Netflix saatis emaili : "Edith, hea, meil on uus film, mis sulle meeldida võiks!"
Ja film ise?
"Cars 2"
Ma itsitasin :D

Mu järgmised kõik postitused kuni märtsini välja on ilmselt stiilis : "appi, appi, paanika, dsm, appi, inimesed, suhtlus, salaaed, dsm, paanika, appi" (umbes)

Täna oli "päev kontoris" ehk P jagas dokumente mulle. (ehk iga kolmanda lausega, mis P seletas mulle miskist dokumendist käis mu peas eelnev vestlus iseendaga..)

Ja ma imestasin päris kodu idee pihta..
Ja britide pihta.

"Kas ma võtan saapad jalast ära?" "Üks kõik" "Aga teil on vaip maas?!" "Eee..ja siis?" "Ma vist ikka võtan jalast ära.."

Ja toideti mind taas. Ja neil on jõuluehted igalpool - mööda trepikäsipuud ja pildiraamidel ja.. Nii armas, kõik selle pärast, et laps tuleb esmaspäeval koju :D


--

Ma tegelt tahtsin midagi muud öelda, aga kes seda enam mäletab.. AAA.. Et minust sai sujuvalt tehniline konsultant : "Kuidas ma sellest arvutis lahti saan?" "Vaata seda telefoni siin, miks ta seda nii teeb?"
Herr P, te olete oma mingine 30+ aastat arvutitega ja IT-nduse ja värgiga töötanud.. Kust ma peaks teadma neid asju?

--

Mälupulgal oli pilt nimega "plaan", mis oli lavaplaan. P arvas, et ma ei oska kirjutada, ja parandas selle ruttu "plan"iks. Ma itsitasin.

Mõtlesin, et teen piparkoogi tainast.
Läksin kööki.
Seal valitses kaos.
Sest muidugi nende 20 inimese seas, kes seda kööki kasutavad, pole ühtegi, kes tuleks selle peale, et enda järel koristada või miskit..
Milleks... Milleks..
Minagi pole mingi koristamisgeenius ja -viitsija, aga selle peale tulen küll, et kui majas on 21 inimest, siis on targem jätta asjad ilusti pärast kasutamist..
Ugh.

Mul läks nüüd taigna tegemise tuju ära ju.

Ma muidugi endiselt paanitsen ja teen märkmeid kuu aega enne kui proovid algavad, onju.

Leidsin siis selle SM'i listi:

Things You'll Need:
* Your SM kit
* A messenger bag or backpack
* Your prompt book
* A questionable will to live

ja itsitasin tükkaega.
Sama artikkel tegi veel märkuseid stiilis:
Stay calm. No ones going to die (hopefully).

Ma absoluutselt mõistan :D

Ühesõnaga. Ütlesin, et olen DSM. St, see kes iganes oli öelnud, et on DSM ütles, et ta ikka ei saa olla. Ja siis meil oli P'ga mitu piinarikast vestlust..
Ja mul on paanika. Jälle, endiselt.
Kirjutasin just proovigraafiku märkmikusse.
Adjöö social life. Mitte, et mul seda oleks. Aga jaanuar-märts on üpris..üpris surm. Heihoo.

--

Sattusin elevusse, sest üks visualiseerimisprogre laseb lihtsalt tasuta tudengiversiooni allalaadida. Ja IONi offline valguspuldi programm töötab ka mu arvutis ja siis ma olin elevuses, et ma tegelt ka saan teha värki oma arvutis.
Ja siis hakkasin visualiseeriat avama ja siis muidugi ta lööb errori, et mu videokaart pole piisavalt hea -_-. No deem. See arvuti.

--

Mu viimase hetke šokolaadikalendri otsing lõppes sellega, et mu ainsaks võimaluseks oli "Frozen'i" kalender. Möh? Ma oleks arvanud, et need ostetaks kõik esimeste hetkedega ära.. Aga ilmselt neid osteti lihtsalt sisse niiiii palju, et kõiki hullunud masse accommodate. (ei, eesti keel ei tule.)

--

"Salaaia" muusika on vinge!
Lisaks [title of show] - tuleb korralikult OBC ära kuulata, see tundub ajuvaba ja vahva! (ja muidugi ülejäänud hiigel list muusikale, aga jah.)

Peas on mitmendat päeva paanika, et "Esmaspäeval on detsember ja mul pole šokolaadikalendrit"
Raske elu....

--

Praeguse gala-show eest sain täpselt £2, sest ma tegin miskisele vanale onule teed ja lubasin tal meeskonna küpsiseid süüa...Möh?!

--

Eriti hea on valgust üles panna kui kohalikud redelid ei ulatu lava valguseni ja auditooriumis ulatuvad kahe madalama valguseni. (oleks, et need prožed oleks kuidagi normaalselt fokusseeritud, aga see oleks ju liiga lihtne..)

--

Oh salaaed, salaaed. Ma ei tea, mis ma teha tahan. Ja P tahab väga teada, kes mida teeb. Ja mu vastus on iga kord "mökmök".
Mille tulemusena elasin üle piinliku autovestluse teemal, mida kõike ma teha võiks.
(endiselt pole targem..)
Mille tulemusena ma olen õhtu läbi vaadanud ja uurinud visualiseerimisprogramme ja ahhetand ja ohhetand ja mõelnud, et ükskord on mul vägev arvuti ja palju aega ja motivatsiooni ja raha.. ükskord.

--

Hommikusöögi kokk avastas esmaspäeval, et ma polegi britt. Ta oli tükkaega jahmunud. Hästi, hästi.
Lisaks suutis ta olla enamvähem normaalne terve hommiku vältel + jagas minuga oma poolikuid trüfleid, mis olid päris kaunid..

Ma tegelikult alustasin eilset kirjatükki mõttega, et ma räägin UWE muusikalist, aga noh..ilmselgelt ei rääkinud.

Ma tähendab tahtsin ainult seda öelda, et ma ei tea kas ma tahan olla terve elu valgusega seotud. (okei, ilmselt suht tahan, aga mida ma öelda tahan on, et ma tahaks kõike teha..endiselt..)(ja noh enamus teatritehnikuid on kalduvusega ühes suunas ja siis oskavad natuke kõike muud ka..)
Aga langes suur vastutus. Ma ilmselt olen "Salaaia" valgusprogremmeerija ja pean preprogrammeerima kogu valguse pulti, et etenduse nädalal oleks lihtsam. Kasutama visualiseerijaid ja muid väga professionaalseid asju. Ja see tundub nii hirmus.. (ja etendus on pagana märtsis, ja ma juba paanitsen..). Aga P arvas, et sellega saan ainult mina hakkama..
(Ja ma tahtsin üldse olla DSM, st pmst inspitsient.. Aga ilmselgelt on see veel palju palju suurem kohustus ja ma sellega ei saaks üldse hakkama, aga ma oleks tahtnud proovida, sest võimalust DSMi mängida või kogemust saada üldiselt niisama ei saa..)

(Nalja ka, mul mitu päeva kummitasid "Salaaia" lood peas. ETENDUS ON MÄRTSIS ja ma juba kummitan.. Õudukas)

On alanud kurva sügise aeg, kus kõik on hall ja tühi ja mudane.
Ja ma ei teinud ühtki pilti oma lemmik aastaajast. Kui häbematu minust.

Ma olen peaaegu aktsepteerinud sel aaatal jõulumeeleolu. Poed ja tänavad, mis on juba ammu-ammu jõuluehteis ja jõulukaubaga, ei tundugi niii eemale tõukavad. Võib-olla selle võrra on nad vastikumad detsembris, kes seda minu aju teab..

Nädalavahetusel mängisin taas, et tean midagi helist. Tõestasin, et ma endiselt ei tea midagi, aga siiski olin helipuldi taga terve hiigelpulma vältel ja mängisin helimeest. (Pulmast veel - kes pagan sööb pulmas karrit?! Mis valik see on?!) (Ja kes otsustab, et tumepunane ja must on parimad toonid pulma dekoreerimiseks?!)(Ja kes laseb L'il alati teha powerpointe, õõvastav, I tegi õudusest 3 minutiga imeilusa powerpointi (see on ka ta töö, aga midaiganes onju) ja seda ei kasutatud, sest "pruut disainis ühe slaidi ja oh õudus kui kogu asi ära muudetaks"....)

Mul on teatrivaba nädal. Ja ma ei suuda seda päriselt uskuda, mul on reaalselt 3 vaba päeva, kus hetkel pole veel mitte midagi planeeritud. Mitte midagi. Ma ei tea, mis ma teen oma eluga nii..

Otsused vajavad langetamist, ruttu.

P leidis teise pisikese puutüki Newmanist. Ja kinkis selle mulle.
Ja leidis, et ta näeb välja nagu Bert.
Ja I joonistas Bert'ile näo pähe.
Bert on tõsist tüüpi puuklots..
Homme palun Martinile ka iseloom joonistada.

(Mu põnev elu kahe puuklotsi Berti ja Martiniga.)

Kaneelirulle tegin. Pettumust valmistavad rullid.
Maitseb nagu sai.
Kodus maitseb nagu rull ja fluff.

P  ja WB-teatri juht arvasid, et jube head on. Nii, et.. Pluss punkte siiski?

--

P üritas pisike tüki ilusat puud ära visata. Ma päästsin ta. Martin (wibbliwobblide auks) on nüüdsest minu kaitse all ja keegi ei tohi talle öelda, et ta pole eriline (mis sest, et ta tglt ka pole).
Ehk kuidas Edith paneb tudengeid minu sanity's kahtlema (ma ausõna ei suuda seda sõna tõlkida hetkel.. ma üritasin, tükk aega..) kahtlema..

(ja siis ma jätsin Martini UWE'sse ja õhtu otsa mõtlesin, et isversusver)

--

Õues on külm.
Majas on külm.
P naerab, et ma olen külmavares, sest ma alati palun, et ta kütte sisse paneks (kui see on ta võimuses)

--

P on ilmselgelt ainus asi, mis minuga üldse toimub, niiet ta on umbes igas teises lauses sees.. Ilmselgelt.

--

Peaks raamatuid lugema.

12 tundi und nagu niuhti.

Aga ausõna, teha kaks etendus ja get out, mis lõppes 3:30 öösel, et järgmine hommik, kell 7 alustada järgmist get in'i ja siis teha terve päev sättimist ja proovi ja õhtul kontsert, on natuke palju isegi mulle. Keeldusin raskeid asju tõstmast. Sorteerisin värvifiltreid (need ju piisavalt kerged, onju). Ja suutsin vähemalt ilusad värvid valida (ja sama tooni lausa, vaau). Imestasin, kuidas inimesed teavad värvitooni numbreid nii täpselt (ja olin kade) ("See sinine on kindlasti Lee 132." "jeph, jeph, on küll")
Tegin P kaameraga pilti ja kirusin pool-DSLR'e. No pagan teil pole teist kruttimisnuppu...Grr.
Vaatasin ja imestasin seda poppy festivali, maailmasõdade mälestuseks. Ja mõtlesin, et ainult britid teeksid midagi sellist. Jube veider.. Kõik lipud ja standardid ja sõjaveteranid (kelle auks tõusid kõik püsti, mis oli päris kaunis, pisar silmas kaunis (või võibolla olin ma lihtsalt juba pisar silmas väsinud..)) ja erinevate religioonide mälestuspalved-asjad (mis oli ka kaunis, ses suhtes, see fakt, et erinevate religioonide esindajad ja värki..). Aga nii veider. Mida värki??

Lisaks olen ma jõudnud punkti, kus kõige tobedamad laulud Sister Act'ist kummitavad. Aga see oli päris kaunis etendus. Päris kaunis.. Jube mõttetu, aga tore.. Muusikal vist?!

Aga hea on, et mul oli lõpuks vaba hommiku poolik ja mul on olnud aega, et tglt ka arvutis tšekata kõike vajalikku (ja mitte 3minutiga telefonist, et kas kuskil on mingi hädaolukord..) ja et ma ei ärka teadmisega, et pean tunni pärast (või vähema aja pärast) juba jälle kuhugi jooksma.. Mitte, et poleks üldse tegemisi, ikka on töö ja UWE ja järgmise etenduse get in reedel.. Aga ühe päeva sisse jääb üks asi, mis on üsna palju rahulikum kui muidu.  Kuigi veider oli keerata kalender novembrisse ja näha üpris tühje kastikesi.. (kuigi kui P'd uskuda, siis on november ta kõige rohkem täis buukitud kuu, et küllap siis saavad minugi kastikesed täidetud..)

Lisaks näen homme taas Frankenstein'i, mis on üks tõsine kirss tordil ja puhas nauding.

Oh ilus hetk kui pangakontol olev summa sai neljakohaliseks. Hurraa.

---

Väsimuse tase on selline, et maailm tundub aegluubis olevat. Või pigem. Mina aegluubis, samas kui maailm kihutab mööda. Väga veider.

Hippodroom on niiiii suuur. Saalist vaadates ei tundu ta niiiii suuur. Aga vau.
Ja üleslendava asjad ja aksides on tegelt ka ruumi ja trepid need trepid.

Ja ma sattusin kuidagi lavavasaku inspitsiendiks. St. Tglt mitte päris. Ma kannan kõrvaklappe ja annan vasakul lavameeskonnale käsklused edasi. Vot nii asjalik olengi. (ja muidugi täna, esikal, kogemata juhtisin üht käsklust, sest inspitsient unustas..)

Olen avastanud, et mul on oskus petta väsimust. Ses suhtes, et kõik niikuinii vinguvad kui väsinud nad on, siis mul ju pole mõtet vinguda ja siis ma mängin, et ma pole väsinud. Väidetavalt on usutav.

Mul pole ausõna tegelikult midagi öelda.

Järgmine nädal on surm.
Aga ahoi Hipodroom ja üks suurimaid vastuvõtvaid teatreid UK's.
Aga surm.
Uni on nõrkadele niikuinii..

(ehk nädal täis 5:30 hommikul bussile minekuid ja 7-15 tööpäevi ja 8st hommikul teatrisse sisse saamisi ja lava püsti panemisi ja öösel kella 2-3ni lava maha võtmisi, et järgmine hommik kell 7 järgmisesse teatrisse sisse saada, et järgmist lava tekitada. hurraderiihurraaderaa)

Harry Potter ühendab elusid ja igasid.
Ehk kuidas umbes 75+ vanatädi komplimenteeris mu Hogwartsi t-särki. :D

--

Ma vist olen nüüdsest P pereliige XD Ehk kuidas ta naine mind toitis.
(Kaua sellest möödas on kui ma päriselt laua taga sooja toitu kellegi teisega koos sõin?? sajandeid, ilmselt)

--

Ja siis istusime 45 minutit autos, sest pagana Dan Brown suutis oma raamatu lõpu venitada mitte millestki vähemalt 6 peatükiks. (ehk herr P sai sünnipäevaks Dan Browni "inferno" audioplaadi)

(suht okei raamat, muide, kuid ma pole kindel, et audioformaat mulle istub. Raamat peab ikka paberist olema, ma arvan.. aga arvestades seda, suutsin ma üpris hästi jälgida, mis toimub..)(Sellest ma ei räägi, et poolest raamatust ma ei tea midagi, sest ilmselgelt ma päris kõikidel sõitudel ei ole P'ga koos..)(Aga kuna raamat on väga Brownilik ja mu teadmised Dantest ja Itaaliast ja bioloogiast ja Brownist on üllatavalt piisavad, et tabada ja ennetada juhtumisi)

Naljakas on see eemal olemine.
Igasugused postid ja asjad jõuavad ju päevi hiljem.. Ja päev, mida üritad vältida (mitte, et saaks..), venib palju pikemaks kui tavaliselt.


--

Muidu on nii, et käib kordamööda töö hotellis ja igasugune teaterdus.
Ja töö hotellis muutub iga korraga vähem talutavaks. Peab vist selle õudse töö-otsingu uuesti ette võtma. Võeh.

Lisaks tuli põhiline hommikusöögi kokk tagasi ja kuna ma olen teinud mitmeid hommikuid viimasel ajal, näen ma teda. Ja ta on väga vastumeelset sorti inimene mu jaoks. Ajab mind närvi. Oma olemisega. Ja rääkimisega.
Rääkis teisele kokale, kuidas tal on "hea hobi, mis toob sisse" ehk tal on piisavalt raha, et ta on soetanud endale suhteliselt väga hea kaamera ja igasuguse lisanduse, mis sellega kaasas käib (vinge välk ja miskõik..). Kahjuks ta ei tea mitte midagi stseeni sättimisest või ma ei tea, kas või pisikeste asjade muutmisest töötluses. Sest.. noh teate ju küll.. "Mul on hea kaamera. Järelikult ma olen professionaalne fotograaf".
No ausõna. He does my head in. Nagu mingi britt ütleks. Lihtsalt koledad pildid. KOLEDAD. Ja kuna ta on ilge fotograaf, siis on ta pilte mitmes kohas seintel hotellis (tagaruumides vaid, õnneks, kliendid ei pea jubedust nägema) ja ma igakord võdisen õudusest kui mõnest mööda kõnnin.

Ja üleüldse ajavad mind inimesed tööl närvi viimasel ajal, mis ei aita kaasa üldisele mornindusele, mis selle tööga kaasneb.

--

Teatrimaailmas aga.. Olen see nädala vähemalt umbes iga päev P'ga igal pool kaasas käinud (vahel olen lausa kasulik..)(ta on ilmselgelt avastanud mu tobeda mälu, mis mäletab kõikide teiste miniatuurseid vajalikke detaile, ja mitte mu enda, aga see tähendab, et ma olen kasulik.) (ma olen teisiti ka kasulik, aegajalt)
*Puurid on endiselt päris õudsed (ma olen täna seda sõna mitu korda kasutanud ja ma endiselt ei tea, kuidas teda käänatakse-väänatakse :( ). Eriti õudsed on nad kui peab läbi metalli puurima. PÄRIS JUBE. (Sain hakkama küll, aga päris õudne oli)
* Lisaks ma pole piisavalt vägivaldne inimene, et hakkama saada metalli sisse pisikese augu tegemisega, haamriga.
(Aga olen piisavalt vägivaldne, et herilase pihta kurje sõnu öelda)
* Pistikupesade kokkukaabeldamisest on saanud suhteliselt kiire ja lihtne töö - progressss!!!
* 5 minutiga uute valguspultide õppimine on ilmselt mu kutsumus ja talent........
* Muudest asjadest peale valguse tean ma endiselt häbiväärselt vähe...
* Ja siis on need hetked, kus on mingi uus sõna, mis mulle öeldakse ja ma nagu umbes tean, mis see on, nii et mul pole probleemi arusaamisega või selle asja toomisega või mis iganes, aga see absoluutselt ei registreeru mu peas, niiet ma ise kunagi ei oska asjadest rääkida.. Ehk kuidas kõik asjad on 'thingy'd. (ma peaks hakkama kasutama seda teist põnevat sõna.. mida ma ei mäleta.. deeem...)

P käskis perekonda impressida (muljet avaldada, kui tobe väljend) selle review'ga:

http://exeuntmagazine.com/reviews/homeward-bound/


See on siis see etendus, mida ma tegin paar nädalat tagasi.

--

See pagana kuu on alati punane ainult ameerikas. Väga ebaaus.

--

Ainus kurb asi hommikuste vahetuste tegemise juures on, et ma igatsen oma toredaid öiseid bussijuhte, kes mind teavad. (ja üles ärkamist, aga see selleks.. bussijuhid on põhilised)

Primarkis, kohe ukse ees, on terve kollektsioon Potteri riideid. T-särgid 7.filmi plakati piltidega. Dressid. Pusad. Muidu t-särgid.
Lisaks on see automaatne uute parimate sõprade leidmise koht.


--

Plaan oli, et kuna ma olen jälle 5st hommikul üleval olnud, et..lõpetan töö ja saan omad asjad Argosest kätte ja kobin koju vegeteerima.
See oleks olnud jube hea plaan kui tänane liiklus poleks otsustanud hullumaja olla.
Tähendab. Argoses oli hullumaja. Nende numbriluger tegutses omapead. Klienditeenindajaid polnud. Asju ei leitud.. Ma olin 40 minutit seal. Ootasin. Pagana lina.
Ja siis buss. Seda ma ootasin üle tunni aja. Sest.. miks mitte onju.. Oleks ju võinud kõndida, aga jaksu polnud enam üldse.
(ja muidugi on see see üks päev kui mul pole ei raamatut ega märkmikut kaasas..lihtsalt.. vahi taevasse..)

ugh.

--

laupäeval sain, vist, loodetavasti, üle oma puurimishirmust. Ja suuuuure ketassae kasutamise hirmust. Võib-olla. (puurid endiselt ei meeldi mulle..)(aga ma võib-olla olen võimeline neid kasutama..)
St kolmapäeval pisikeste tudengite ees oleks niikuinii teinud julget nägu...

http://www.independent.co.uk/voices/comment/stephen-fry-unholy-alliance-of-us-and-russian-christians-fight-estonian-gay-rights-9775793.html

Ohsamumeie.
Stephen Fry. Ma kordan. STEPHEN FRY. Kirjutab Eestist.
(Okei, ainult antigeinduse pärast, sest tal on ilmselgelt palju öelda sel teemal ja ta pidevalt võitleb selle vastu, aga siiski. STEPHEN FRY.)

Kuigi jahvatatud mandlid olid nuhtlus, tuli kook lõpuks päris hää..

--

R.i.p mu Espriti seljakott, mis on minuga seigelnud alates mingine 8.klassist? Olid hea söber, aga su aeg sai vist lõpuks otsa.
(Ja hurraa uuele seljakotile)

--

Täna juhtus siis lõpuks see nali, et kell 5.32 tegi Edith silmad lahti ja tahtis nutta, sest buss, millele ma pidin minema läks.. kell 5.32.
Ehk Edith sõitis taksoga linna, esimest korda Bristolis.
(taksojuht tahtis hirmsalt pisikest juttu teha.. hirmsalt..)

--

Millal oktoober juba kohale jõudis?
Ma olen peaaegu aasta Bristolis elanud.
Bristol meeldib mulle.

--

Miks ma pole kunagi varem (st kuni eilseni) selle peale tulnud, et pruunile paberile pilte printida? Geniaalsus.
(St vist selle pärast, et mul pole printerit varem väga olnud..)

--

Naersin, sest klaverimäng, mida mängin pakkus tänaseks tasuta looks "Take me out to the ballgame"  ja see on laul pesapallist, millega algas mu eelmise kahe nädala etendus. Ei jäeta ikka rahule.. :D

--

Ja siis imestasin, et kust pagana pärast eelmise kahe nädala etenduse korraldajad teavad, millal mu sünnipäev on.. (St Paul ütles, et nad kutsusid mind kingituseks teatrisse..Kuigi võib-olla see on pooleldi Pauli väljamõeldud..?)

--

40 aastat vahet. Peaaegu täpselt. Veider.

--

Eilsed tudengid polnudki kõige hullemad. St..Keegi ei suhelnud kellegagi :D (nooruksed olid igal vabal momendil kaelapidi telefonides.. päris kurb)
'Õppisime' tööriistu kasutama. Teemas umbes täpselt: "See on haamer. Sellega lööd naelu. Nii nüüd proovi naela lüüa"
Ehk kuidas ülikoolide health&safety reeglid on üle mõistuse.
(aga ketassaag ei tundunudki seekord nii jube nagu tavaliselt..)
(ja ma olen terve elu kruvikeerajaid valesti hoidnud. Hurraa.. ) (See on üldiselt selle pärast, et lauad pole mulle sobiva kõrgusega.. Peaks kasvama nats pikemaks vist)

Lisaks tegin nägu, et jagan jalgu ja tolle (mõõtühikuid siis..).

Olen ma öelnud, et ma hakkan osalema UWE CPA (University of West of England; Centre of Performing Arts) wöörkshoppides. Sest neid korraldab P. Ja ma ise muidugi ei tulnud selle peale, et osa võtta või üldse küsida, et kas võib, kui P juba teatas, et "ahoi. Ma rääkisin juhtkonnaga ja saja muu tähtsa inimesega ja ühesõnaga, sa võid ka tulla ja 'mängida'"

Ja homme on esimene sessiooon. Ja mulle just jõudis kohale, et ma pean ju tegelt ka inimestega suhtlema. Tõenäoliselt nii umbes 18-20-aastaste poistega, põhiliselt. Oh õudust.
Ma olen harjunud ju nii umbes 10+ aastat vanematega, kel on mõistus peas.
(Ja see tähendab ka, et ma olen üle pika aja kõige vanem noor.. )
(Ja P muidugi juba naeris ka, et ma olen ainus tüdruk.. ja muidugi naeris, et "mul on siis valik" ja et "ma teda ka ikka pulma kutsuks"....)(Great.. Fantastiline.. Lausa vapustav..)
(Tegelikult.. Poiste seltskond on umbes 85% ajast asjalikum nii, et see pole nii hull..)

---

jahvatatud mandlid on üks nuhtlus.

Ostsin endale pistiku ka, et saaks siis oma kaablit kaabeldada oma pärisomade tööriistadega, onju.
Ja siis on jube kurb, et maagiline tööriist pole üldse maagiline ja lihtsalt lõikab kaabli läbi.. Ja ma olen juba peaaegu tund aega selle üle väga kurb olnud.
Raske elu.

Aga ma olen üllatavalt elus täna, arvestades, et läksin 5.30 hommikul bussile, et tööle minna.
Võib-olla saab minustki kunagi hommiku-inimene?
Nali. Vaevalt. Tööl mäugusin ja määgisin, sest rääkimine oli natuke ülejõukäiv..

Tegelt peaks minema ja katsetama mikroka ahju funktsiooni, sest Paulile on vaja kooki küpsetada..


---

Silver leidis, et ta on piisavalt äge, et ka Bristolisse kolida.
Ütles, et mul on briti aksent eesti keeles rääkides.. Ja eks ma rääkisin ka nii, et korda mööda sõnu eesti ja inglise keeles. oehjah.
Ja 8 kassipoega aknalaual! (ja mu süles.. kõik ja korda mööda!)

Sünnipäev jõudis varem kätte see aasta.
Ehk Paul kinkis mulle mini-tööriistakastikese, koos tööriistadega!
(muidugi teadmata, et tegelt ongi peaaegu õige aeg..)
Ja siis ma avastasin, et ma ka satun elevusse kruvikeerajate ja näpitsate ja muu sellise pihta.
Lilleline haamer, mille sees on peidus veel kruvikeerajaid mitut sorti ja suurust. Nii kihvt! Päris omad! (Lisaks andis ta mulle pisikese rulli kaablit ja nüüd ma muidugi pole õhtu jooksul teinud muud kui kasutanud mu lemmiktööriista - kaabli-ümbrise-eemaldajat! (minu oma on Pauli vana ja ta ei toimi nii hästi ja pole nii maagiline, aga siiski!)) (Ja siis ta andis rulli nööri, et ma saaks igasuguste sõlmede sidumist harjutada!)

Muidu on nii, et kell 5:45 majast välja astuda hommikul, et bussile minna, pole üldse nii hull.
See hull hetk on umbes kell 9 hommikul pärast 2 tundi töötamist kui väsimus lööb laksuga.
Ja järgmine hull hetk on nii umbes 19:30 kui etenduse alguseni on veel pool tundi ja silmad ei taha kuidagi lahti püsida..
Muidu on päris tore hommikul töötada. Selles suhtes, et töö lõppedes on veel terve päev ees ja õues on valge ja puha..

Jaaa.. viimane etendus oli ka. Oli ka aeg.. Peas kummitavad laused etendusest.. Ja noh, natuke kurb oli, sest rahvast oli suhteliselt vähe vaatamas.. Aga eks ta oli ka natuke mitte kuhugi jõudev etendus..

Ma arvan, et miski on korrast ära.
Ma olen see nädal iga päev 8 ajal ärganud. (+- 20 minutit)
Okei. On vaja olnud. Aga ma pole olnud surmväsinud.
(teater ilmselt.. motiveerib.. äkki?)

Täna ma tegin taas nägu, et ma saan midagi elektrist aru. Matt rääkis mulle pikalt igast juhtmetest ja asjadest ja plönnidest ja tööriistadest, millega mida teha, jaa.. ma noogutasin ja lootsin, et ta ei küsi mult midagi teemakohast. (läks õnneks).
(Ja siis ta sattus ülipõnevile uue juhtmete pihta, mis nad olid tellinud. Tükkaega näppis seda ja kiitis. Päris naljakas oli :D )

Õppisin kiirkorras ära uue valguspuldi, et "treenida" kohalikku "tehnikut" (1. nali onju, et ma, kes nägin pulti esimest korda pidin "treenima" tüüpi, kes on ilmselt nii mitmeidki show'sid seal teatris teinud, aga ok. (lõpuks ma "treenisin" Pauli vaid, sest "It's good practise"..apparently) 2. "tehnik"-tüüp ütles, et "ta teab igat selle puldi heeblit ja funktsiooni une pealt. (ehk polnud vaja "treenida", kuigi Paul arvas, et "see une pealt teadmine tähendab, et ta oskab heebleid õigel hetkel üles alla liigutada..", mis on ideeliselt suht kõik, mis sa pead teadma selle puldi kohta, kuigi tal oli ka mitmeid põnevaid lisafunktsioone..)

Tunde ja tunde viilisin DMX'i kasti auke suuremaks.
Tunde ja tunde üritasin 15ampriseid pistikuid uuesti kaabeldada. (mis need sõnad eesti keeles on?! inglise keeles nii kaunilt võrdub nimisõna tegusõnaga.. eesti keeles hakka siis sõnu välja mõtlema. Bleh.) (sõnaraamat ütlebki kaabeldust uuendama :D :D :D ja kaabeldama. KAABELDAMA ON SÕNA. MA OLEN ÕNNELIK NÜÜD).
(Mul pole mingit mõõdutunnetust. St on, aga mitte juhtmete puhul. IGAKORD on kas liiga pikk või liigaa lühike ja palju jama..)
(Peaks ostma lihtsalt hunniku kaablit ja siis ühe mingi 15-amprise pistiku ja siis seda lõputult uuesti kaabeldama..)
(tuleb välja, et vähe sellest, et ma inglise keeles ajan socket'it ja plug'i sassi, et ma eesti keeles ei teagi, et pistik polegi socket. deeem. ühesõnaga.. pistikupesasid kaabeldasin..)

Teine sajandis juhtuv ime. Ma ärkasin hommikul üles ja ma polnud väsinud. WAAOOO.

---

Paul:" Kuidas sa elasid 3 aastat tudengielu üle kui sa ei joo alkoholi?"
ehk kuidas Edith jõi siidrit. (ja pidin üles teatrisse jooksma ID-kaardi järele, sest muidugi ma ei näe välja 18... -_-.)
(Ja see jook. siider. asi. Oli kõige veidram asi, mida ma joonud olen. Reaalselt. Ma ei tea, mis asi ta oli.)

Ja siis see lavastaja. "Ei, ma ei taha sulle midagi öelda, kõik tuleb kui sa tunned/tad etendust paremini."
30 sekundit hiljem *vuristab ette 2 leheküljelist listi*
Ma olen ära hellitatud automaatsete pultidega..


Teisisõnu, 2 nädalat teatritööd. Hurraa

See ükskord sajandis juhtuv ime, kui ma tegelikult ka suudan endale lõuna kaasa pakkida (, millega kaasnes eelmisel öösel kell 2 riisi keetmine..), pole mul füüsiliselt seda hetke, millal lõunat süüa enne kui kell 11 õhtul.

Aga olles söömata ja tegeledes valgusega, ei hakanud mul täna pea valutama, mis on küll pagana suur pluss.

--

Põhilause täna: "Ehk jälle kõik cue'd korraga?!"
Onu lavastaja: "Jeph, kõik korraga.."
Mina: "Normal.."

Mu ümber on ilusad inimesed, kes ajavad mu asju, minu heaks.
M ja S, kes pidevalt smseerivad, et "SeejaSEe otsib töötajaid - sulle sobiks see!"
Ja siis Paul (ja ka Matt, üllatavalt?), kes ajavad teatririda ja räägivad kõikide vajalike inimestega.
Ma ei oska olla nii ilusate inimeste keskel. Halb hakkab enda pihta.

Teisipäeva päeval juba olin nii väsinud, et inglise keel ei tahtnud hästi välja tulla suust. (St, ma olen päris kindel, et ma vahepeal rääkisingi eesti keeles..)
Hommikud pole minu jaoks. Et 8.30 olla majast väljas, on vaja HÄSTI palju tahtejõudu. (Seletasin seda M'ile täna, ta naeris mu üle ja ütles, et "8.30 hommikul on ju tegelikult juba keskpäev... minu jaoks". Bleh.

Ehk sel nädalal teatrimaailmas:
* Edith teeb nägu, et ta saab aru, mis toimub elektri-installatsiooni-maailmas. Kaablid ja positsioonid ja terminalid ja. Eh, mida? (ja natuke blondid hetked..)
* Edith saab aru, miks wibbliwobblid (ehk liikuv-valgus) tegi seda, mis ta just tegi ja kuidas viga parandada. Hakkab looma.
* Ei Edith ega Paul ei tea, mida üks või teine cue peaksid tegema. "Kas ma lihtsalt vajutan Go?" "Jaa, mida iganes, midagi väga hullu ju ei saa juhtuda.." - Lisaks - milleks peaksid näitlejad oma blockingust kinni pidama. Milleks? Kellel seda vaja on? Me cue'd ju üldse ei olene nende liikumisest. Mkm.
* Tim'iga üürgame korda mööda (ja korraga) erinevaid esitatud laule ja üritame teisele üht või teist laulu kummitama saada. (Tim'il igal juhul õnnestus see..)
* Edith peab pagana Qlab'is videojunni hästi professionaalselt tegema pühapäeval, ruttu. Üldse ei oota seda. (peaks vist Qlabi taas avama ja vaatama, et kuidas miski toimis..)


Ja muidu:
Mina, peakokale: "Jah, ma teen järgmine nädal hommikuid. Ma olen S'i juures öösel ja siis ma ei pea 2 tundi transporteeruma, et tööle jõuda, nii et on OK."
Peakokk: "Et, kas 11 on liiga vara..?"
Mina: "EE... Ma just ütlesin, et MA EI PEA REISIMA, et siia jõuda. Ma võin teha hommikusööki ka.."
Peakokk: "Ok, ma panen su kella 11st siis"
Midaiganes. MIDAiganes.

Algas mu kolm+ nädalat teatrielu.

Eile päeval India ja Bollywood. Ja kõik, kes üritasid mulle kell 1 päeval curry't (st karri?) pähe määrida. (Ma ei tea, mis värk on, curry pole üldse selline toit, mida võibolla ei võiks kell 1 päeval süüa, aga see mõte karrist kell 1 päeval ei olnud üldse isuäratav).
Sellised 7-9-aastased pliksid buutisheikimas 60ndate Bollywoodi laulude järgi. Põnev, on kõik, mis ma öelda oskan.

Ja siis õhtune baarishow. Ja Pauli "AA..Ma ei maininud sulle, et mind pole õhtul? Ups. Mind pole õhtul. Kõik sinu teha". Ja siis on muidugi ju ruum, kus pole midagi ja mis pole mõeldud teatreerimiseks ehk tuli kaableid vedada ja panna jalgadele üles prožesid ja mis kõik. Ja esinejad, kellel on sügavalt suva.
Aga.. vähemalt ma õppisin natuke Lightroomist paremini aru saama.. Ja mängisin LED parcanide effektidega. Hästi palju värve. (Ja tundub nagu poleks üldse kui ise vahetada, sest nii palju ju ise ka ei viitsi RGB'd slaidereid katsetada..)
Ja tutvusin inimestega. Üks Iiri tüdruk, kes viimased pool aastat elas Rootsis ja nüüd läheb Tšehhi "Ma ei tea, mis ma tegema hakkan või kus elan, aga mul on üheotsa lennukipilet!"Väga äge! Ma olin reaalselt lihtsalt iga kolmanda lause järel "Appi! Nii vinge!" Ütles, et tahab Eestisse tulla, sest meil on üks suurimaid ja tuntuimaid swingtantsu festivale.. Ma ei osanud selle peale midagi kosta.. "Kui sa niii ütled?"
Ja siis oli seal soomlane. Ja on tekkinud uus küsimus kui selgub, et olen eestlane, et "Mida Eesti arvab Ukraine-Vene situatsioonist." Ja ma muidugi ju ei tea. :D Aga seda on mult juba mitu korda küsitud.

Ja täna. Täna sain lõpuks mängida päris intelligentsete-prožedega. Nii põnev! Nad on suht junnid programmeerida. Eriti Windowsi arvutiga, mis on niisama jabur (minu jaoks, st).  Eriti LightFactorys. Aga elab üle. Aga ma kindlasti eelistan päris valguspulte, heeblite ja asjadega. (kas heebel on see sõna, mis ma mõtlen?)
Ja palju laule, paljudest muusikalidest, ja külmavärinaid-tekitavalt-kaunid harmooniad. Ja nii palju laule, mida ma pole elus kuulnud. Ja siis veidrad lauluvalikud nagu "That's how you know" Enchantedist?!?!

Jaaa, Paul ütles mulle vähemalt neli korda, et mu tehtud teed on lausa maagilised. Vähemalt ma oskan midagi teha?

Suveluul

Hoiatus: Hästi pikk pildipost

Pärast natukest üleval olemist mõistsin, et ma ärkasin, sest mu kõrv valutas.
Päris hurraa.
Ainus asi, mis pähe tuli oli teha kummelikompressi. Purustasin siis oma ühe padja, et vatti saada ja keetsin oma kaunist kummeli-vanilje teed. (mul pole õrna aimugi, kuidas kompressi tegemine tegelt käib)
Siis, kõrv kinni seotult, asusin guugeldama. (kõige ohtlikum asi üldse).
Muidugi tuli ühe esimese vastena, et kui on Miskimiski, siis ei tohi kõrv märjaks saada, Ja kui on teine MiskiMiski, siis ei tohi soojas hoida. Ma siis mõtlen oma läbiligunenud ja tulisooja kõrvaga, et "Noh, läks hästi jälle" (Sama ju alati kaelaga, ühtpidi tohib ainult külma ja teistpidi ainult sooja - närv vs lihas vs põletik või midagi... ega ma ometi ei mäleta ju, mis millega käib).
Lisaks on KÕIK netidoktorite kõrvavalu lehed mõeldud lastele. "Põletik on ilmselt siis kui laps vigiseb ja katsub kõrva" Nooo. Tore?! Ma tegelikult ei saanud palju targemaks, aga põletik ilmselt pole.
Aga mis iganes, ma sain natuke edasi magada selle sooja peale.
Kuskil keskil mingis eesti foorumis öeldi, et tuleb sibulat hakkida ja marlisse panna ja siis kõrva peale panna. Pidavat toimima.
?!?!?!?!
Ma ei kujuta ette, mis asi seal ja kuidas toimima peaks?!
Naersin natukene nende netiemmede ja nende soovituste pihta.
Aga see ei takistanud mul töölt sibulat ja marlit kaasa pätsamast. (Noh, igaksjuhuks. kui kuidagi paremaks ei lähe).

Aga noh, praeguseks ma ei saa enam aru, et kas mul valutab pea või kõrv või mõlemad või et kas pea valutab, sest kõrv valutab või kõrv valutab nii, et terve pea valutab.

Tundub,  et ma olen jõudnud taas faasi, kus 2-3 tundi ööund on liigagi piisav..
Aga ma ju TAHTSIN magada -_-

Täna tegin taas hooldusvisiiti Almasse. Ja läks umbes 10 minutit max. Tundsin end nats mõttetuna küll. Aga kõik toimis. (ja ma isegi võtsin isolatsioonteibi kaasa, mitte, et mul seda vaja oleks läinud, aga ta oli kaasas!)

---

Täna on mul sushi-nälg. Nüüdseks võiks juba üle olla. Aga nooo ei ole. Peaks riisi keetma..

---

Ma just taipasin, et ma saan ju jälle duolingot kasutada, sest internet. Oh võlud, oh valud.

---

Selle asemel, et vaadata mõnd toredat ja tegeliku sisuga sarja, vaatab Edith Digimoni. See on nii kohutavalt mõttetu. Aga ma ei saa ju mitte vaadata nüüd. (lisaks tundub mulle, et kui ma olin 8-9, siis ma tegelt ka vaatasin kõik osad ära kui nad telekast tulid - põhjus, miks kell 7 hommikul üles ärgata.. Kuskil on kindlasti veel alles paberilikapad, kuhu ma kõik digimuutumised üles kirjutasin...)

Mul on normaalne internet.
Mul on tolmuimeja kastist tehtud öökapilauake, mis on ideaalse läpaka-hoidmis-kõrgusega.
Ma arvan, et ma ei lahku oma madratsilt pikka aega..
(Ja nii sai Edithist lõpuks juurvili.)

Ostlen

Mul on kuidagi palju raha 'üle' see kuu, et siis ma siin mõtlen, et võiks ju osta vajalikke asju, onju, võiks...

Ostsin täna endale lõpuks tolmuimeja. Kõige odavam ja mõttetum, aga ahoi, tolmuimeja. AGA TA ON NIII ARMAS. Ma üldse ei oodanud, et ma nõnda otsekoheselt tasse kiindun. Aga ohsapoiss. Ta on kollane ja hall ja imepisike ja niiiii nunnu! Ma arvan, et ta nimi on Harry. Või Harri.
Ma ei teadnud ka, et üks tolmuimeja võib minus nii palju elevust tekitada. Küllap on mu elu nii igav, et sellised asjad just tekitavadki elevust.


Ja siis ma pean rääkima, kuidas ma käisin Londonis M'iga, jälle. Ja me käisime Muumipoes. Ja ma ostsin endale maailma ägedaima t-särgi.
Muumipapa võrkkiiges lugemas Agatha Christiet.
Ma pole tükkaega ühtki teist särki kandmiskõlblikuks tunnistanud..
(Lisaks jõin arbuusi bubbletea'd ja see oli imehea ja jube roosa)

Käisin täna siis Almas, et teha hooldusvisiiti Pauli asemel.
Ja muidugi on 200 häda.
Vigased kaablid ja puuduvad kaablid ja trupp, kes ei tea valgusest midagi "vajame üldist valgust". Aga siis muidugi eelmine trupp võttis kõik prožed maha. Ja siis muidugi paned prožed üles ja siis üks neist ei tööta, sest kaabel on metsas, ja siis muidugi sa asendad selle, aga siis muidugi ei klapi siis erinevad pooled, sest see uus prože on teist tüüpi ja teistsuguse valgustugevuse ja -vihuga. Ja siis sa pead teiseltpoolt ka ära vahetama prože. Ja siis sa mõtled, et kas olla ilus ja teha tagant valgust neile ka ja siis sa teed ja siis on esimesed sada prožet nii tugevasti üle keeratud (ja ega ma ju tark pole, et mingeid tööriistu kaasa haarata endale..), et mõni pooljumal ei saaks ka lahti keeramisega hakkama ja siis sa lõpuks leiad need kaks prožet, mida saab mingit pidi reguleerida, ja paned nad üles, ja siis MUIDUGI on neil erinevad pirnid sees ja nii erinev valgustugevus, et selleks hetkeks sa tahaksid juba nutta natuke, aga ikkagi võtad nõrgema alla ja tekitad mingi tagant valguse ühega. Ma pidin seal olema max 30 minutit, lahkusin aga 2 tundi hiljem. Redelitest ja treppidest üles ja alla, koos prožedega ja ilma.
Vähemalt heli töötas nii nagu vaja, muidu oleks küll päris kurb olnud, sest siis ma oleks lihtsalt mökmök olnud.

/vingumine läbi.
Sorts.

Tegelikult oli tore rahulikult teha ja näha, mida erinevad prožed täpselt teevad ja äkki lõpuks tunneb mõne prože nime järgi ka ära.

Da Vincil on samasugune mõju mulle nagu Holmes'il.

Selline natuke nagu motiveeriv. (Ja lõpuks ma siiski ei tee midagi, aga vähemalt on jätkuvalt see tunne aeg ajalt, et "Teeks!", et ei ole veel päris juurikas)

Pagana geeniused raisk.
Fiktsionaalsel kujul. (Kas fiktsionaalne on sõna? ma kahtlustan, et mitte)

Eksin ära valedesse maailmadesse ja universumitesse.

Pruutpaar vist jagas lõpuks pilte külalistega.
Mu FB on täis pilte hashtägiga EdithHermannPhotography.

Is this a thing now? Should it be a thing? Wat.

Mulle jõudis ruuter täna, how exciting!
Mitte, et ma sellega enne reedet midagi teha saaks, aga.. HOW EXCITING!

Ma vist olen internetiajastu laps.

---

Ma satun ülemääraselt elevusse vaadates wilkinsonist (siuke..ee.. koduvärkide pood? a la Koduextra või Jysk või noh siuke, kust leiab vajalikke asju ja muud möga) elektriasjade lehte. Hõiskasin rõõmust kui tundsin ära terminalid (kes seda teab, mis asjad nad eesti keeles on ja, kas neid üldse on, sest nad on mõeldud earth-juhtme (MAANDUSJUHE, mulle meeldivad sõnaraamatud) jaoks, ja nagu ma mõistan, siis ülejäänud Euroopa ei harrasta earth-juhet)(MAANDUSJUHE, mulle meeldivad sõnaraamatud.. aga kas see tähendab, et ikkagi harrastatakse, oleks loogiline, aga mul ju nüüd pole aimugi, kuidas elektrindus toimub kahe junniga pistikutes..) ja nende juhtme külge saamise masinat (Ma nüüd jälle unustasin ära, mis asi ta on, ka inglise keeles.. cremp? CRIMPING - ma armastan oma sõnaraamatut vol2 - kurrutusmasin!)

Ja kas ma olen rääkinud imelisest juhtme koorijast, mis on minu arust kõige maagilisem tööriist. üldse. nagu.. puhas maagia.. Paul iga kord naerab mu pihta.
(muidu ma ei saa juhtmetega üldse hakkama. Nad on alati, kas paar millimeetrit liiga pikad või lühikesed ja siis katsu neid saada nii, et nad täpselt sobiksid.... Ja siis Paul räägib, et tegelt see koorija on ainult kobadele, et tegelikult sa peaksid tegema seda noaga ja ma olen igakord šokeeritud näoga (iga kord, sest talle meeldib asju mitmeid kordi rääkida...), et siis ma ju lõikaks traatidesse ka sisse.. (ja lõikan ka, testitud teema) ja milline loll kasutaks nuga kui sa saad kasutada maagilist tööriista..

--

Mu elu on täpselt nii põnev, et ma kirjutan kaks pikka lõiku tööriistadest ja juhtmetest. Hurraa!

Tundsin end veidi võlurina vahepeal pilte läbi vaadates.
Aga hei, mul on nüüd terve hunnik pulmapilte. TERVE HUNNIK.

Nüüd võiks järgmistega tegeleda..

Hiire paned peale, siis peaks 'after' pilt tulema. Peaks.

Jälle maagia.

Läksin kogemata teatrisse. "Singing in the rain". Pool overture'i ajast ma ei pannud üldse tähele, mis inimesed laval tegid vaid ahhetasin valgust. (Ma ei tea ikka mitte midagi valgustamisest).
Ja vihm. Laval. Niiii palju vihma. NII PALJU.
Ja neil on kõige ägedamad vihmavarjud. (Alguses ma olin nii pettunud, aga siis - Woah!)
Ja tase omaette laulda jõle kehvasti, hästi meelega.

Ja nüüd tahaks steptantsu õppida, eksole.. (Ja 20ndates elada, taas)

---

1200st pulmapildist on saanud 650. Ilmselgelt peaks veel kärpima ilgelt palju. Ettevalmistuse ajast tegin eraldi kausta, et anda õnnelikule pruutpaarile mingigi taster.. Aga mu internet ja dropbox ei suuda neid 150 piltigi üle elada.. -_-. Jubedalt sakib see nett ikka..
(ja rääkimata sellest, et selles ülejäänud 450s on need jubedamad pildid, mis tuleb kuidagi ägedalt kokku miksida, et vähemalt pruutpaaril oleks silmad lahti piltidel ja whatnot.. õudukas..)

---

Olin jube äge ja tegin lokke endale eile... Mitte et neid enam näha oleks.
Aga - lühemad juuksed ahoi!

Mind just tabas mõte, et kui kõik läheb hästi ja ma saan neti nii nagu peab, siis ma saan täpselt Doctor Who uut osa vaadata kodus ja mõnuledes.

"Järgmine postitus tuleb Eestist" jäi natuke ära, aja puudus, vist.

Vähem aega on alati mu jaoks tähendanud rohkem produktiivsust. Ma sain lausa mingi osa oma "peab Eestis olles ära tegema" listist tehtud. Vapustav! (ja osa siiski ootab paremat ja rohkemat aega..)

Sai laagerdatud ja tarka mängitud ja "kunsti" tehtud.. (mul on natuke kahju monteerijatest...)
Sain saarel oldud ja ujutud ja vajalikke inimesi nähtud ja mõned rahulikud saaresed hingetõmbed tehtud ja lihtsalt raamatut loetud.
Sai parklapiknik vol2'te tehtud (mitte küll parklas ja ilma kirssideta, aga vähemalt midagigi).
Sai Haapsalus käidud ja Leega kassi kuningriiki mängitud (kõige olulisem osa suvest, obv).
Sai kirsse söödud, igas vormis.
Sai Tessat piinatud, ta küll ei raatsinud mulle seekord kaissu pugada ööseks, aga see eest kappas iga kord õues mu poole, tegi südame soojaks.
Sai isegi fotoshuuditud. Ja juukseid nüsitud.
Kõik olulised said vähemalt korra kallistatud. I'm glad. Järgmise korrani.


---

Ei unustanud Paulile kommikarpi kinkida. Ta jumaldas neid ka. Hurraa. "I'm glad you're back. You make a nice cup of tea." - mulle meeldib, et olen kuidagi kasulik :D

---

J mängis korra autos mulle Stingi plaati. Nüüd mängib repiidi peal.

---

Mulle tundub, et pulmapildid ei saa kunagi otsa. Ja et on nii kohutavad, et nutaks kuskil nurgas.
Ja siis postitas C oma pilte fb'sse. Tema oma vinge kaamera ja kadestusväärsete objektiividega, ja ma vaatan neid ja mõtlen, et "Vau, Edith, sa vist natuke ikkagi oskad midagi kaameraga teha.." ja et "Vastab vist tõele, et kaamera ei loe nii palju kui inimene seal taga.." Naljakas.

Viimase nädala paanika on viinud hetkel selleni, et ma ei viitsi enam midagi teha. (ja on vaja vähemalt 125830 asja enne reede varahommikut korda saata)

Keegi, tuletage meelde, et ma pean Paulile Eestist kommikarbi tooma, onju. See onu teeb nii palju mu heaks, et ma kohe ei oska midagi öelda ega teda ära tänada.
Mängis minuga intervjuud (MA EI OSKA MITTE MIDAGI :( )(jõime kohvi ja vestlus käis teemal "Sinu kõige parem töö." või "Kuidas sa teeksid seda või seda teatrivärki" või "Miks oled sina just parim". Ma olen räme närvis ja ma pole CV'dki ära saatnud..). Tegi autosõidu ajal mulle heliõpet. (Ma mõnda asja lausa teadsin. Mõni asi läks täppi nii kogemata. Ja siis muidugi need tavalised, lihtsad asjad olid mu jaoks lihtsalt.. "eee, mökmök"). Rääkimata sellest, et ta mind tirib ja tassib igalepoole ja näitab ja seletab ja värkisärki.. (Ahoi, miks mõni mu ülikooli õppejõududest poleks võinud üks liba-Paul olla?)

Mm. Mu nädalavahetusene töö läks okeilt. Ise olin loll ja tegin endal elu raskeks. (sest inimesed tahavad värvi ja kui Edith riputab prožesid üles ega ta siis ju ometi ei mõika, et need värvid võiks nüüd ilusasti paika panna). Värvidega pole mul hea suhe. Üldse mitte.
Tekitasin Lavastaja-Produtsent-Tähtis-Tädis paanikat teatades, et läpaka aku saab kohe otsa ja laadija viskas sussid lakke. (oleksite pidanud ta nägu nägema.... hirm, paanika, puhtalt). Õnneks ma suutsin olla vapustav ja 20 minutiga end sopast välja kaevata. (Siinkohal patsutus Dave'i õlale, et ta viitsis ringiga minna, kuhu iganes ta läks, ja mulle office'ist laadija hankida). (JaPaul, kes tuli koos oma läpakaga).
(Täna tegin maailma kõige kiirema Apple'i poes käigu ja sain laadija, mis töötab! Hurraa! 3minutiga.)

Vahepeal aitasin veel teha sadat asja Ship&Castle'i etendusele enne esikat. (Vägev lava on! Kunagi kui mul on TEGELIKULT aega, siis tuleb vast mõni pilt ka..). Kohtusin härra Lavastajaga, kellest ma olin igasuguseid õuduslugusid korduvalt kuulnud (Paul ja Ingrid üks kord rääkisid mulle 40 minutit järjest õudukaid härra Lavastajast, ja kuidas temaga käituma peab...), aga õnneks tundus, et ma suht sümpatiseerisin talle.
Lisaks tuli nostalgia "Falling Silenti" pihta, sest nendegi etendus toimub 1.maailmasõja ajal, ja nad laulsid samu laule ja kasutasid samu pilte ja whatnot.

Ja siis ma hetkel näen välja nagu ma kannataks koduvägivalla alla või oleks lihtsalt peksa saanud, aga tegelikult meeldib asjadel mind rünnata. (Näiteks rekvisiit-pargipink üritas mind mõrvata ja jätta mulje enesetapust veenide läbi lõikamise läbi, õnneks tal see siiski ei õnnestunud). Ja ega ma ise ka pole väga osav ja hüppan ja kraabin end igast asjade vastu. Olen suur sinikas.



Järgmine kord vist juba Eestimalt. How exciting.

Ja siis järgmine nädal on see ime-hetk, mil mulle tegelt ka makstakse teatritöö eest. Hurraa!

Käisin kohtumas proua lavastaja-organiseerijaga, Paul kaitseks kaasas. Natuke Katret meenutavad naine, diagrammid etendustest ja palju ei puudunud, et õpilasi "tibudeks" või "õiekesteks" või millekski ei kutsunud. (tegemist on siis miskise teatrikooliga 3-18 aastased. ja et tegemist pole 'normaalse' teatriga, et nende põhieesmärk on lastes enesekindlust ja julgust kasvatada..ja siis neil on iga aasta mingine kindel grupp näidendeid (mingine 4-6  erinevat teksti grupis) ja siis kõik rühmad lavastavad ühe näidendi sellest grupist ehk ühe õhtu jooksul ma näen umbes 3-4 eri versiooni samast tekstist, väga põnev. Paul veel ütles, et ta on neile techi teinud viimased 4-5 aastat ja noh, et nüüdseks on umbes kõik etendused peas :D (sest neil ongi umbes 3-4 gruppi etendusi, et kui sa juba kolm aastat oled teinud, siis neljandal on ilmselt sama grupp, mis esimesel..))

Ja täna saatis Paul meili, et "Proua oli enne küll väga paanikas kui ma ütlesin, et ei saa teha, aga pärast sinuga kohtumist on vanarahu ise ja väga pingevaba"
Success!

Rääksin veel Paulile, kuidas ma kandideerin tehnikuks Tobacco Factorys ja siis ta lubas mind järgmine nädal veel kaasa tirida mingitele asjadele, et oleks ikka rohkem kogemust.
Need tutvused, need tutvused, miks te olete nii vajalikud. (ja thankgod, et Paul on olemas.)(ja et ma ise õigel ajal oskasin 'jah' öelda)

Ja siis sõitsime läbi Bristoli ja siis ta mingi "Siin kirikus ma abiellusin". Kirikul on suurkiri "hindu tempel". Ma selle peale "Eeem.. Riight?!" Ta "Nojah, see on aja jooksul päris palju muutunud. Minu ajal see polnud veel hindu tempel. Peaks minema ja vaatama, et kas nad lasevad mind sisse uurima, et mis värk on?"
Ajas itsitama. Mõte Paulist kui hindust, st.

Exmoor

Lõpuks - LÕPUKS jõudsin Semu S ja ta peiksi A'ga seiklema! Lahkusime kell 7 hommikul Bristolist ja sõitsime mõnusalt Exmoori poole. Mõtteis olid mereäärsed paigad Exmoori Rahvuspargis. A oli otsinud välja toreda kämpingu paigakase ja panimegi oma telgid püsti enne kui asusime merd otsima.
(autost välja astudas otsustasid kohalik koer ja kohalik kass, et ma olen nende parim semu ja olid tükkaega mul täisa küljes nagu takjad. Nii tore on teada, et see kõrkus on vaid Bristoli kiisude viga, et muidu loomad ikka leiavad, et ma kõlban neile küll.. :) )

Kõige pealt viis tee meid üle nõmme, kus õitses imekaunilt ja lillalt kanarbik. Terve põllu täis! (võinoh ma just sain teada, et see on kanarbik, miks ma seda küll enne ei teadnud...)
Päike siras taevas ja kaamerad olid kaelas ja tõotas tulla kauniskaunis päev.
Tee viis väga pikalt mäest alla läbi sügava metsa. Sikasakaliseslt muudkui alla ja alla. Juba siis mõtlesime õudusega, et pärast tuleb ju üles ka turnida...
Lõpuks jõudsime privaatsesse lahesoppi (kuskil Lee bay juures..) ja lõpuks nägin ma ka UKmaal päriselt sinist merd! Nii sinine ja nii päris! Ma muidugi esimesena jooksin kohe jalgupidi merre ja teiste juurde tagasi tõtates ja teatades, et "soooeee vesi on!", läks A kohe ujuma ka. Küll on lihtne olla mees, särk seljast ja oled valmis ujumiseks :D
Peagi otsustasime edasi jalutada, kõhud olid vaikselt tühjad, ja plaan oli jõuda lähedal asuvasse linna Lyntoni. Tee viis üles mäge, Lee kloostri kõrvalt mööda (väga religioosne koht...) ja ka Valley of Rocksist mööda ja jalutasime mööda kaljust mereäärset jalgrada. Vaated olid imelised nagu oleks Sõrmuste Isanda raamatusse ära eksinud. Päris seikluse tunne kohe! Imeilusad rohelised ja sinised toonid - päris õiged suvevärvid!

Tundsin end jube targana ja jagasin nippe nagu, et verejooks jääb kinni kui teeleht peale panna või et oma sülg aitab sääse punni sügeluse vastu (jah nägime umbes 5 sääske, jube õudne oli.. :D ) Tundsin end looduslapsena, haahaa :D

Lyntoni oli päris kõrgel mäe otsas (okei, tuleb välja, et terve Exmoori pargi kõige kõrgem tipp on 350m merepinnast, et tegelikult polegi niiii väga kõrge see asi, vägev siiski). Ja oli väga armas linnake! Ta on ühendatud mereäärse linnaga Lynmouthiga mägiraudteega. (Üksteise kohal kaks linna..)
Saime söödud ja jäätist söödud ja kõik oli kaunis. Avastasime juba, et oleme päris ära põlenud kõik..

Tagasi tulles peatusime tükkaega kaljudel, ronisime maailma lõpus :) ja imetlesime kitsede ronimisvõimed. Ja A ja S  leidsid, et ma olen natuke hulljulge ja et mulle meeldib ronida väga rahnude ääres. :D Otse alla vaatamine oli tõesti natuke jube, vertigo tunne. Aga samas oli ikka väga võimas olla ka. Selline vaade!

Jõudsime tagasi nõmmele 8 paiku ja Päike hakkas just vaikselt loojuma ja muidugi oli siis vaja teha ju romantilisi päikese loojangu pilte mullipuhujaga, mille ma targalt kaasa võtsin. Terve nõmm oli värvitud kuldseks ja kõik oli kaunis!

Siis 'õhtusöök' telkide ääres ja peagi olime nii surnud, et ronisime magama. Öö oli üpris jahe, aga ma olin imekombel üsna arukas ja olin võtnud mitmeid soojasid (sooje? sooju? misasja?) riideid kaasa.

Järgmine päev ärkasime taas 7 paiku, aga see on vist tavaline kui ööbid telgis. 7 ajal oli telgis juba mingi 30 kraadid, et ikka väga ei saanud olla enam.

Otsustasime autoga sõita Lynmouthi ja minna sealt teisele poole edasi. Nii läksimegi mööda Lyn'i jõge ja nautisime varjude mänge läbi puude okste ja kärestikulist jõge. A ja S käisid ujumas ka, ma olin piltnik (tegelt olid mul teksad jalas ja need ju kuivavad nii kaua ja ilm polnud nii soe kui eelmine päev ja olime rohkem varjus ka..lisaks oli jõevesi ikka väga külm..)
Ja siis mägisemat teed tagasi Lynmouthi ja siis oli aeg veel lõunat süüa (või minu puhul: jäätist süüa...) ja siis asusimegi tagasi teele Bristoli poole. Nii mina kui S olime nii väsinud (või põlenud?) et magasime peaaegu terve tee..)
Aga Inglismaal ikka on neid imeilusaid kohti. Oleks aega ja võimalusi rohkem käia!

Me lillaks toonitud nõmm

Rahu

Sinine meri ja läbipaistev!

Jõekesekene

Lee bay, mäe otsast..

Meri piilub

Sõrmuste isanda värk

Sattusime Vahemere äärde

Hästi roheline.
Hästi sinine.

Liblik

Tumetume

Lynmouth ja kalju raudtee.
Pildistatuna Lyntonist.

Järgmine päev oli tõus ja see kõik oli vee all.

Kristallselge vesi

Jäääätis! (mullinätsu maitseline, sest vahel võib)

Õhtusemas valguses meri piilub

S ja A.
Ja muidugi vaade..

Kas ma juba mainisin Sõrmuste Isandat?

Ilmselt spioon

Maailma äärel

Koduteel

Mullipuhuja

Kukkusin ümber

Loojang, kuldne tund

S'i idee ujumisest = valid koha ja istud maha.

"Tule mu jacuzzisse"

Lennuk

Kääbik ehk teekond sinna ja tagasi

No ma siis mõtlesin, et võiks siis ju ka jaapani keelest rohkem teada kui "mm" *noogutusega* ehk jah anime keeles.
(okei, ma tegelt tean matcha sümboleid, näiteks. Nii äge olengi. Ideaalselt peaksin ma teadma ka geisha sümboleid, eksole.. Sest 'tee'(jook) ja 'kunst' on ilmselgelt kanji'd, mida üks Edith võiks teada, eksole.)

Ja siis võtsin ette ja hakkasin hiragana tähestikku õppima. Aga no neil ei ole ju loogikat. Et kui kaks sümbolit on sarnased, et siis nad ei või olla ju ometi vähemalt sama täishäälikuga?!?! Milleks. き- ki ja さ-sa, eksole. üks on kahe kriipsuga ja teine ühega. Aga üks on i ja teine a. Ei või teha siis loogiliseks asja?

(et siis, jaapanlastel on 3 tähestikku - hiragana, katakana ja kanji. Hiragana on kõige 'lihtsam', st see silbitähestik. 5 täishäälikut ja siis silbid nende samade täishäälikutega (ehk ka, ke, ki, ko, ku, sa, se, si, so, su jne). Katakanat kasutatakse võõrsõnade puhul, ta on ka ideeliselt siiski silbitähestik, natuke nurgelisem, see, mida üldiselt peetakse jaapani pärasemaks (st vähemalt mulle tundub nii). Ja siis kanjid on hiina hieroglüüfid, mis tähendavad mingeid sõnu..aga kui sa hieroglüüfi ei tea, siis võid häälduse järgi hiraganas kirjutada, aga see näitab, et sa pole eriti intelligentne/hästi haritud..)

(muidugi ma naeran siin oma ette ja kirjutan eesti sõnu hiraganas.. KA-KU-KE = かくけ .. )

(laske mul veel mingeid raamatuid lugeda, varsti õpin kõiki keeli..)(Ehk Edith loeb "Geisha memuaare")

Lndn osa umbes 5000

Olin Semu M'ile kaaslaseks Londoni-ajakirja-otsingu-seiklustele.  (Ta ameerika sõbrantsi fotod olid ühes indie-moe-ajakirjas, mida oli umbes võimatu leida)

Oli päev täis Londonit. Raamatupoode. Matchat ja üleüldist aasia-värki, koos jaapani keele õpingutega, nii muuseas.

London on ikka päriselt mu päris lemmik kohe. Nii mugav ja hea on seal alati.

Pildid on seda nägu, et Edith mängis, et ta oskab arhitektuuri pildistada. Pikk pikk tee veel.

Skyline. (märkame Eye'd ja Paul'i)

Mina olengi St.Paul.

Kaamera ja Traffalgari väljak tegid koos sürri.

Ma nutan natuke, sest ma just avastasin, et jube palju ägedaid Broadway muusikale on lihtsalt ja terviklikuna juutuubis üleval.
Ja siin ma olen, oma 10GB kuus internetiga, ja kõik need ägedad etendused on ainult hiirekliki kaugusel, aga no ei saa ju. Nuuks.


(Jah, ma pidin saama normaalse neti. Aga ühel teisel tüübil siin majas on sama firma sama pakett, ja võeti ühendust selle tüübiga, et 'Ahoi, kas oled nõus tegema kaksikpaketti' või midagi. Ja tema vastas, et 'Ei, siin majas ei ela kedagi teist peale minu." ehk kõik need teised 14 inimest on mittekeegid. Ja ühesõnaga nad ei saa mulle seda internetiühendust tekitada, sest see tüüp siin majas ütles 'EI'. Ja nagu fakkjuu mees, ausõna. Ja fakkjuu, firma ka, et te ei suutnud kuu aja jooksul minuga kontakteeruda, et kõik ei lähe hästi. Ja fakkjuu neiu, kes sa firmat esindasid ja kelle soovitus kui ma küsisin, et "jou, ma siiski tahaks netti või nii...", oli et "Mmm.. ma soovitan mingisse arukamasse kohta kolida".Rait düüd, rait.)(See on vist esimene kord elus kui ma olen reaalselt kuri olnud klienditeeninduse ja firma peale.) (ega ma seda neile ei näita välja, äkki oleks nad asjalikumad olnud kui oleks nendega ka kuri olnud, aga nii osav ma veel pole..)

Mu kojutulekunädal on veel busy'm kui ma arvasin, sest muidugi on ainus suvel toimuv Pauli tehnilisetiimi etendus just sel nädalal. Hurraa. (on ime kui ma suudan midagi tarka kaasa pakkida..või on lihtsalt taas nädal väga vähese unega, sest mille muu nimel ma ikka elan kui vähese unega ööde nimel..)

Aga üldiselt ma tegin followspotti see nädal (võinoh, peaproovis ja reede-laupäev..) ja peaaegu sain hakkama. Me olime hea follow spoti tiim herr Davidiga. (vähemalt ma arvan, et ta nimi on David.. mu nimemälu on KOHUTAV...)
Ja olin helipoisiga semu ja sain terve hunniku patakaid :D (mu LED kaameravalgusti sööb patakaid.. tähendab võib süüa ka akut, aga ega ma pole ju piisavalt asjalik, et akut muretseda, eksjuonju..) (nad kasutavad raadiomikrites, eeee.. nad vist pole raadiomikrid eesti keeles?! nüüd on.. patakaid, aga kasutavaid ainult ühe korra, niiet neil on TERVE HUNNIK ainult vähe kasutatud patakaid üle..)
(patakas... :D küll see on naljakas sõna..)


Mul oli midagi öelda ka vist tegelikult, aga milleks mäletada..

"Ja see siin on Edith, ta on ekspert just selle valguspuldi alal. Ja ma arvan, et me kasutame just seda pulti."

(Ja siis me üritasime 2-3 tundi välja mõelda kuidas lihtsaid LED'isid programmeerida pulti. (ei aidanud, et tüüp mu kõrval oli põikpäine ja ei viitsinud proovida asju, mis ma soovitasin.) (lõpuks saime siiski hakkama, ma arvan.)

"Et, Edith, et sa siis täna õhtul improviseerida ja homme programmeerid kõik pulti, sest sa oled ju ka kunstitüüp meil."

Raait. RAAAIT. Ma olin natuke paanikas algul.
Tegelikult polnud häda. (ja tegelikult Paul homme tahab väga kindlaid asju, ma loodan.)



Mulle ei meeldi LED'id.
(või puldid, mis ei taha lihtsalt vajalikke LEDisid tunnistada...)
(või muusikalid, kus sa põhimõtteliselt oled kohustatud kasutama õudsaid värve.) (seekord polnud hull tegelikult, nats paroodia on, ja siis pole nii paha tunne punast lasta neile näkku. ) (ja vahepeal olid väga kaunid värvimiksid, mis ma suutsin teha...)
(ja tegelt on hea, sest ma mõtlen Paul'iga üpris sarnaselt ja tegin mitmeid ta valgusolekuid täpselt üks cue enne kui tal sarnane asi kirjas oli.. edukas)



uni on. Asjad, mida ma teen pmst ainult teatri heaks:  *olen kodust väljas kell 7.30 hommikul.

Maipidu

Ehk maikuu piltides.
Väikese kommentaariumiga. Nii kokkuvõtvalt ja veidi kirjeldavalt. (ehk nagu alati..)


Ühe kuuma-kuuma päeva päikese loojangu aegu leidis Edith, et ta pole veel kauni päeva jooksul suutnud nina toast ja arvutiekraani tagant välja pista. Asus seda kiiruga parandama. Tulemuseks uurisin oma maja tagust teekest, mis oli kui koopia mõnest Eesti külavahe teekesest. Soovituslikult vist kuskil Ida-Eestis, aga mida ma ka tean..Natuke selline Suur-Sõjamäe tunne, kus on need vanaaegsed-odavad? kasvuhooned - kilega kaetud ja natuke vildakad. Võib-olla ma mõtlen üldiselt sellist natuke Nõuka-aegset-tänavakest? (ja mida ma ka sellest tean?)(Mul vist on see liigne ajarändamise kompleks hetkel..)

Sel hetkel soovisin, et mul oleks väga makro objektiiv.
Kärab kah.

Selline tee, kus kedagi ei huvita, et tee pole sile. Pea asi, et poleks muda, vist.

1-1-2 ehk Fibonacci garaažid.
Keegi teine oskaks sellest kauni pildi teha.

Üks päev ma lähen tagasi ja teen selle pildi nii, et oleks kaunis fookus
ja siis ma võin peaaegu rahul olla!
(Ja seda umbes igalpool taustapildina kasutada...)

Rooste ja augud.
Ja modernne kunst vm.

Sinised.
Raamivad.

Kellel seda fookust ikka vaja on.
(ehk pool ajast ei saa ma aru, kuhu ma fokusseerin)

ehk kõik oligi nii planeeritud.....

Koduvalvur.
(Tegin kiišust mittu pilti, ta täitsa poseeris mulle.
Hiljem olen teda mitmeid kordi samas kohas näinud, talle vist meeldib)

Järgmine päev leidsin, et aitab naljast ja istusin Cliftonis, pargis, ja lugesin raamatut (JA EI PÕLENUD ÄRA?!?!?!). Jalutasin tagasi läbi Clifton Village'i ja mõtlesin, et küll on ikka kaunis koht see Bristol.

Kunagi mõni kindlasti näeb mu "õrnade" kollektsiooni.

Sattusin tänava-puuvilja-letist mööda.
Nad pakkisid juba kokku oma asju, ja see oli kõik nii kaunis, et ma kiiruga, siis üritasin teha midagi, et jäädvustada kaunidust.
Kujutlegem ette, et Marokko, näiteks.

50 tooni valget.
(natuke vähem)
ja tekstuur.

Et, eee.. 'õrnad'
Värvipidu.

Kui ma viitsiks, teeks nii, et kõik oleks sirge.
Aga maja ise oli kumer, niiet las ta siis olla..kumer.
Mõnes teises elus teen kauneid arhitektuuri pilte. Selles elus vist mitte.

Järgmine punkt oli muidugi Laura ja Marianna Bristoli seiklus. Kui aega shoppamiseks oli liiga vähe. Ja Edith avastas, et midagi polegi näidata. Ja spontaanselt sai ka Cardiffis käidud (ja tore oli jälle näha kaks-keelseid tänavasilte). Ja Edith sai eesti keelt harjutada, natuke. Ja sai mitmeid kordi väljas söömas käidud. Ja (oh, mu kõrvad ja karvad!) lausa kokteile joodud, veidi-veidi. 

(Nende piltidega on natuke nirusti, sest ma olen laisk.. Ja noh, ei teinud palju klõpse. Jaaa, enamus pilte on DoctorWho kollidest ja noh.. nad pole eriti jagamist väärt..)

Laura on endiselt ninnunännu.
No vaadake teda.
Ninnunännu.

Leidsime oma Doktorid. 

Natuke kurb oli, et kellelgi polnud nägusid. 

Ja siis viimase seiklusena sadas Weronika oma õega Bristolisse ja järgmine hetk me ledsime end vahemereäärses Bathis. See linnake on nii armas, et kui saaks, siis kallistaks. Natuke eksootiline. Päevake Lõuna-Prantsusmaal või Itaalias (mitte, et ma teaks, aga Weronika ka nõustus). 

Ja siis me muidugi olime raamatukogus, ja Edith luges 1,5 tundi mingeid reisiraamatuid (nüüd võingi minna Itaaliasse ja mitte ära eksida) ja Weronika magas (hommikune äratus oli 5.30). Ja me sõime iga 30 minuti tagant. Kohv ja baguette, prantsuse stiilis. Jäätis, itaalia stiilis. Eriti vinge kakao, ka mingis stiilis. Sushid, salatid ja matchad, jaapani stiilis. Ja siis fudge (pehme iiris?), Bathi stiilis.  (okei, noh, mitte päris 30 minuti tagant, aga kogu aeg siiski..) 

Alguses oli vihmane märg ja kõik kiirustasid ja tahtsid ruttu sihtpunkti jõuda.

Vihmane ja märg (ja natuke romantiline)
Bathi eee...kloostrikirik.
Ja vihmavarjud. Mis on ka kõik hallid ja sombused.

Hall. Ja roheline. Aga põhiliselt hall.

Turistid teevad kohustuslikke pilte.
Isegi kui kuum kakao ühes käes segab natuke.

See kohustuslik pilt siis. 
Siuke Itaalia-värk.

Ja selline oli minu maikuu, suur toomepuu.

(mis sest et üks päev on veel jäänud. Kuna mul on vaba päev, siis teades mind, ma ilmselt ei tee mitte midagi põnevat..kui ma üldse end midagi tegema suudan veeretada..)