Edith töötab nüüd kodust 2 tunni kaugusel 4 tärni hotellis.
4 tärni hotellis, kus on maailma kõige kehvem lasanje. ÖÄKK.
Isegi Tesco 75penni maksev, mikrokas soojendatav lasanje, on parem.

aga nagu.. tahtsid mind ettekandjaks, ja mul on hea meel, et ma keeldusin, sest ma ausõna ei suudaks tööl ülikonda kanda. NO THANKYOU.

Üks noorkokk sai peakokalt eile pahandada "Sa oled Edithi unarusse jätnud!" "Mida, mida? ma pole midagi teinud?!" "Sa unustasid talt küsida, et kas ta tahab juua midagi!" XD

Ühesõnaga, ma veel ei oska midagi kommenteerida, aga et.. eee tutvused loevadki. Isegi pagana kitchen porteri töö saamiseks..

Ja et esialgu ainult kaks korda nädalas, sest see on FAKING KAUGEL.  (Aga st et vähemalt 14 tundi tööd nädalas on garanteeritud. Ma saan rikkaks nii veel)

Ja mul tegelikult oli mitmeid asju öelda, aga kes seda enam mäletab..

Ah, mind lasti varem ära, et ma ikka bussi peale jõuaks. Ja siis buss jäi 10 minutit hiljaks. ÖÖSEL. KELL 11. JÄI BUSS 10 MINUTIT HILJAKS. KUI TA TULEB LÕPP-PEATUSEST?!?! MÖÖDA TÄNAVAT, MIS ON AINULT ÜHISTRANSPORDILE JA RATTURITELE MÕELDUD?! MIDA PAGANAT?!
(Ehk selle linna bussiliiklus on üle mõistuse minu jaoks.)

Esiteks.. Mu aken on lahti, ja mu toas on endiselt 23 kraadi sooja. (Ja ainult 45% niiskust, VAAAAUUU)

Teiseks.... Mu aken on lahti, ja ma just kuulsin esimest korda jäätiseauto muusikat õuest. VÄGA ÕUDNE. Mul on hea meel, et ma väiksena seda nalja pole kuulnud, mul oleksid õudus unenäod.



---

Semuga jõime matcha lattet ükspäev. NII KAUNIS ON. (Matcha on puhas roheline tee, pulbri näol? Umbes.). Ja istusime jõe ääres, ja jõime. Ja päike paistis silma, niiet ma ei näinud mitte midagi. Ja joped ja peaaegu pusadki olid liigsed.

Ja siis Semu jagas minuga oma tehtud kooki, ja see oli niiiii kaunis, et mulle hakkas peaaegu võikreem maitsema.

Ma ei tea mitu korda ma seda igale poole olen postitanud (nagu IGALE POOLE), aga ta on viimastel päevadel VÄGA kummitanud. Käin ringi ja laulan väga dramaatiliselt Ludwig Van Beethoven'ist ja muudest. (CAAAGEEE!)

Ja tunnistagem onju, on väga hea ka!

kjdsglfdkglkdsölgk.
Tahtsin öelda ühesõnaga, et vahel on Badockis teine supervisor, üks mees. Ja ta on jobu.
No jumal ta ajas mind nii närvi täna. Ja ma ei lähe väga kergelt närvi.
Ta üritas hoida kõiki agentuuri inimesi tudengitest ja toidust võimalikult kaugel. Mis tähendas, et mina ja üks poiss pidime "Voila ja nii" õppima ära ja tegelema pottide ja muude suurte ja raskesti puhastatavate asjade pesu.
Kuigi tal oli üks kohalik, kes ütles talle 8 korda, et ma teen ise, ma tean, mis ma teen. AGA EI. Ära kuula mõistlikku juttu.
Siis see supervisor iga 10 minuti tagant mõtles ümber, et mis sa tegema pead. Saatis mind ühest kohast teise, kogu aeg. Või pani mingi uue agentuuri tüübi näiteks nõusid pesema, see tüüp ei jaganud üldse matsu, et kuidas värk toimib ja mis ta tegelikult tegema peab. HÄSTI.
Lõpuks ma otsustasin, et ma ei viitsi teda väga palju kuulata, ja teen, mis ma tean, et tuleb teha, ja kontakteerun teise kohaliku tüübiga. Ja siis tuli taaskord siuke Aberystwythi ja Dave'i olukord, et ta nagu jälgib, mis ma teen, ja on näha, et ta ilgelt tahaks midagi halvasti öelda või, et ma teen midagi valesti või lihtsalt..näägutada, aga no raisk, Edith teab, mis ta teeb, ja polegi midagi öelda. (aga sa näed seda ta näos, seda vajadust midagi öelda, paisumas ja pulbitsemas..)
Ugh. Ma arvan, et tal tegelikult on mingi asi mu pihta, et ma talle ei meeldi. Kui ta selle uue tüübi pani nõude pessu ja masinat kasutama, keda keegi käis pidevalt juhendamas ja värki, et siis mina, kes ma olen pagana nädal aega järjest juba Badockis olnud (ja teaks suht, mis ma teen..), ma pühkisin 40 minutit köögi põrandat (tegelikult oli hästi vaikne ka, ja tudengid magasid, vist, et siis ma meelega pühkisin kaua, et oleks midagi teha...)  Või peaaegu vahetuse lõpus küsisin, kas on veel midagi, mis ma teha saaks (sest ma olen äge, ja teadsin ise, mis ma teen, ja tegin rutem kui teised..), siis ta ütles mulle "EI" , et siis 5 sekundit (päriselt) hiljem öelda sellele uuele agentuuri poisile, et "puhast need toidukärud veel ära". Nagu. MISASISAOLED.

Mu pahameel üldse ei tule siin nii hästi esile, aga ma trükin seda väga intensiivselt klahve vajutades!
BLERGH.


----

Korraga on kõik puud pungil. Ja lumikellukeste kõrval õitsevad krookused ja nartsissid ja muud elukad! Ja kui Päike paistab, siis on nii soe, et noh, varsti võib juba lühikeste käiste väel väljas olla. (Ja nii kui Päike on peidus on nii külm, et täitsa surm kohe)

---

Kunagi ammu, kui ma Mäkist koju jalutasin, oli maailma kauneim apokalüptiline äikesetorm kauguses. Nägid, kuidas eemal lihtsalt pillub elektrinooli, ja taevas läks seal ühes punktis valgeks iga natukese aja tagant.
Aga oli täielik vaikus.

Tahtsin öelda, et ma olen nüüd vist täisa pandudki Badock Halli koguaeg.
Ilge jura, ma ütlen. Tähendab, see on parem kui Hiatt Baker, aga üleüldiselt ainult söögivahetusi teha on jura, sest need on ainult 3 tundi pikad. Ja sinna jõudmiseks pean sõitma 50+ minutit bussiga. Blöh.
Lisaks, näiteks eile, oli see täpselt nii põnev, et neil polnud vaja kedagi lisaks juurvilju tõstma, mis tähendas, et esimesed umbes 50 minutit ma lihtsalt seisin ja naeratasin tudengitele leti tagant. Great success.

Ja siis täna hommikul saatis agentuur sõnumi, et kas ma saan järgmine nädal ka Badockis neli vahetust teha. Pool uimas peaga vaatasin üle, ja saatsin vastu, et Jah, saan. Nüüd hiljem vaatasin üle, et üks neist on vahetus, mis algab kell 8 hommikul. Tule taevas appi, kuhu ma end mätsinud olen. (Õnneks on see 4 tundi, et ei ole nii mõttetu reisimine võinoh on, aga mitte NII mõttetu.)


(Ja sellest ma ei räägi, et see koht, kuhu üks koolituse juhendaist mu CV andis ja kuhu ma nüüd täna interjuule lähen, et sinna ma sõidan peaaegu 2 tundi bussiga...)

--

Lisaks, sa vahi, mis kõik feisbuuki trendingutest teada saab, väidetavalt oli meil eile maavärin. votvot.

Täna sai aga kõik vajalik tehtud.

JobCentre'is sai käidud. Läksin letti ja nõudsin, et tahan lõpetada värgi. Nemad andsid mulle telefoni numbri, et helista sinna. Kogu see mõte, et ma kohapeale läksin, oli selles just, et ma ei peaks helistama. Tobe. Aga ma sain nende telefone kasutada, niiet säästsin kõvasti mobiili krediiti, ilmselt.
(Muidugi ma ei saanud umbes 60% tekstist aru, mis see tädi mulle telefonis rääkis, ja pärast läks mitu minutit enne kui mu süda normaalses tempos jälle lööma hakkas. Aga on jubedamaid kõnekogemusi olnud, mis on hea? Telefonikõned ei meeldi mulle.)
Aga igatahes sai see tehtud, ja ühe pluss punktina ei pea ma homme enne kukke ja koitu JobCentre'isse minema jälle.

Jõudsin lausa postkontorisse ja puha ja LÕPUKS sattus mulle inimlik kassapidaja. Rääkisime veel tükkaega juttu. (Alati on mul mingid masina moodi kassapidajad.)

Ja siis ma kogemata ostsin Rowling'u pseodonüümi all kirjutatud krimka. Kogemata. Poole hinnaga oli, ja noh, ma ei saanud ju mitte. Mu suhe raamatutega on eriti dramaatiliseks muutunud. Tahaks lugeda KÕIKI korraga. (Hetkel, näiteks, on käsil 6 raamatut, vist.. umbes). Ma oleks peaaegu Gaiman'i ka ostnud, aga siis tuli mõistus koju, jumal tänatud, eksole.

Ja siis uisutamist vaatama! Kahjuks magasin enamus maha oma linna tripiga. Njamh. Kahju muidugi, ja homne vabakava jääb üldse nägemata, sest ma olen tööl. Deem. Mulle ilgelt oleks meeldinud kui homne oleks vabaks jäänud, aga nooo okei. (Või kui nad oleksid siis vähemalt reedelt neljapäevale tõstnud vahetuse, ja mitte tänaselt neljapäevale, siis ma oleks saanud reedel Pärti kuulama minna, aga nooo, mis teha.)

Tahaks uisutada. :(

Täna oli täpselt selline päev, et mitte miski ei läinud nii nagu plaanisin.

Tahtsin minna JobCentre'isse, et raha lõpetada, JobCentre oli kinni juba. (Ma olin nii kindel, et ta on vähemalt 6ni lahti, aga noo, võta näpust.)

Tahtsin minna oma lemmikusse pisikesse Starbucksi. Aga see oli täiesti kinni pandud. Nagu, seda lihtsalt polnud seal enam. ?!?!?! Nagu, kui ma pühapäeval sealt mööda sõitsin, oli see veel lahti.?!?!?! Jube ebaaus.

Aga koolituse üks juhendajaist oligi mu CV andnud Kohta (misiganes.. Aztec West?) ja nad kirjutasid mulle, et tule intervjuule. Põnev. Ma isegi ei tea, mis asjaks ma kandideerin, aga ahoi, elagu tutvused?!

Ja mulle pole endiselt kohale jõudnud, et seelik + pusa+jope+SELJAKOTT on halb lahendus, ja lõppeb sellega, et ma üritan paaniliselt pidevalt seelikut alla tõmmata, sest ta lihtsalt kerkib kuhu tahab. Hurraaa.

Korraks oli Starbucksis (suures ja junni teenindusega) inspiratsioon peal. Äkki tuleb tagasi.

Ah, ja suht kevad oli taas. Jopega oli juba liiga palav, isegi siis kui päike oli loojunud. KEVADKEVADKEVAD.

Tuul tahab täna hirmsasti tuppa tungida. Temalgi vist õues külm.
Ta on nats kuri mu pihta, et ma teda lihtsalt tuppa ei lase, ja nüüd möllab ja mürgeldab seal õues. Loodan, et ta kellelegi liiga ei tea. (Kui teeb, ütlen ette ära - pole minu süü!)

Viimane koolituspäev! Olin abiõpetaja, poolekohaga. Aitasin inimesi, kes olid puudunud ja kellel mingid osad olid tegemata. Aitasin arvutitega. St. Ma ei tea, kust need inimesed nõnda tulevad, aga ma mõtlen, et 30-40 vanus pole ju minust niiiii palju vanem, et nad ei teaks, et hiirel on üldiselt rullikketas, millega saad lehte alla kerida või, et kus wordis kirja suurust muuta? Natuke hämmastav oli.. või kuidas mina, välismaalasena, kõigi CVdes ja värkides neil vigu parandasin. "I enjoy taking my kids to they're football match's" <- nagu. Mida?! Aga võibolla mul ongi võõrkeele rääkijana lihtsam neid vigu täheldada, ei tea.

Palju inimesi polnud täna üldse rahul, sest täna oli siuke "lõpeta oma asjad" päev ja siis kes tahtsid said veel ekstra värke teha. Aga muidugi selleks, et ekstra värke teha pidid ootama kuni juhendaja lõpetab kõikidega kohustusliku osa ära.

Eks ta natuke tüng kursus oli. Reklaamiti seda kui väga praktilist ja mitmekülgset teenindus kursust ja et toimub toidu hügieeni koolitus ja mis kõik.
Tegelikkus me tegelesime 4 päeva CV'de ja töö otsimisega seostuvate asjadega. Peaaegu kõik toimus tagumik tooli pressitult. Toidu hügieeni kursus, tuli välja, oli online kursus, et need kes täna viitsisid võisid seda seal teha, paljud võtsid koodi lihtsalt koju, et seda seal teha (paljudel oli see toidu hügieeni koolitus põhjuseks, miks nad kaasa tegid, ja olid väga pettunud, et oled 6 päeva käinud korralikult ja teinud muud asja, et siis teada saada, et oleks võinud lihtsalt kodus teha selle tähtsa osa ära...). Barista koolitus oli täpselt umbes 10 minutit. Niiet, päris koolituseks ma seda küll ei nimetaks. Näidis.

Natuke nukker.
 Aga, mu respekt tõusis me juhendaja pihta. Respekt on kõrgel kõrgel. Väga asjalik tüüp. Natuke tobe vahel, aga noh, las olla, vist.


---

Armas oli näha täna mitmel pool linnas mehi suurte lillekimpudega. Tead, et neid ootab keegi, kellel on ilmselt väga hea meel selle üle.

Just siis kui ma olen harjunud mõttega, et mu toa niiskustase on enam-vähem ok (kõikus 50% ja 52% vahel ehk Britimaal madalamale niikuinii ei saa, eksole), otsustab Edith, et kell 1 öösel on kõige õigem hetk pesu pesta  ja kuivama panna.

Hommikul ärkan ilmselt vihmametsas vms.

koolitus oli täna tobe, endiselt.
Istusin mehe kõrval, kes tegi kõike maha. Nagu. KÕIK, mida keegi ütles, ta vaidles kategooriliselt vastu. JA SA ÜRITAD KLIENDITEENINDAJA OLLA?!?!?!
Ugh, Lõpuks lihtsalt lülitasin end täitsa välja, ja kuulasin ainult juhendaja häält ja mitte teiste möla.
Õudne koht.

Lisaks see kõik sakib, sest ma just sain töötukassalt kirja, et kuna ma viimased kaks nädalat olen 8 tundi töötanud, et siis vähendati mu raha, ja nüüd ma saan nädalas 15 naela. Ehk homme ootasin 100naela ja selle asemel saan 30! Nutaks natukene. Kiri ütleb, et "This is based on  how much the law says you need to live on." (Ehk seadus ütleb, et nii palju on piisav elamiseks.) PALJUÕNNE. Seda ma tahaks küll näha, kuidas keegi selle raha eest ära elab.
Jääb ainult loota, et järgmine nädal saab jälle rohkem vahetusi agentuurist.

Täna töötasin ka, ülikoolis, taas. Tädi mäletas mu nime, ja ma olin niii üllatunud. (Ma olen selles ühikas ainult korra olnud, ühe piduliku õhtusöögi ajal, ja meid oli siis palju agentuurist seal...).
Jube tore oli. Palju toredam kui teises ühikas. Teises (eh, peab vist ikka nimesid hakkama kasutama. Täna oli Baddockis, tavaliselt olen Hiatt-Bakeris) on nad siukesed mossis tädikesed.  Aga Baddockis nad teevad oma tööd hästi ja rõõmuga, ja tore oli koos töötada.

Midagi muud ei ole, ainult, et neli päeva peab seda koolitust veel üle elama..

Ha, meelde tuli veel, et jäin bussis magama, no nii zombie olin. Ja üks onu äratus mu üles. "Kõik korras? Ma ei teadnud, kus sa maha tahad minna, ja siis ma mõtlesin, et ma igaks juhuks ajan su üles."
See oli kõige armsam. Tegelikkuses olin ma maganud täpselt umbes 2-3 minutit ehk ühe peatuse vahe.

Hommikused ärkamised ei sobi mulle ikka üldse.
Täna hommikul oli jälle kahju endast, kuigi tegemist polnud väga varase minekuga. Pidin bussil olema pärast 10t.

Olin taas ülikoolis, lihtsalt toiduvahetuses (et st, mitte pidulik toidukord). Tõstsin juurvilju taldrikutele, kui neid taheti. (mul on iseendast ette kujutus kui kuskilt Viktoria aegsest Inglismaad kujutavast filmist, kus mõni suur paks kole tädi tõstab mingit ebamäärast supi-pudru vahepealset blöginat pisikeste nälginud laste taldrikute, et nagu "Sloshhh" ja kogu taldriku on jura täis ja tädil on hästi suva. Ma tegelikult loodan, et ma ei olnud nii õudne..)
Naersin inimeste toiduvalikute üle. MIDA TE SÖÖTE INIMESED? Nagu inimesed, kes võtsid liha (valikus oli kana või lammas) ja siis võtsid ainult keedetud kapsast kõrvale?! Kellel ikka kartulit või couscousi või midagi muud vaja läheb..
Suht igav oli, sest pühapäev ja kole ilm oli, ja mina oleks igasuguse tudengi asemel eelistanud vähemalt pool päeva voodis veeta.

Ja nüüd ma lõpuks jõudsin olümpia lainele. St nii palju kui BBC teda näitab, sest ma olen siiski laisk, ja ei viitsi ju ometi otsida midagi spetsiaalset. Tähendab, minu jaoks olümpiavõlu ongi see, et sul lihtsalt käibki kuskil taga mingi ülekanne pidevalt ja sa vaatad kõike valimatult...
Oli kaunis, ja olen jube hellik, ja nutsin iga võitja/medalisti pihta. See siiras õnn nende silmis lihtsalt toob ühel Edithil pisarad silmad.
 Britid eriti, nende neiu võitis pronksi lumelaua mingis võistlusel ja kõik BBC kommentaatorid olid nii elevil, et mul oli ka nii ilus olla.
Juhuslikult sattusin ka nägema natukene uisutamise tiimivõistlust. Nägin preili olen-15-aastane-geniaalsus Julia Lipnitskaiat sõitmas. Vaatasin suu lahti. Neiu hüppab nagu see oleks ta tavaline liikumisviis ja paindub nagu poleks konte. IMEILUS vaadata!
Nägin ka jäätantsu, ja imestasin, et see on arenenud põnevamaks ja ilusamaks, ilmselt punktisüsteem nõuab nüüd rohkem kavalust ja uudsust, mis teeb asja põnevamaks.
Ja vaatasin kanada ja usa jäätantsu paari ja mõtlesin, et ma olen nende nimesid kuulnud palju, aga ma ei mäleta neid jääl? Ja siis ma mõtlen, et mul pole ühtki mälestust Vancouveri olümpiast? Mis ma tegin? Kus ma olin? Miks ma mitte midagi ei mäleta???

Nautisin ühesõnaga igasugust olümpiat ja ei teinud taas mitte midagi, mis ma olin plaaninud.


--

Ah, ma juba eile tahtsin öelda, et agentuuriga töötab üks prantsuse poiss, kes näeb nii kohutavalt täpselt prantslane välja, et see on natuke uskumatu.

Ja äkkiliselt olen ma väga töölainel.

Reedel oli ka hospitality (sõnaraamat annab eestikeelseks vasteks külalislahkus, aga ideeliselt on see tööala,mis seondub majutuse või toitlustusega..) koolituse esimene päev. Mis oli kohutav. EI, nagu oli okei. Aga ma olen taaskord ainus noor (valetan, see naljakas poiss, kellega ma jobcentre'is rääkisin oli ka, aga me ei suhelnud reedel..) igasuguste vanemate keskel, kes ei jaga üldse matsu.
Nagu koolis oleks olnud, aga eriti kehv ja erinevate tasemetega klass. Nagu mul peaaegu kõrval istus üks 30+ naine, kes käitus nagu ta oleks 13. "Kas ma pliiatseid värvimiseks võin saada?" "Ma ei viitsi enam kuulata, kas me võime midagi põnevat teha.." Lõpuks juhendaja andis talle värvipliiatsid ja ta veetis ülejäänud aja joonistades.?!?!?!?!?!?!?! MISASISAOLED.
Siis pidime mingeid grupitöid tegema. Ja ma olin vaikse-kannatamatu mehe ja mingisuguse kirjutamise-probleemiga (düsgraafik või midagi..) naise vahel. Ja ürita seal siis midagi teha, 1.kuulda, mida onu sulle räägib. 2. siis üritada rahustada onu, et naine mu kõrval ei jõua nii kiiresti 3. vaadata et naine mu kõrval liiga palju maha ei jääks...
ullumeelne.
Rääkimata juhendajast, kes oma sõnul "õpetab hästi, sest talle meeldib, mis ta teeb". noh, kõlab ju hästi, aga tegelikkuses on see lihtsalt see, et ta õpetab kasutades imelikke nalju, et "meeleolu tõsta".
Võibolla on järgmine nädal toredam.

6le tunnile koolitust järgnes jooks bussile ja tööle.
Rongitöötajad jagasid auhindu üksteisele. Jube naljakas, rongiinimesed rääkisidki omavahel rongidest.
"Jaaa, nad ei ehita enam ronge nagu vanasti.."
"Ei, mina arvan, et esimese klassi vagunid peaksid olema tõeliselt esimene klass!"
/Väljavõtted pealt kuuldud vestlustest

Mina ei mõista, kuidas igasugused korraldajad ei mõista arvestada ettekandjatega, et kuidas peaks mitme taldrikuga mahtuma kuskilt laudada/toolide vahelt läbi. Sest see on 85% ajast täiesti võimatu.

Rongiinimesed on jube toredad muidu. Muudkui ajasid juttu meiega. Üks onu andis mulle šokolaadi kui me laudu koristasime, et "Te teete siin nii rasket tööd, ja meie muudkui sööme. Näe, võta šokolaadi!"

Õppisin, kuidas õigesti laudu koristada (st taldrikuid hoida koristades). Leidsin, et ma üldse ei oska seda, ja et mu näpud lähevad kergesti krampi. (mis on halb, sest ma tean, et Gemmal ja Lacely juhtub seda tihti prozesid üles pannes, ja et see on tõsine probleem and whatnot, ja ma loodan, et mu näppudele lihtsalt ei meeldi toiduga taldrikud).
Lisaks, et ma olen toitlustuses mõlemakäeline. 3 taldrikut välja viies ma kasutan üht kätt, ja koristades teist. Mis tähendab, et hetkel ma ajan end hästi segadusse sellega, et kumb käsi, mida jaksab ja oskab.

Vahepeal oli palju pausi ka, ja ma tsillisin Luke'iga jälle. Hea klapp on. Meile meeldivad sarnased asjad, aga meil on tihti natuke erinev vaatevinkel neile samadele asjadele, ja meile mõlemale meeldib teada saada teise vaatevinklit nende asjade kohta. Juttu jätkub kauemaks.

Ja siis sai muidugi pärast kella 2 öösel kaunilt koju jalutada. Silmad olid juba kella 11 ajal õhtul nii väsinud, et ma vahepeal pidin laudade koristamise pooleli jätma, sest silmad jooksid nii palju vett, et ma lihtsalt ei näinud mitte midagi. Kell 2 öösel olin ma täielik zombie ja lihtsalt lootsin selle peale, et jalad teavad, kuhu poole mind viia.

Kui oleks võimalust antud, oleks vist täna terve päeva maha maganud.
Aga täna oli taas tööle minek. Kaugelkaugel asuva ülikooli kämpuse pidulik õhtusöök.
Üks onu viis meid sinna, ma olin talle kaardilugeja, sest tal oli tomtom, mis sakkis. Ja mida ta ei kuulanud, niiet me suutsime korralikult ära eksida vahepeal.. Hurraa.
Eh, need ülikooli õhtusöögid muutuvad juba igavaks. Vähemalt on nad suht lihtsad.. (välja arvatud joobes, laudade vahel tilbendavate tudengite vahelt saja taldrikuga seiklemine..)
Sain jälle uue semu. Ma pean neid vist juba nummerdama hakkama. Semu no 3. (ilgelt edukas Edith.) See semu on äge (kõik mu semud on ägedad, ma mitte ägedaid ei võta semudeks). St ta on teatrihuviline semu. Katsetab Bristol Old Vici nüüd järgmine nädal. Rääkisime palju teatrikoolidest ja teatrist ja oli kaunis. Vahetasime numbreid, ja otsustasime, et tuleb minna etendusi vaatama koos! (mis tähendab, et mul on teatrikaaslanesemu.

Ja nüüd on kell jälle sada, ja ma ei ole mitte möhkugi teinud.

--

'töösahinad' on uus tööd puudutavad sildike, sest kohvikulood poleks enam väga täpne..

Täna istusin Starbucksis, jõin kõiki jooke umbes, ja lugesin. 3 tundi ja "Coraline" sai läbi. Jube ilus oli.
Ma mõtlen praegu, et mu mõtted töötavad naljakaid radu pidi, mis üldiselt ei kattu. Kui ma loen raamatut, siisma naudin ilusasti ritta pandud sõnu. Ilusat keelt. Kujundeid. Seda "on jah nii" tunnet. (Et nagu Chalice ütleb, et "Aga kui kuskil raamatus on see rida või keegi ütleb, laulab, ja ei hoia ainult endale, et mõtleb nii nagu ka sina seda teeks..". Sõnadsõnadsõnad. Ja mitte pildid, mis tekivad. See peab olema kõrgem tase kirjutist, mis paneb mind pilte nägema. Ja Neil Gaiman teeb seda. St siis minu jaoks seda, et ma loen ja mul peas jookseb illustratsioon, ja ma tahaks joonistada või kuidagi visuaalselt välja elada seda. Zusaki "Raamatuvargaga" on sama lugu. Põnev, et mõlemad on lasteraamatud?
Mõlemad raamatud (ma ütleks kirjanikud, aga kahjuks ma pole kummatlki midagi rohkemat lugenud) mõjuvad mõlemal tasandil. Sõnad ja pildid.

Samas kui mu visuaalsed mõtted toimivad üldiselt ainult minu peas, ma ei oska neid seletada ega kirjeldada, ma oskan ainult öelda kui miski on olemas, et "Jah, see on õige" või "Ei, sealt tuleb muuta". (Ma oleks jube kehv disainer. Ma oleks väga hea abidisainer (juhul kui mõtted kattuvad) (aga mul on üldiselt oskus tabada teiste mõtteid päris hästi, ma arvan)).

Ja siit tuleb see kurb osa, et ma nüüd tahaks "Coraline"i visuaalselt välja elada, aga mu mõtted ja käsi ei toimi kokku. Et see kaunis pilt, mis mul mõtteis on, et see ei tuleks kuidagi lihtsalt paberile. Võib-olla ma pole piisavalt proovinud. Ja päris kindlalt olen ma natuke kannatamatu. Ja natuke tahan-kohe-ja-õigesti-nist.

"Coraline"i puhul on ka põnev, et.. ma tegelikult olen filmi näinud ju. Aga mu peas olev illustratsioon ei ole filmistiiliski mitte. Mis, ma arvan, näitab veel, et Gaiman oskas(b), minu jaoks, õigesti sõnu maalida.

Ilus asi see kirjutamine.






---

Ma praegu nüüd mõtlen, et ka Virginia Woolfi "Majaka poole" (on ta nõnda eesti keeles?) tekitas ka mõningaid pilte peas. Aga vähem hmm..elavad? (ma tahan kasutada inglise keelset sõna 'vivid', aga eesti keeles ta ei ole üldse päris see kuidagi.. nagu on, aga ei ole ka.) Seal olid nad pigem screenshotid, nii öelda, hetkeks, korraks.
("Tuletorni poole" on hoopis).

Ma kunagi kindlasti mõtlen sellest kõigest veel.

Vaatan lõpuks Hinterlandi.
mul on selle pihta mitu tunnet.

Esimene on umbes alati : OH KUI KAUNIS VALGUS. Ja. Nii tore, et te olete teinud 'lihtsalt ilusaid kaadreid'.

Järgmine on tavaliselt: ABER EI TOIMI NIIMOODI. Seekoht pole seal ja need kohad on kõrvuti, ja te sõitsite sinna autoga?! Pluss MIKS ma ei tea, kus See on?!

Ja siis vahel käib läbi: Mis mängu see peainspektor mängib?!?! Ja Tüüp ise, misasisaoled?!

Ja siis lõpuks oli: Miks ma pole endiselt näinud kedagi, keda ma tean?!?! Ae, tuttavad!?

Täna ma vingun kõigile, kuidas ma olen terve päeva tööl.
8.30-22. Tgelt kaks erinevat otsa. ja vahepeal oli 2 tunnine paus. Tegelt ei ole midagi. Ma pole lihtsalt ammu vingunud. (HAAAHAAAA; KES SEDA NALJA USUB?!)


Luke'ist on saanud semu2 ja me alati tšillime koos. Arutasime Jonathan Larsonit. Ja muusikale. ja muusikat. mhm.


Cateringu firmad on lollid.
Nad viskavad kogu üleliigse toidu ära. Nagu. MINA TAHAN SÜÜA.
Sõin ka.
Hommikul olid Friskast (uus-popp orgaanilise ja hästi healthy toidu kohvik) võileivakandikud ja värgid. JA NII PALJU JÄI ALLES. Ja nad tahtsid kõik ära visata. NAGU. Isegi puuviljakandik oli täiesti täis ja seal polnud mingi tavalist jura - banaan, apelsin, õun, vaid nagu arbuus ja melon ja viinamari ja needpõnevadoranzidpisikesedmarjad.
Ja siis olid neil koogikandikud ja neid polnud isegi puututud mitte. Ja siis ma nosisin üksi salaja browniesid, mis olid niii hea, et sure maha (või oli asi selles, et ma olin viimased 7,5 tundi elanud vee peal).
Ja siis õhtul ülikooli einel ka. Lihtsalt viskavad kõik toidu minema. Me kõik vaatame näljaste pilkudega pealt. Need toidud on veel üldiselt mingid ägedad ja erilised, ja tahaks kasvõi maitsta või midagi.
Sealt ma pätsasin ka magustoidu. Aga siis manager vaatas mind söön-su-ära-silmadega ja ma viskasin pool minema. AGA. NAGU. SURELY. Sul pole vahet, kas see toit läheb prügikasti või minu kõhtu?!!?!?!?!?!
Kahju hakkab lihtsalt.

Royal Holloway

Eilne möödus Eghamis, Surreys, et Janelyl taas käppa hoida ja mängida ta vanemat ülikooli avatud uste päeval.
Sõit Eghami meenutas mulle Tartust Tallinnasse sõitmist kevadel kui lumi sulab, ja põllud on vee all, samamoodi oli Readingu ja Eghami vahel (selle vahega, et uputust teeb vihm ja mitte lumi).
Egham ise meenutas mulle Aberit, väga, siuke pisike ülikooli linnake. Eelistan Aberit muidugi, tundus, et Aber on natuke asjalikum linn.
Käisime ühikates ja tegime kämpuse tuuri ja jõime palju tasuta teed-kohvi ja sõime tasuta küpsiseid. Ja käisime mini-loengutes. Leidsin, et ma igatsen kohutavalt õppimist. KOHUTAVALT.
Ta teatri osakonna loeng, mis kestis mingi 20 minutit oli nii inspireeriv, et ma kirjutasin järgmised 35 minutit oma mõtteid üles. (Neil on kohutavalt äge Noh-teatri saal, näiteks, ja õppejõud võrdlesid Noh'd Robert Wilsoniga ja ma itsitasin, et onjujah.)

Imeilus kevadine ilm oli ja päike säras, ja sees oli nii soe, et ma leidsin, et jope on suhteliselt mõttetu. Täna annab tunda see palaviku ja hobuse-köha näol.

Ülikooli kabel. Sinna lähme 3 aasta pärast Janely lõpetamist vaatama.

See kaunis maja on ühikas-raamatukogu-söökla-ja mõne departmendi hoone.
Pilt kellegi ühika toast.

Varju-inimesed.

Päike loojus ja värk..

Lilleksed rohus.

Sisehoov ja Victoria kuju.

J ja Founders building.

Ehitame maja..

okei, olen naljatilk, olen, päris maja ei ehita, aga mu laud LAIMA sai kokku pandud ja see oli nii vahva!  (Ametlikult on laua nimi Laiva, aga mis pagana nimi on Laiva?!)

ja ühesõnaga, kuna ma pole ammu jälle pildistanud, siis ma leidsin, et tuleb pildistada KÕIKE JURA MIDA MA TEEN.

Ma ausõna vabandan.Seda ei juhtu tihti, ma luban.

Igast jubinaid läheb vaja.

Mu imearmas Stanley. 

Ühtegi kruvi ei õnnestunud vist sirgelt sisse saada. Mingi nurk tuli ikka kuskilt...
(Ja tegelt ei teinud seda vasaku käega..)

Inglise keeles on sellel asjandusel kaunis nimi Alleni võti.

Ja siis eesti keeles on ligadilogadi midagi kuuskandiga, ma arvaks.

Kruvidkruvid

Minit põnevat sorti asjad, mida ma ei oska kommenteerida.

Viimane jupp vaid lisada!

Traditsioonilised puidust jublakad! (tehniline nimetus)

Ja ongi kasutuskõlblik!

(Lisaks mu kaunis jõulukink Gemmalt objektiivi-tassi näol!)