13.veebruar

Vihma täiega pladistab. Juuksed tilguvad vihmast. Tekk pakub natuke soojust varvastele (vähemalt võrreldes õues oleva niiskuse ja külmusega). Kohvi lõhn on ninas, ja ma just tulin teatrist.
Lihtsad, ilusad hetked.

1. Stsenograafia - pidime tänaseks mingid mõtteid koguma, et mis me teha tahame..mul oli mitu mõtet. Mitte ühtki korralikku küll. Lihtsalt suur füüsika ja keemia ja öise taeva ja universumi vaimustus. Vaimustused pole head, vähemalt mul, ma olen lihtsalt jube elevil, aga ei oska kogu selle elevusega midagi peale hakata. Pluss sellele elevusele järgneb tavaliselt 1,5 päeva teki all pooleldi unes ja pooleldi üleval olekut, mille vältel ma ei oska mitte midagi endaga peale hakata. Maksimumist miinimumi. (Hea, et mul see teisipäev vaba oli, sain oma vegeteerimist teostada..). Ühesõnaga - me pidime paarides rääkima teisele, et mis me teha tahame ja siis paariline räägib kogu grupile, et mida sina teha tahada ehk ise oma asjast ei räägi. Mis pani mind põmmjapauk otsuse ette - tuleb nüüd ja kohe midagi kokku rääkida. Ja siis ma ütlesin, et ma tahan teha Kuu. Jeph. Kuu. Suuure TäisKuu. Castle Theatris on hästi kõrge lagi (vana kirik..) ja ma tahan selle kuu sinna talade vahele panna. Ja kõik muu on segane. Kuidas ja millest ma selle kuu teen või, mida see kuu ise teeb.. pole õrna aimugi.
Põnev oli, et kõigil on väga teatraalsed ideed. "Ma tahan, et inimesed tuleksid ja tunneksid seda atmosfääri ja nuusutaksid ja tahan neis mingeid mälestusi tagasi tuua.." või "Tahan neid läbi mingi protsessi viia.." (kleidid, mis muunduvad ühest vormist teise ja miskõik..) Ja siis mina oma Kuuga. Tere.

2. Shakespeare - Henry V on nii jauram näidend, et ma ausõna arvan, et ma kärbun seda lugedes. Nii segane ja what. Ma arvan, et ajaloo näidendid pole minu teema (st Shakespeare'i ajaloo omad..)

3. TEATER. Ma tükkaega ei teadnud, et kas ma saan pileti või mitte.. Lõpuks nad siiski vastasid ja ütlesid, et on pielt broneeritud. JESS. Ma pole ammu tudengigruppide näidendeid näinud.
"Pitchfork Disney". See on hästi..veider.. Jube hea, aga jube veider.. Näideldi väga kaunilt, pidevalt olid pinges, sest see jaburus, sa ei teadnud, mida oodata. Kaks täiskasvanud-last õde-venda, kes elavad šokolaadist ja jutustavad üksteisele hirmudest ja unenägudest ja luupainajatest ja mälestustest. Ja siis tarakane sööv showbisnessi poisike ja tema partner. Tundub veider? Jeph, seda ta on. See on siuke asi, mille kohta postdramatic theatris öeldakse visceral. Et sa tunned seda läbi kõhu? Ja see on nagu.. natuke vastik/ebameeldiv, aga see mõjub. Ma ei oska seda seletada. Selline, et oled koguaeg ääre peale ja natuke ebamugav kuni selle punktini, et mingi ajuvaba veider asi ajab sind naerma, sest sa ei oska enam midagi muud teha. Ja näidend muidugi mängis ka sellele, sellele poolikule koomilisele fraasile. Korraks maandas pinge ja siis whoump pinge hakkab jälle kasvama kuni järgmise hetkeni. Või siis kasvab pinge selleni, et sa tõesti kardad. Sa istud, kramplikult toolist kinni hoides. Kardad tegelaste pärast, nende suhete pärast ja enda pärast. Sest see..miski..tungib sisse. Ei tea.
Hea oli, seda tean.