Ohjaaa. Kõigepealt. Lavakujundus. Oli maja. Väljastvaade ja üks tuba, elutuba. Sees. Laud, klaver, pildid, riiulid, kiiktool jmjm . Tavaline elutuba.
Ühesõnaga. Mees ja tema lapselaps (tüdruk) valmistusid mingiks olelemiseks. Ja siis hakkasid külalised saabuma. Ja ajasid juttu ja olid niisama toredad. Igasugud intriigid juhtusid vahepeal ja miskõik.
Tundub siuke jura lugu? Haah, arvake veel korra! Kogu loo kiiks oli selles, et publik jälgis neid niiöelda "akna" tagant. Noh, et möödud tänaval majast ja kiikad sisse. See tähendas, et me ei kuulnud sõnagi nende jutust. See oli nagu tummfilmi vaatamine. Seal oli ka üks "hääl", mis vahepeal rääkis, et jah, olen neid kaua jälginud ja neil on alati sellel ajal väike kogunemine. See "hääl" teadis kõiki neid, mis nad mõtlesid ja miskõik. Lõpuks tuli Hääl lavale, ta oli tüdruk, kes, nagu ühel hetkel välja tuli, oli niiöelda kummitus, surnud. Ja kuidas ta igatses nende elavate inimeste juurde, tuppa sooja, tunda söögilõhna ja -maitset.
Kogu tegevus toimus kuskil väga külmal maal, seal olid jääkarud ja miskõik. (nad rääkisid
sellest, tähendab Hääl rääkis, et nad rääkisid, iga külaline tuli püssiga kohale, noh, et end kaitsta ja miskõik)..
Jube huvitav oli jälgida, et kui palju saab kehakeelega edasi anda ja kui vähe teksti on vaja, et aru saada, mis toimub. See oli tõesti vapustavalt lahe! Etenduse alguses hüüdis mees , kes oli maja omanik oma lapselapst ja tema hüüdest ja suu liikumisest oli kohe aru saada, mis lapse nimi oli (Sarah). See oli huvitav.
Pärast oli jutuajamine näitlejate ja lavastajaga. Igatahes. Lavastaja ütles, et ta tahtis teha natuke nagu filmi. Et kui üldiselt on laval nii, et ikka on üks tegelane/tegelaste paar tähelepanu keskpunktis ja üldiselt väga ei vaadata teisi tegelasi, siis siin on just nii, kuna sul pole teksti, mis juhiks su tähelepanu, siis sa paratamatult jälgid erinevaid inimesi. Ja ta ütles, et talle meeldib, et inimesed seda teevad, et saalist tulevad erinevatelt aegadel naeruturtsatused, sest keegi märkas midagi või kellegi mingit tegevust, mis oli naljakas, aga mida enamus ei pruugi siiski vaadata. Ja ta ütles, et hääl on nagu filmijuht, et kui ta ütleb, et "Ann tuli WC'st ja ta aluspüksid jäid ebamugavalt", siis kogu publiku tähelepanu koondub Annile ja ta saab eriti suurelt seda välja mängida. Nagu, zoom in.
Ja kuidas näitlejad rääkisid, et kuidas alguses oli väga raske hääletult mängida. Esimesed proovid tehti nii, et nad ikka rääkisid midagi ja siis ühel hetkel enam ei rääkinud, aga et kui sa ei räägi, siis sa hakkad kehakeelega ülemängima, mida siin ei tohtinud juhtuda, sest nad pidid jätma mulje, et nad peavad tavalist vestlust, samas nad peavad asju nii tegema/ütlema, et publik siiski aru saaks, millest jutt käib.
Lavastaja ütles ka, et tema jaoks oli hästi oluline, et koguaeg läheks tegevus edasi, et kui publik juba aru saab/märkab, et Annil on aluspüksid pahasti, et siis on vaja juba järgmist tegevust sisse. Lavastaja ütles ka, et ta pistis ka igasuguseid pisikesi vihjeid sisse, näiteks, et vahepeal ilmusid kuule (mis oli projekteeritud maja seinale) inimeste mälestustest pildid. Aga et enamus inimesi ei märka siukest asja, sest kuna teksti pole, mille kaudu sa saad niikuinii nagu sündmusi jälgida, siis enamus inimesed on VÄGA keskendunud kõigele, mis seal toas toimub.
Seda ma mõtlesin ise ka, et jube raske on nii. Mulle just tihti meeldib vaadata pigem igasuguste kõrvaliste tegelaste, kes pole hetkel tähelepanu keskpunktis, reaktsioone. Aga siin oli see, et kõik tegelesid tihti oma asjadega ja kui sa jäid kauemaks kedagi jälgima, siis sa kaotasid kuskilt mujalt natukene. Kurb oli, oleks tahtnud nagu tagasi kerida, et siis kedagi teist samal hetkel jälgida. Aga jah. Minu arust oli jube äge! Aga teistele eestlastele pole siiani eriti meeldinud :(
No comments:
Post a Comment