Täna ma veendusin, et me õpetaja on geenius :D Ta näitas meile filmi (iDVDiga, ma tükkaega ei saanud aru, kuidas ta tavalise arvutiga (noh sest ruumis on tavaline) MACi asju sai avada.. Tegelt oli ta oma läpakas ekraaniga ühendatud). Igatahes filmi sellest, kuidas ta ise mingi paar aastat tagasi Arts Centre'is installatsiooni tegi. Siuke, et lihtsalt keset art Centre'it pani püsti laua, millel oli vesi. Ja siis lasi eirnevatelt inimestel selle veega erinevaid asju teha. Näiteks istutati sinna kahvleid, siis tehti lusikatest kujundeid, siis pani vanemad inimesed vesivärvidega maalima (aga neil olid taldrikud ja asjad kõrval, ja oma pintsleid loputasid veiniklaasis - nagu oleks õhtusöögil), siis kattis laua sügislehtedega ja taldrikutele pani pilte perekondadest ja siis need pildid olid mingile siukesele paberile tehtud, et nad hajusid lõpuks laiali. Ja miskõik ja miskõik.. Ja see asi kestis kolm päeva :D Ja siis oli filmitud neid asju, mis selle lauaga tehti ja siis inimeste reaktsioone (ainult veega laud ja siis kuidas lapsed plätserdavad seal ja siis mingi vanem mees ülikonnaga läheneb lauale, mängib natuke veega, siis vaatab ringi, et ega ometi keegi ei näinud ja läheb kiirel sammul minema :P). Ja siis ta rääkis noh, et kuidas osad inimesed käisid umbes iga 30 minuti tagant vaatamas seda lauda uuesti, et mis vahepeal toimunud on ja siis kuidas mõned vaatasid lihtsalt, et mis jura see veel on ja läksid ruttu minema ja miskõik ja kõik.. Üliäge igatahes. Ja siis ta ütles, et ta mõtles, et noh, et see Arts Centre'is oli mõeldud kõigile, kõik kes mööda läksid nägid siiski. Ja siis ta mõtles, et aga teeks kinnise ürituse ka. ja siis ta kutsus (võinoh, piletid pandi müüki) mingi 18 inimest performance'ile. Ja siis nad tulid kõik nagu õhtusöögile ja neile anti menüü ja siis nad tellisid sealt midagi, aga sa ei saanud kunagi nagu süüa, vaid ühe etteaste. Vot.
Ja siis vaatasime filmi mingist prantsuse/saksa kunstnikust, kelle lemmikteemaks on surm. Rõve, mis aktsent tal ikka oli XD Hea, et ma üldse midagi aru sain :D Eh igatahes, ta teeb selliseid naljakaid teoseid, mis on kokkupandud umbes kuskilt vanakraami turgudelt ja kaotatud asjade osakondadest leitud asjadest. Ja siis ta kinnitas mu oletust, et kunstnikud tihti ei mõtlegi nii jube sügavamõttelisi asju, vaid lihtsalt teevad miskit, mis neile tundub ilus ja huvitav, kriitikud ja õpetajad ja teadlased on need, kes hakkavad neist asjadest mingit sügavat tagamõtet otsima.. See mees, kes teda intervjueeris küsiski talt mingeid küsimusi, et "Miks sa ikka nii teed?" ja "Mis on tegelikult sinu sügavam mõte?" ja siis see kunstnik vaatas teda juhmi näoga ja oli lihtsalt mingi "Ma ei tea, mulle lihtsalt meeldib ja on tore, kui inimestel, kes mu töid vaatama, seostub minu töödega miskit.."
igatahes, tal olid mingid näiteks II maailmasõja-aegsed ajakirjad. Ja noh siis ta vaatas, et alati on nii, et ajakirjas kõrvuti olevad lehed lähevad kokku, aga kui ajakiri lahti võtta, siis ei ole numbriliselt kõrvuti olevad lehed enam kõrvuti ja seega ei lähe kokku. Ja siis on kõrvuti lehekülg 5 ja 26 näiteks. Ja sisi kuidas oligi, et ühelpool (no näiteks lk 5) on pilt lehmadest ja lammastest ilusal rohelisel karjamaal ja teiselpool (lk 26) on sõjalennukid pommitamas mingit linna..ja siis ta tegi neist näituse.
Ja siis kuidas ta kogus kokku nendest laagritest (saksa keeles ja inglise keeles ma nüüd tean seda sõna, aga eesti keeles..) KOONDUSLAAGER! ühesõnaga, seal gaasikambritest mürgitatud või lihtsalt surnud inimeste riided ja siis laotas need kõik lihtsalt ühte ruumi laiali.
Ühesõnaga ta oli see kunstnik, kelle teoste kohta saab öelda, et "isegi mina saaks sellega hakkama", aga asi on selles, et enamus lihtsalt ei tule selle peale..
Nagu see , et moodne kunst = ma oleks võinud ka seda teha + aga sa ei teinud
Õhtul jälle etendus.
No comments:
Post a Comment