Kohalikul ajal 00:00 avasin Marina kaardi, mis ime kombel jõudis juba laupäeval kohale. Naersin tükk-tükk aega!
Mängisin veel öösel pimedas iPhone'i ja veepudeliga, teemaks "A figure. A forest." Uni.
Hommik - imelikud 4 minuti tagant ärkamised ja mõtlemised, et olen juba hiljaks jäänud. Vale puha.
Hommikune film. "Citizen Kane". Aastast 1941, mustvalge, väidetavalt kõigi aegade parim film. Möh? Anti ülesandeks väljamõelda, miks kriitikud nii arvavad? Mina arvan, et kriitikud olid lihtsalt puuga pähe saanud kui seda filmi nägid..või olen ise lihtsalt niiii loll. Ei tea. Valgusega oli küll ägedalt mängitud, jah. (eriti märkasin seda, sest stsenograafias ju ka valguse teema).. Ei mõistnud ühesõnaga.
Film läbi jooksin Parry-Williamsi ette, Kristinaga kokku saama. Ta naeratab mulle kaugelt juba ja ilgelt kavalalt. Möh? Jookseb, kallistab, annab Kinder üllatusmuna! YAY! Ma olen juba mitumitu nädalat seda saada tahtnud! Nii äge. Läksime ostsime endale teatripiiblid. Oh, kui jube raske see ikka on. Säästsime 4 naela, jej. Vähemalt on see mure kaelast ära.
Kristina leidis, et peaks ikka passipilte ka tegema. Läksime Unioni alla, kus on masinad. Jändasime tükkkkaega, sest sellele masinale ei meeldinud Kristina 5 naelane. Nojah. Siis ma juba jooksin stsenograafiasse.
Valgus. Ehhe, äge oli. Kõigepealt tegime "A figure. A forest". Minu grupis (uued grupid muidugist) läks peale minu idee. JEEE! Et rahvas kogunes ruumi keskele, maha, istusid üksteisele hästi lähedal, silmad kinni. Ja siis me kolmekesi tiirlesime nende ümber, hästi lähedalt, et nad tunneks, et keegi möödus. Hästi kaugelt. Tegime IGASUGUSEID hääli. Olime ägedad. Ägedamad kui teised. Pärast kasutati meie ideed ära. Mwhaahahaha. Ja siis mängisime valgusega. Ja meie grupil ei tulnud enam ühtki tarka mõtet. Haaahaa. Käisime kõik mobiilid käes, igasugused asjad, mis teevad varje käes, osadel taskulambid, osadel tikud/tšäksid, mõni fotokavälguga. Ja lõpuks mängisime vanaaegse (haaahaa) projektoriga. Ja lõpuks olime kõik niii loiud, et meid lasti 17 minutit varem ära, oih.
Tatsasin koju. Ja tundsin, et ma siiski peaks koooki tegema. Tuhnisin siis kokaraamatutes. Vahepeal rääkisin emme-issiga. Meow :) Siis helistas Aat uuesti (tähendab, tegelt nii Emps kui Aat helistasid mulle tunni ajal miljard korda. Phäh, õnneks meil olidki kõigil telefonid väljas ja valged, et siis noh, plnud hullu..). Ma aimasin juba tunnis, miks Aat helistab ja niii oligi. Kaunite inimesed laulsid mulle sünnipäeva laulu :) jube ilus oli :) Ma küll väga hästi ei kuulnud, mis te mulle seal rääkisite ja soovisite, aga jube ilus oli ikka! Ja siis nad viskasid mind e. Ada telefoni 19 korda õhku! Niiii äge! Hüppasin ise kaasa ka, et päris oleks :D Ja siis nad tegid proovi edasi.
Ja mina leidsin lõpuks oma koogi idee. Doomino toorjuustukook valge šokolaadiga. Meow. Nägi ilus välja. Helistasin siis rutttu Kristinale, et tule minuga Morrisonsi toidušopingule. Ja voiilaaa, tuligi :D Ainult, kiire hakkas, kell oli juba 7le lähenemas ja mingi nalja pärast pannakse Morrison osadel päevadel kell 8 kinni. Tormasime sinna. Saime kõik, mis vaja. Väikeste muredega muidugi. "Jessake, millise või ma siit võtma peaks???" "Kust ma selle maisitärklise leian??" -"See on sul nina all, daah" "Milline neist siin rõõõskkoor on??" "Kas ma võtan maximum fati või mediumi toorjuustu"-"Võta hoopis see, see on odavam!"
Tulime sealt tuleme. Sain endale segamiskausi, koogivormi ja miljon vajalikku asja.
Ja siis ma asusin küpsetama. (khm, tähendab, kõigepealt me kõmpsime 45 minutit mäest üles ja koju). Avastasin, et päris keeruline on midagi teha, kui oled harjunud, et kodus on niiikuiniii kõik olemas - mikserid, köögikombainid, vähemalt 4 suurt kaussi ja muu jamuu. Oreod (sest dominosid siin ju ei eksisteeri) said küll VÄGA suure vaevaga purustatud ja ikka mitte päris nii nagu oleks vaja olnud. Ja ega plöks, mis vahele käis ei saanud ka kõige ühtlasemaks, sest tegin seda pisikese kahvlikesega. aga noh. Ta näeb mul vähemalt ilus välja :D Isegi saavutus :D panin koogi külmkappi ja vaatan, mis edasi saab.
Ja veel, kui ma Morrisonsit koju jõudsin, avastasin oma uksele teibitult lillekimbu ja ukse vahele pistetud õnnitluskaardi. Jordani (korterikaaslane) sõbrants (käisid koos kolledžis) oli teinud need. Ma olen temaga umbes ühe korra rääkinud ja 2 korda Tere öelnud. NIII ÄGE!
Tänud-tänud, armsad sõbrad head :)
No comments:
Post a Comment