Täna ma vingun kõigile, kuidas ma olen terve päeva tööl.
8.30-22. Tgelt kaks erinevat otsa. ja vahepeal oli 2 tunnine paus. Tegelt ei ole midagi. Ma pole lihtsalt ammu vingunud. (HAAAHAAAA; KES SEDA NALJA USUB?!)


Luke'ist on saanud semu2 ja me alati tšillime koos. Arutasime Jonathan Larsonit. Ja muusikale. ja muusikat. mhm.


Cateringu firmad on lollid.
Nad viskavad kogu üleliigse toidu ära. Nagu. MINA TAHAN SÜÜA.
Sõin ka.
Hommikul olid Friskast (uus-popp orgaanilise ja hästi healthy toidu kohvik) võileivakandikud ja värgid. JA NII PALJU JÄI ALLES. Ja nad tahtsid kõik ära visata. NAGU. Isegi puuviljakandik oli täiesti täis ja seal polnud mingi tavalist jura - banaan, apelsin, õun, vaid nagu arbuus ja melon ja viinamari ja needpõnevadoranzidpisikesedmarjad.
Ja siis olid neil koogikandikud ja neid polnud isegi puututud mitte. Ja siis ma nosisin üksi salaja browniesid, mis olid niii hea, et sure maha (või oli asi selles, et ma olin viimased 7,5 tundi elanud vee peal).
Ja siis õhtul ülikooli einel ka. Lihtsalt viskavad kõik toidu minema. Me kõik vaatame näljaste pilkudega pealt. Need toidud on veel üldiselt mingid ägedad ja erilised, ja tahaks kasvõi maitsta või midagi.
Sealt ma pätsasin ka magustoidu. Aga siis manager vaatas mind söön-su-ära-silmadega ja ma viskasin pool minema. AGA. NAGU. SURELY. Sul pole vahet, kas see toit läheb prügikasti või minu kõhtu?!!?!?!?!?!
Kahju hakkab lihtsalt.