ja vahepeal päris tore. Aga siis järgmine hetk sa istud pea toetumas käele ja avastad end sadat muut mõtet mõlgutamas (kaasa arvatud, et "Millal pagana pärast ma siit ära saan?") ja järgmine hetk hammustab krokodilli kostüümis mees  kott-peas meest, samal ajal võrgutavalt saba lehvitades, samal ajal kui üks naine räägib sellest, kuidas 6-liikmelisel perel oli süüa ainult 5le ja pereema peab otsustama, kes sureb esimesena, samal ajal kui kaks teist näitlejat mängivad upbeat muusikat klaveril ja trummidel ja üks näitleja üritab suuuri puuoksi laval kuhugi paigutada ja on ilmselges hädas.. Ja siis sa naerad, sest see on täielik jaburus (ja krokodilli flirt on naljakas..) ja jalg lööb takti kaasa ja sa peaaegu naudid.

Mis ma tegelikult tahtsin öelda, et seekord mängisin mitu korda mängu "Katsu ära arvata, mis filtri numbrit on kasutatud" Mis on mõtetu mäng, sest ma tean ainult üht sinist, mis on 201 (ja nad olid seda kasutanud ka), aga ühtki teist numbrit ma peast ei tea.

Ja siis tahtsin öelda, et seda jaburust vaadates tuli ilge tahtmine ise laval olla. Olla lihtsalt, keegi teine. Ja ollagi võibolla jabur ja vahel karjuda ja ennast välja elada ja siis nutta ja siis naerda ja tantsida ja hüpata..ja olla, laval, näidelda.

Ja muusikat improviseerida! Ja teada midagi rütmist. Ja osata trummi mängida. Ja kitarri. Ja lihtsalt mängida..Lihtsalt. Et paned käed klaverile ja muudkui mängid. Jamh..