See nädal olen jube kultuurne. Saadan postkaarte ja käin teatris ja nüüd käisin kinos ka.
Wes Andersoni "The Grand Budapest Hotel".
Meees, sul on kaunis maailmavaade! Ja nii kaunid toonid ja nii kaunis on kõik pildiliselt.
Ja tulin ära ja nägin Bristolit Wes Andersoni toonides, ja oli ilus olla.
Lisaks oli tänane päev justkui laenatud maikuust - päike säras, ilm oli natukene lämbegi kui välja arvata mõned soojad-soojad suvised tuuleiilikesed. Täna jätsin jope südame rahuga koju, ja ma endiselt teen õigeid otsuseid, ka õhtul kell 8, kui film vaadatud, ja päike ammu loojas, oli õues soe ja suvine. Selline nagu ma kujutan ette Pariisi suvel, filmides (sest päris Pariis on alati natuke pettumus...)(selline natuke Woody Alleni "Midnight in Paris" tunne, aga nagu ma juba ütlesin, Wes Andersoni toonides)
March 30, 2014
March 28, 2014
Kas ma tohin küsida, et kuidas saab üks kunstivorm olla nii kaunis nagu seda on teater? Nii hingematvalt liigutav, ükskõik, mis pidi. Nii kaunis? Nii hooliv? Nii tõene? Nii teema- ja ajakohane?
Niiii kaunis? Nii lohutav? Ja nii piinav?
Mu pea valutab tunnetest ja nutmistest ja naermistest ehk käisin Jane Eyre'i maratonil Bristoli Old Vic'is. (sest nüüd oli vaja nädalaga oma viimase 4 kuu puudujäägid tasa teha) (kuidagi ei tule see tasaarveldus välja nii)
Mulle ei ole kunagi "Jane Eyre" meeldinud, on mul "uhkuse ja eelarvamusega" ja muude siukestega ühes pajas kui mõttetud tilu-lilu-armastus-oh-armastus lugude all, mis noh.. ei ole mulle, ühesõnaga, jätab külmaks.
Aga see jutustus laval, oli nii kaunis, nii kaunis, niii kaunis.
Kui palju saab öelda väga vähesega. Kõik oli minimaalne ja see oli rohkemgi kui vaja, et tabada õiget punkti ja mõtet.
Lugu oli kärbitud nii mõneski kohas või ainult põgusalt peatatud, aga oluline oli kõik olemas. Üliefektiivne koreograafia (mitte tantsuline). Huvitavad tasandid lavakujunduses, tekitatud väga lihtsalt. Punane valguses, mis oli õige, ja ei häirinud. Ühtne kostüümidisain (sinine-hall, kusjuures, mida ei ole tihti?), kostüümidega, mis olid lihtsalt kohandatavad. Muusika - muusikud laval! Kontrabass-kitarre-klaver-akordion-trummid. Imelise häälega lauljatar. Ja muusika, mis oli segu A.Pärdist ja P.Glassist, törtsu Indigolaste mõjutustega (minu mõtteis, muidugi, Pärt oli väga tuntav, ei tea muidugi, kas oli ka tegelik mõjutus). Suurepärane näitlemine. SUUREPÄRANE näitlemine. Kusjuures, suulist teksti polnud palju. Palju oli liikumisega edasi antavat, või helidega (heliefekti tehti otse lavalt, näitlejad ise), palju oli pilkudes ja kehakeeles. Nuttu ja naeru. Kiiret ja aeglast rütmi. Vaikust ja hoogsat laulu.
Ma enamus aega vaatasin silmad suured ja suu ammuli, et kas tõesti on see võimalik, nii geniaalne, nii geniaalne, nii kaunis.
Nii ilus, nii kaunis.
Ja mina veel mõtlesin, et tulen parem koju magama. Mul on hea meel, et ma teen vahel õigeid otsuseid.
Niiii kaunis? Nii lohutav? Ja nii piinav?
Mu pea valutab tunnetest ja nutmistest ja naermistest ehk käisin Jane Eyre'i maratonil Bristoli Old Vic'is. (sest nüüd oli vaja nädalaga oma viimase 4 kuu puudujäägid tasa teha) (kuidagi ei tule see tasaarveldus välja nii)
Mulle ei ole kunagi "Jane Eyre" meeldinud, on mul "uhkuse ja eelarvamusega" ja muude siukestega ühes pajas kui mõttetud tilu-lilu-armastus-oh-armastus lugude all, mis noh.. ei ole mulle, ühesõnaga, jätab külmaks.
Aga see jutustus laval, oli nii kaunis, nii kaunis, niii kaunis.
Kui palju saab öelda väga vähesega. Kõik oli minimaalne ja see oli rohkemgi kui vaja, et tabada õiget punkti ja mõtet.
Lugu oli kärbitud nii mõneski kohas või ainult põgusalt peatatud, aga oluline oli kõik olemas. Üliefektiivne koreograafia (mitte tantsuline). Huvitavad tasandid lavakujunduses, tekitatud väga lihtsalt. Punane valguses, mis oli õige, ja ei häirinud. Ühtne kostüümidisain (sinine-hall, kusjuures, mida ei ole tihti?), kostüümidega, mis olid lihtsalt kohandatavad. Muusika - muusikud laval! Kontrabass-kitarre-klaver-akordion-trummid. Imelise häälega lauljatar. Ja muusika, mis oli segu A.Pärdist ja P.Glassist, törtsu Indigolaste mõjutustega (minu mõtteis, muidugi, Pärt oli väga tuntav, ei tea muidugi, kas oli ka tegelik mõjutus). Suurepärane näitlemine. SUUREPÄRANE näitlemine. Kusjuures, suulist teksti polnud palju. Palju oli liikumisega edasi antavat, või helidega (heliefekti tehti otse lavalt, näitlejad ise), palju oli pilkudes ja kehakeeles. Nuttu ja naeru. Kiiret ja aeglast rütmi. Vaikust ja hoogsat laulu.
Ma enamus aega vaatasin silmad suured ja suu ammuli, et kas tõesti on see võimalik, nii geniaalne, nii geniaalne, nii kaunis.
Nii ilus, nii kaunis.
Ja mina veel mõtlesin, et tulen parem koju magama. Mul on hea meel, et ma teen vahel õigeid otsuseid.
March 27, 2014
Täna arvas bussijuht, et miks üldse tulla.
Ehk ma ootasin 35 minutit bussi, ja siis otsustasin, et saab kuidagi teistpidi ka sõidetud.
(ja kõik bussid olid teises suunas väga täpsed, lausa kaunis oli)
ja GaimanGaimanGaimanGaiman. Ma olin nii vaimustuses. Ta lihtsalt, sümpatiseerib niiiii palju, kuidagi, millegi pärast, ja ma ei leia seda midagit, aga nii kaunis on. (Mitte, et ma olen ainult ta lasteraamatuid lugenud, aga ahoi, midaiganes).
(ja kuidas ma ta alles nüüd avastasin? nagu, kuidas see võimalik on, et ma olen nii mööda vaadanud tast?)
"Idioot" saab ka kohe läbi ja ma tahan teada nüüd ja kohe, et kuhu ta kulmineerub. Nii põnev!
Ja "Troonide Mängu" neljas raamat tundub hoopis teistmoodi kirjutatud olevat kui eelmised neli (3.1 ja 3.2) ja see on ka põnev! (Kes see lubab mul sarju alustada. Mul on nii suva "Troonide mängust", aga ma nüüd ju põhimõtte pärast pean kõik raamatud läbi lugema. Ja mina ei mõista, kuidas saab kellelgi TV-sarja pihta vaimustus olla, sest see on küll üks suur jura sari..)
Ehk ma ootasin 35 minutit bussi, ja siis otsustasin, et saab kuidagi teistpidi ka sõidetud.
(ja kõik bussid olid teises suunas väga täpsed, lausa kaunis oli)
ja GaimanGaimanGaimanGaiman. Ma olin nii vaimustuses. Ta lihtsalt, sümpatiseerib niiiii palju, kuidagi, millegi pärast, ja ma ei leia seda midagit, aga nii kaunis on. (Mitte, et ma olen ainult ta lasteraamatuid lugenud, aga ahoi, midaiganes).
(ja kuidas ma ta alles nüüd avastasin? nagu, kuidas see võimalik on, et ma olen nii mööda vaadanud tast?)
"Idioot" saab ka kohe läbi ja ma tahan teada nüüd ja kohe, et kuhu ta kulmineerub. Nii põnev!
Ja "Troonide Mängu" neljas raamat tundub hoopis teistmoodi kirjutatud olevat kui eelmised neli (3.1 ja 3.2) ja see on ka põnev! (Kes see lubab mul sarju alustada. Mul on nii suva "Troonide mängust", aga ma nüüd ju põhimõtte pärast pean kõik raamatud läbi lugema. Ja mina ei mõista, kuidas saab kellelgi TV-sarja pihta vaimustus olla, sest see on küll üks suur jura sari..)
March 26, 2014
TEATER.
Ma ei ole nii ammu teatris käinud.
Nii hea oli teatris olla, kuigi, noh, ma ei nimetaks seda väga tavaliseks teatri elamuseks.
Death and the Ploughman (Surm ja Põllumees?? näiteks.. otsetõlge on 'kündja')
Arno's Vale'i surnuaias.
Just just. Surnuaias, kell 8 õhtul. (ja pagana külm oli)
Algas pisikeses kabelis. Ja siis me jalutasime läbi surnuaia ja peatusime osades kohtades, et stseene vaadata.
Tantsisin surmaga valssi, Edith Piaf taustal laulmas. Päris kaunis mõte või? (muidugi ma olin esimene, keda tantsule paluti...)
Esiteks tahtsin öelda, et tekst oli väga kaunis. See on siis sellest, kuidas põllumees süüdistab Surma oma naise surmas (eesti keeles kõlab eriti kehvasti..), ja et kuidas see ei ole Jumala süü, sest Jumal oleks meest karistanud pattude eest, aga Surm võttis ta naise, kes oli Jumala silmis perfektne. Ja Surm üritab end kaitsta ja seletab, kuidas kõik maapealne kuulub temale, et Jumalal on Taevas&Põrgu, aga maa kuulub Surmale. Ja palju kauneid kauneid mõtteid ja sõnu ja lauseid oli.
Näitlemine oli kehv. No ma ei tea. Kehv. Kaks peaosalist, Neiu Surm ja Härra Põllumees. Neiu oli veel enam-vähem, vahepeal, ta alguses oli väga põnev ja oli väga ilmselgelt 'surnud' või...'mitte-elus', põneva ja erilise kõnnakuga, aga see vajus kõik ära kuidagi, ja ta unustas end ka alguses ja seisis pulk sirgelt, et siis uuesti rääkima hakata ja olla taas Surm. Nomisasja.
Ja siis Vabatahtlikud, kes etendasid Surnuid/Surma üldisemalt. Kratsisid kukalt ja nokkisid nina vahepeal.
Ja laulsid kehvasti. Hurh. See on Hille süü, et kõige pisemgi mööda laulmine kriibib kõrva. Väga. Ahvin. Ja kirtsutan nina.
Aga see idee, et see oli surnuaias oli kaunis. Ja disain oli osaliselt kaunis. Mulle meeldis, et õues enamus ajast oli valgustiks lihtsalt suur taskulamp või ehitusvalgus. Mis oli kaunis! ja sobiv! (mööda surnuaeda jalutades stseeniplatsilt stseeniplatsile oli valgustatud kohti, kus siis mõni tegelene (vabatahtlik) tegi midagi, algul nad kõik tegid aiatöid, hiljem nutsid haudade kohal)
Mulle meeldis, et nad olid tekitanud maja sisemuse haudade ja puude vahele. See oli VÄGA kaunis.
Metall voodi, uhke peatsiga. Vann. Vanaegsed toolid. Tugitool. Ja valgustatud (birdidega või väikeste LEDidega. Ühes kohas ka ice-lightidega, see oli ka vahva, ice-lightid on vahvad)
See oli väga kaunis, ja väga oleks tahtnud pilti teha.
Aga samas oli koguaeg tunne, et oleks võinud nii palju rohkem teha. Natuke rohkem valgust mõnes kohas, et välja tuua surnuaia elemente. Või noh..midagi oli nagu puudu.
Ja kostüümid oleksid võinud olla ühtsed. Vabatahtlikud olid kõik oma suvalistes matkapükstes ja paksudes jopedes (ma saan aru, et külm, aga oleks ju võinud teha neile ma ei tea, mingid üht värvi hõlstid, mida oma riiete peal kanda või midagi?)
Väga põnev, muidugi. Hea tekst, hea etenduspaik. See tekst jääb mind vist kauaks kummitama, ja tahaks isegi kohe midagi teha sellega. (see juhtub pea alati kui ma teatris käin...)
Oleks võinud parem olla, aga teater on alati tore.
--
Ja inimesed on üle mõistuse. Tagasi jalutades (surnuaia teisest otsast peaväravasse..) kõmpisin üksi ja kuulasin pealt, mis teised arutasid ja arvasid. "Kas sa ei leia, et on huvitav, et sama tükk on nii erinev erinevates versioonides? Ma olen leidnud, et see on tihti etenduste puhul nii.. Jaa, väga huvitav." Hästi, inimene, kas sa teadsid, et see ongi sama teksti erinevate lavastuste point. Muidu võiks ju igat teksti ainult ühe korra mängida ja vsjo, kõik, mõte edastatud ja kõik said ühtselt aru, ja teisi variante pole.
või tibid, kes tegidki iga kahe minuti tagant mobiiliga pilte ja selfiesid. Ma saan aru, et see oli natuke vabam vorm kui teatrisaalis istumine, aga siiski?!
(Ja kandsid pealaternaid, ja pimestasid pidevalt kõiki oma ringi vaatamisega -_- ).
Inimesed üldse ei istunud täna. Isegi vähem kui tavaliselt.
---
Ja siis bussipeatuse prügikasti kõrvale oli kellelgi lõpuks olnud mahti oma jõulukuusk välja visata.
----
Nädal tagasi vaatasin öösel koju jalutades tükkaega rebasega tõtt. Liikusin talle lähemale ja ta ikka jõllitas mind. Ma olin tast 3 meetri kaugusel, siis ta leidis, et ma vist ikka pole päris semu-sorti-tüüp ja siis ta liikus. Liikus täpselt nii, et istus teisele poole teed maha ja jõllitas edasi.
Ma ei ole nii ammu teatris käinud.
Nii hea oli teatris olla, kuigi, noh, ma ei nimetaks seda väga tavaliseks teatri elamuseks.
Death and the Ploughman (Surm ja Põllumees?? näiteks.. otsetõlge on 'kündja')
Arno's Vale'i surnuaias.
Just just. Surnuaias, kell 8 õhtul. (ja pagana külm oli)
Algas pisikeses kabelis. Ja siis me jalutasime läbi surnuaia ja peatusime osades kohtades, et stseene vaadata.
Tantsisin surmaga valssi, Edith Piaf taustal laulmas. Päris kaunis mõte või? (muidugi ma olin esimene, keda tantsule paluti...)
Esiteks tahtsin öelda, et tekst oli väga kaunis. See on siis sellest, kuidas põllumees süüdistab Surma oma naise surmas (eesti keeles kõlab eriti kehvasti..), ja et kuidas see ei ole Jumala süü, sest Jumal oleks meest karistanud pattude eest, aga Surm võttis ta naise, kes oli Jumala silmis perfektne. Ja Surm üritab end kaitsta ja seletab, kuidas kõik maapealne kuulub temale, et Jumalal on Taevas&Põrgu, aga maa kuulub Surmale. Ja palju kauneid kauneid mõtteid ja sõnu ja lauseid oli.
Näitlemine oli kehv. No ma ei tea. Kehv. Kaks peaosalist, Neiu Surm ja Härra Põllumees. Neiu oli veel enam-vähem, vahepeal, ta alguses oli väga põnev ja oli väga ilmselgelt 'surnud' või...'mitte-elus', põneva ja erilise kõnnakuga, aga see vajus kõik ära kuidagi, ja ta unustas end ka alguses ja seisis pulk sirgelt, et siis uuesti rääkima hakata ja olla taas Surm. Nomisasja.
Ja siis Vabatahtlikud, kes etendasid Surnuid/Surma üldisemalt. Kratsisid kukalt ja nokkisid nina vahepeal.
Ja laulsid kehvasti. Hurh. See on Hille süü, et kõige pisemgi mööda laulmine kriibib kõrva. Väga. Ahvin. Ja kirtsutan nina.
Aga see idee, et see oli surnuaias oli kaunis. Ja disain oli osaliselt kaunis. Mulle meeldis, et õues enamus ajast oli valgustiks lihtsalt suur taskulamp või ehitusvalgus. Mis oli kaunis! ja sobiv! (mööda surnuaeda jalutades stseeniplatsilt stseeniplatsile oli valgustatud kohti, kus siis mõni tegelene (vabatahtlik) tegi midagi, algul nad kõik tegid aiatöid, hiljem nutsid haudade kohal)
Mulle meeldis, et nad olid tekitanud maja sisemuse haudade ja puude vahele. See oli VÄGA kaunis.
Metall voodi, uhke peatsiga. Vann. Vanaegsed toolid. Tugitool. Ja valgustatud (birdidega või väikeste LEDidega. Ühes kohas ka ice-lightidega, see oli ka vahva, ice-lightid on vahvad)
See oli väga kaunis, ja väga oleks tahtnud pilti teha.
Aga samas oli koguaeg tunne, et oleks võinud nii palju rohkem teha. Natuke rohkem valgust mõnes kohas, et välja tuua surnuaia elemente. Või noh..midagi oli nagu puudu.
Ja kostüümid oleksid võinud olla ühtsed. Vabatahtlikud olid kõik oma suvalistes matkapükstes ja paksudes jopedes (ma saan aru, et külm, aga oleks ju võinud teha neile ma ei tea, mingid üht värvi hõlstid, mida oma riiete peal kanda või midagi?)
Väga põnev, muidugi. Hea tekst, hea etenduspaik. See tekst jääb mind vist kauaks kummitama, ja tahaks isegi kohe midagi teha sellega. (see juhtub pea alati kui ma teatris käin...)
Oleks võinud parem olla, aga teater on alati tore.
--
Ja inimesed on üle mõistuse. Tagasi jalutades (surnuaia teisest otsast peaväravasse..) kõmpisin üksi ja kuulasin pealt, mis teised arutasid ja arvasid. "Kas sa ei leia, et on huvitav, et sama tükk on nii erinev erinevates versioonides? Ma olen leidnud, et see on tihti etenduste puhul nii.. Jaa, väga huvitav." Hästi, inimene, kas sa teadsid, et see ongi sama teksti erinevate lavastuste point. Muidu võiks ju igat teksti ainult ühe korra mängida ja vsjo, kõik, mõte edastatud ja kõik said ühtselt aru, ja teisi variante pole.
või tibid, kes tegidki iga kahe minuti tagant mobiiliga pilte ja selfiesid. Ma saan aru, et see oli natuke vabam vorm kui teatrisaalis istumine, aga siiski?!
(Ja kandsid pealaternaid, ja pimestasid pidevalt kõiki oma ringi vaatamisega -_- ).
Inimesed üldse ei istunud täna. Isegi vähem kui tavaliselt.
---
Ja siis bussipeatuse prügikasti kõrvale oli kellelgi lõpuks olnud mahti oma jõulukuusk välja visata.
----
Nädal tagasi vaatasin öösel koju jalutades tükkaega rebasega tõtt. Liikusin talle lähemale ja ta ikka jõllitas mind. Ma olin tast 3 meetri kaugusel, siis ta leidis, et ma vist ikka pole päris semu-sorti-tüüp ja siis ta liikus. Liikus täpselt nii, et istus teisele poole teed maha ja jõllitas edasi.
March 23, 2014
Ma tahtsin öelda veel, et töötades tundegite õpikohvikus, avastasin, et see ball, mida ma kiitsin ja 20ndateks tituleerisin, oli hoopis James Bondi stiilis. ?!?!?!?!?!?!?!?!?!?!
(Ma tükkaega ei suutnud uskuda, aga neil olid vanad plakatid veel üleval ja kuupäev ja koht klappis, niiet..) (aga siiski.. MIDA?!)
----
Kas tituleerima on üldse sõna? ja kui on, kas see on, mis ma mõtlen? ma olen laisk ja ei viitsi hetkel järgi uurida.
---
Ma olin täna ilgelt äge ja käisin kleidis ja kaabus ja lahtiste juustega väljas. 5 minuti kaugusel poes.
Sest ilm oli kaunis ja ma tahtsin kleiti kanda, aga liiga laisk, et linna minna.
(nüüd lugesin, et Semu oli mulle keskpäeval mailinud, et lähme chai'd jooma..hea, et ma meile tsekkan..)
Ja siis tulin koju tagasi ja mugisin kommi ja mängin Kingdom of Hearts'i, sest ma tahan olla 6-aastane, ja mitte töötada üle 40 tunni nädalas :(
(tegelikult on okei, ma niisama jonnin.)
(Ma tükkaega ei suutnud uskuda, aga neil olid vanad plakatid veel üleval ja kuupäev ja koht klappis, niiet..) (aga siiski.. MIDA?!)
----
Kas tituleerima on üldse sõna? ja kui on, kas see on, mis ma mõtlen? ma olen laisk ja ei viitsi hetkel järgi uurida.
---
Ma olin täna ilgelt äge ja käisin kleidis ja kaabus ja lahtiste juustega väljas. 5 minuti kaugusel poes.
Sest ilm oli kaunis ja ma tahtsin kleiti kanda, aga liiga laisk, et linna minna.
(nüüd lugesin, et Semu oli mulle keskpäeval mailinud, et lähme chai'd jooma..hea, et ma meile tsekkan..)
Ja siis tulin koju tagasi ja mugisin kommi ja mängin Kingdom of Hearts'i, sest ma tahan olla 6-aastane, ja mitte töötada üle 40 tunni nädalas :(
(tegelikult on okei, ma niisama jonnin.)
HELLJEAAAAH.
Nädal sai läbi ja ma ei surnudki ära! (sellest ma ei räägi, et kui neljapäeval juhtus, et jõudsin kell 4 päeval koju ja järgmise päeva töö algas alles kell 2 päeval, et siis ma magasin kerged 18 tundi järjest. Ja oleks kauemgi vist maganud kui poleks pidanud tööle minema,jälle) Nüüd ma olen kõigeks võimeline.
Edith töötas see nädal 57 tundi. Järgmine nädal olen rikas ja kolin Hollywoodi, vm.
Ma tegelikult tahtsin öelda seda, et Azteci Sarah on mu auto-semu. Tal oli täna igav ja tõi mu koju ära. Saate aru jah. ÜLIKÕVA. Kella 1 (või 2 kui on loll bussijuht) asemel jõudsin 23.30 koju.
Ühtlasi olen oma elus pettunud, et mul juhilube ja autot pole, sest mu 1,5 -2 tunnine bussisõit on 35 minuti autosõit. Päris kurb hakkab endast nii ju.
Ja Sarah oli teine inimene see nädal, kes ei suutnud oma kõrvu ja karvu uskuda, et ma pole inglane.
Eile tüüp Hawthornist arvas, et ma iirlane või kehvemal juhul šotlane. Njamh, see on päris uudne värk..
Naljakas veel, et nad mõlemad on Brasiiliast.
Sarah'iga rääkisime fotograafiast ja lubasin ta teatrisse viia selle eest, et ta mind koju tõi. Semu 4! (Ta on nats nagu Weronika, alati annab mulle süüa. Aga see on sellepärast, et ta on üldiselt magustoidu alas kokk ja siis neil alati on midagi üle või koogitükid valedes mõõtmetes või midagi.. Aga nagu reaalselt, neil on seal ülikehvad toidud. Mis pagana 4 tärni hotell? Ma teen 8x paremat juustukooki kui see rämps seal.võeh. Samas, täna sõin beseed kreemi ja marjadega, ohsamumeie, see oli kaunis. Või nädala alguses Bailey'se panna cottat ja vaarika-valge šokolaadi creme bruleed. Need olid pärispäris kaunid).
Ja siis, keegi postitas feisbuukis "slaavi horoskoobi".
KOBRAS (10. oktoober – 9 november ) Kopra püüdlused korra ja rahu saavutamisel on viinud teda selleni, et ta on õppinud ehitama tamme, tõstma ojade ja jõgede veetaset ning tegema paisutiike. Kõik loomad kohanevad ilmaga, kuid kobras kohandab ilma enda järgi, kohandab oma iseloomu ja päevarežiimi. Kopral on alati kõik käeulatuses, ta kunagi ei kiirusta, töötab rahulikult ja enesekindlalt. Teised loomad kadestavad teda, kuid kopra elu on nende jaoks liialt keeruline. Olla kobras tähendab palju teada ja palju osata. Aga kui loomad põgenevad kabuhirmus tormi ja metsatulekahjude eest, sukeldub kobras lihtsalt oma veealusesse urgu ning rahulikult ootab selle tühiasja möödumist, mis teiste loomade jaoks on katastroof. Kobras oskab oma elu seada nii, et kõik tema kõrval olevad tunnevad end rahulikult ja kaitstuna, isegi siis kui ülejäänud maailm kokku kukub.
Ja ma ütlen haah. Haaah. Haaah.
Mul tegelikult oli nädala jooksul mitu korda midagi öelda, aga ma olin koguaeg nii zombie, et ei jõudnud arvutitki avada, ja nüüd ma ju muidugi ei mäleta enam mõhkugi.
Nädal sai läbi ja ma ei surnudki ära! (sellest ma ei räägi, et kui neljapäeval juhtus, et jõudsin kell 4 päeval koju ja järgmise päeva töö algas alles kell 2 päeval, et siis ma magasin kerged 18 tundi järjest. Ja oleks kauemgi vist maganud kui poleks pidanud tööle minema,jälle) Nüüd ma olen kõigeks võimeline.
Edith töötas see nädal 57 tundi. Järgmine nädal olen rikas ja kolin Hollywoodi, vm.
Ma tegelikult tahtsin öelda seda, et Azteci Sarah on mu auto-semu. Tal oli täna igav ja tõi mu koju ära. Saate aru jah. ÜLIKÕVA. Kella 1 (või 2 kui on loll bussijuht) asemel jõudsin 23.30 koju.
Ühtlasi olen oma elus pettunud, et mul juhilube ja autot pole, sest mu 1,5 -2 tunnine bussisõit on 35 minuti autosõit. Päris kurb hakkab endast nii ju.
Ja Sarah oli teine inimene see nädal, kes ei suutnud oma kõrvu ja karvu uskuda, et ma pole inglane.
Eile tüüp Hawthornist arvas, et ma iirlane või kehvemal juhul šotlane. Njamh, see on päris uudne värk..
Naljakas veel, et nad mõlemad on Brasiiliast.
Sarah'iga rääkisime fotograafiast ja lubasin ta teatrisse viia selle eest, et ta mind koju tõi. Semu 4! (Ta on nats nagu Weronika, alati annab mulle süüa. Aga see on sellepärast, et ta on üldiselt magustoidu alas kokk ja siis neil alati on midagi üle või koogitükid valedes mõõtmetes või midagi.. Aga nagu reaalselt, neil on seal ülikehvad toidud. Mis pagana 4 tärni hotell? Ma teen 8x paremat juustukooki kui see rämps seal.võeh. Samas, täna sõin beseed kreemi ja marjadega, ohsamumeie, see oli kaunis. Või nädala alguses Bailey'se panna cottat ja vaarika-valge šokolaadi creme bruleed. Need olid pärispäris kaunid).
Ja siis, keegi postitas feisbuukis "slaavi horoskoobi".
KOBRAS (10. oktoober – 9 november ) Kopra püüdlused korra ja rahu saavutamisel on viinud teda selleni, et ta on õppinud ehitama tamme, tõstma ojade ja jõgede veetaset ning tegema paisutiike. Kõik loomad kohanevad ilmaga, kuid kobras kohandab ilma enda järgi, kohandab oma iseloomu ja päevarežiimi. Kopral on alati kõik käeulatuses, ta kunagi ei kiirusta, töötab rahulikult ja enesekindlalt. Teised loomad kadestavad teda, kuid kopra elu on nende jaoks liialt keeruline. Olla kobras tähendab palju teada ja palju osata. Aga kui loomad põgenevad kabuhirmus tormi ja metsatulekahjude eest, sukeldub kobras lihtsalt oma veealusesse urgu ning rahulikult ootab selle tühiasja möödumist, mis teiste loomade jaoks on katastroof. Kobras oskab oma elu seada nii, et kõik tema kõrval olevad tunnevad end rahulikult ja kaitstuna, isegi siis kui ülejäänud maailm kokku kukub.
Ja ma ütlen haah. Haaah. Haaah.
Mul tegelikult oli nädala jooksul mitu korda midagi öelda, aga ma olin koguaeg nii zombie, et ei jõudnud arvutitki avada, ja nüüd ma ju muidugi ei mäleta enam mõhkugi.
March 19, 2014
Hetke seisund : Väsimusse suremas.
Ma olen viimase kolme öö jooksul kokku maganud 6,5 tundi.
Ja viimase kolme päeva jooksul olnud tööl 35 tundi.
Mulle meeldib kui unehäired taasründavad kõige paremal ajal.
Veel 21 tundi tööd sel nädalal vastupidada.
Loodetavasti kasvab une pikkus ka..
----
Ja fakkküll see üks bussijuht, kes jääb alati 15 minuti hiljaks ja sõidab teo kiirusel ja teeb lihtsalt peatusi pambist, sest tänu temale pean ma juba kolmandat korda linnas tund aega bussi ootama. Fakknoh, kirjutaks kaebuse lausa kuhugi.
March 17, 2014
Seaside
Semu on juba ammu tahtnud minna mereäärde. Et ta selleks kolis Bristolisse, et see on mere-ääres. (noh, nii võrd kui võrd). Mina nii palju ei hoolinud algul, sest noh.. 3 aastat päris otse ja kohe mere-ääres olemist on mind vee kaunidusest natuke võõrutanud. (mitte, et ma vastu oleks, lihtsalt pole seda "tahaks merd näha!" tunnet..) (kuigi vahel tunnen küll puudust võimalusest kell 3 öösel majast välja astuda ja üksi mere ääres istuda ja lainete loksumist ja kajakate kisa kuulata)(okei, rohkem kui vahel tunnen puudust sellest, et on kuhugi minna öösel kell 3)
Igatahes. Me lõpuks võtsime selle teekonna ette, sest eelmine nädalavahetus oli puhta suur kevad juba, ja ka esmaspäev lubas kõikide parameetrite järgi sama kaunis olla. Noh, hommik Bristolis polnud eriti palju tõotav. Ja matcha oli ka matcha tee poest otsas. Aga ega me ei lasknud end heidutada. Asusime bussi peale ja naersime, kuidas me kumbki täpselt ei teadnud kui kaua me sõitma peame või kus täpselt maha peame minema. Naersime ja võrdlesime brittide ja poolakate ja eestlaste igasuguseid süsteeme. Igast ja muud.
Me sõitsime vist 1,5 tundi? Kes seda teab, see oli üks jabur buss, mis sõitis ringe ümber mingite tänavate ja mööda kõige pisemaid majade vahelisi teid, ja oli noh.. jabur, ühe sõnaga.
Lõpuks me jõudsime kuhugi, kus me arvasime, et kohe peaks meri olema ja astusime maha bussist. Ilm oli üsna hall. Ja tuuline. Ja külm. Ja ebamugav igatpidi.
Aga oli meri. pruunikas-hall küll, aga oli olemas! Semu pole väga palju briti mere-ääres käinud, ja ootas natuke vapustavamat ja kaunimat vaatepilti kui sogane pruun vesi. Ja siis me muidugi tegime võidu pilte. Nagu alati. Hiljem ülevaadates tundus, et ma olen osad pildid teinud lihtsalt selle pärast, et pilti teha. Ja nad on jurad ja igavad ja mõttetud ja läksid mõtlemata prügikasti.
Boonusena aga olen ma suutnud üllatavalt palju pilte teha kauni ja sirge horisondiga, see on küll saavutus!
Aga üldiselt olin ma tol päeval rohkem rahul nende piltidega kui nüüd ülevaadates. Nii palju jura.
Aga samas on mitu põnevat minimalistlikku pilti, mis vajavad küll midagi enamat, et tegelikult ka kellelegi mõjuda, aga noh. Põnev ikka, et ma olen neid nõnda teinud.
Kõige ägedam Clevedon'is oli muidugi Victoria-aegne kai (inglise k 'pier', noh ta pole päris kai, siuke jalutus-sild mere kohal?). Ses suhtes, et Aberis on ka Pier, aga ta on üldiselt väga baar-klubi-kasiino moodi värk ja see jalutamise osa on nats puudulik. Ja ma kahtlustan, et ta on natuke noorem kui Victoria-aegne.
Mida lähemale me sellele pier'ile jõudsime, seda enam olid mu kujutluses Victoria ja Edwardi aegsed naised ja härrad, oma uhket riiete ja kaabude ja suurte kübaratega ja jalutuskeppide ja vihmavarjukestega. Nii palju hõngas (misiganes sõna, kõlbab küll hetkel) see pier oma aega.
Kahjuks tegime toidupausi imearmsas pisikeses kohvikus ja selleks ajaks kui meil olid soojad võikud söödud (tuunikala ja juust teevad üllatavalt hea kombinatsiooni!) ja jäätised näpus (sest selleks hetkeks oli päike pilve tagant välja tulnud), oli pier kinni pandud, sest hetkel on veel 'talveaeg' ja varasemad sulgemiskellaajad.
Mulle muidugi tundus natukene absurdne, et pier'i külastamise eest tuleb maksta ja et see pannakse kinni mingiks ajaks. Natuke nagu Stonehenge'iga..(kuigi pier'ist ma saan veel aru, see on õrn ja midaiganes, aga Stonehenge jääb mulle alati müsteeriumiks).
Otsustasime siis alla 'randa' minna (noh, need briti 'rannad' on nagu nad on.. kiviklibu ja adru...). Ja sõime äärel istudes jäätist tükkaega. Ja siis otsustasime, et lähme kaljude juurde veel allapoole, et pier'ist veel pilte teha. ja siis me kõndisime sinna poole ja siis ma kukkusin sellelt äärelt alla, sest täpselt nii osav ma olengi. Mu esimene instinkt oli muidugi kaamera endast kaugemale saada, et see, jumala eest, viga ei saaks. See õnnestus päris hästi mul. Ja mu šoki reaktsioon on naerda. Ja tegelikult oli siis kõik väga okei, alles õhtul (ja terve nädala) andis hüpeliiges päris tugevalt tunda. (Muidugi mu igasugused 7 ja 8 tunnised töövahetused ja öised koju kõndimised üldiselt vist ei aita kaasa paranemisele..)
Igatahes. Oli üks kaunis esmaspäev. Ja nostalgia lained ja Aberi igatsused vallutasid mind.
Aga pildid on igavad. Aga las nad siis olla?
Hall meri. Triibu-Liine.
Iga neljas pilt on sellest, kuidas ma üksteist pildistades pildistame.
Mingi minimalist-abstrakt. Ja palju on puudu siiski.
Tunnen puudust inimeste pildistamisest.
Kaljunukk.
Semu 'rannas' ja eemal pier.
Mingi minimalist-abstrakt 2. Mulle endale sümpatiseerib rohkem.
Mingi minimalist-abstrakt 3. Värviga, nii uudne. Wow.
Ma arvasin, et on hea mõte üritada pika säriga pilti teha vaiksest merest?
Igatahes sain tasuks selle põneva segaduse.
See oli 'ohhooo' hetk pilte üle vaadates.
Päikesekiired!
Kurb ja üksik kaelkirjak otsib kodu.
Mingil teadmatul põhjusel mina talle kodu ei pakkunud.
(Ma olen ilmselt tulevikus üks neist lapsevanemaist, kes kõigepealt postitavad lapsed õnnetusest pilte igalepoole kui reageerivad ja last 'päästma' asuvad)
Tee aeg!
(ja söögi)
Jätsi aeg!
Banaani-šokolaadi jäätis ja apelsini jäätis.
No kas te siis ei näe neid 1890-1910-aastal elanuid daame ja härrasid?
Geniaalsed lahendused. Jätsi-tasku.
Päike oli soe ja äär mugav ja jäts imehea!
Mu uued päikeseprillid on liiga väikesed/objektiiv liiga suure diameetriga =
ei saa enam kunsti kaunilt teha.
Ütles, et oli väga mugav.
Kiviklibu. Kiviklibu. Veidi veel klibu. Ja mingi tüüp. Semu-tüüp.
Igatahes. Me lõpuks võtsime selle teekonna ette, sest eelmine nädalavahetus oli puhta suur kevad juba, ja ka esmaspäev lubas kõikide parameetrite järgi sama kaunis olla. Noh, hommik Bristolis polnud eriti palju tõotav. Ja matcha oli ka matcha tee poest otsas. Aga ega me ei lasknud end heidutada. Asusime bussi peale ja naersime, kuidas me kumbki täpselt ei teadnud kui kaua me sõitma peame või kus täpselt maha peame minema. Naersime ja võrdlesime brittide ja poolakate ja eestlaste igasuguseid süsteeme. Igast ja muud.
Me sõitsime vist 1,5 tundi? Kes seda teab, see oli üks jabur buss, mis sõitis ringe ümber mingite tänavate ja mööda kõige pisemaid majade vahelisi teid, ja oli noh.. jabur, ühe sõnaga.
Lõpuks me jõudsime kuhugi, kus me arvasime, et kohe peaks meri olema ja astusime maha bussist. Ilm oli üsna hall. Ja tuuline. Ja külm. Ja ebamugav igatpidi.
Aga oli meri. pruunikas-hall küll, aga oli olemas! Semu pole väga palju briti mere-ääres käinud, ja ootas natuke vapustavamat ja kaunimat vaatepilti kui sogane pruun vesi. Ja siis me muidugi tegime võidu pilte. Nagu alati. Hiljem ülevaadates tundus, et ma olen osad pildid teinud lihtsalt selle pärast, et pilti teha. Ja nad on jurad ja igavad ja mõttetud ja läksid mõtlemata prügikasti.
Boonusena aga olen ma suutnud üllatavalt palju pilte teha kauni ja sirge horisondiga, see on küll saavutus!
Aga üldiselt olin ma tol päeval rohkem rahul nende piltidega kui nüüd ülevaadates. Nii palju jura.
Aga samas on mitu põnevat minimalistlikku pilti, mis vajavad küll midagi enamat, et tegelikult ka kellelegi mõjuda, aga noh. Põnev ikka, et ma olen neid nõnda teinud.
Kõige ägedam Clevedon'is oli muidugi Victoria-aegne kai (inglise k 'pier', noh ta pole päris kai, siuke jalutus-sild mere kohal?). Ses suhtes, et Aberis on ka Pier, aga ta on üldiselt väga baar-klubi-kasiino moodi värk ja see jalutamise osa on nats puudulik. Ja ma kahtlustan, et ta on natuke noorem kui Victoria-aegne.
Mida lähemale me sellele pier'ile jõudsime, seda enam olid mu kujutluses Victoria ja Edwardi aegsed naised ja härrad, oma uhket riiete ja kaabude ja suurte kübaratega ja jalutuskeppide ja vihmavarjukestega. Nii palju hõngas (misiganes sõna, kõlbab küll hetkel) see pier oma aega.
Kahjuks tegime toidupausi imearmsas pisikeses kohvikus ja selleks ajaks kui meil olid soojad võikud söödud (tuunikala ja juust teevad üllatavalt hea kombinatsiooni!) ja jäätised näpus (sest selleks hetkeks oli päike pilve tagant välja tulnud), oli pier kinni pandud, sest hetkel on veel 'talveaeg' ja varasemad sulgemiskellaajad.
Mulle muidugi tundus natukene absurdne, et pier'i külastamise eest tuleb maksta ja et see pannakse kinni mingiks ajaks. Natuke nagu Stonehenge'iga..(kuigi pier'ist ma saan veel aru, see on õrn ja midaiganes, aga Stonehenge jääb mulle alati müsteeriumiks).
Otsustasime siis alla 'randa' minna (noh, need briti 'rannad' on nagu nad on.. kiviklibu ja adru...). Ja sõime äärel istudes jäätist tükkaega. Ja siis otsustasime, et lähme kaljude juurde veel allapoole, et pier'ist veel pilte teha. ja siis me kõndisime sinna poole ja siis ma kukkusin sellelt äärelt alla, sest täpselt nii osav ma olengi. Mu esimene instinkt oli muidugi kaamera endast kaugemale saada, et see, jumala eest, viga ei saaks. See õnnestus päris hästi mul. Ja mu šoki reaktsioon on naerda. Ja tegelikult oli siis kõik väga okei, alles õhtul (ja terve nädala) andis hüpeliiges päris tugevalt tunda. (Muidugi mu igasugused 7 ja 8 tunnised töövahetused ja öised koju kõndimised üldiselt vist ei aita kaasa paranemisele..)
Igatahes. Oli üks kaunis esmaspäev. Ja nostalgia lained ja Aberi igatsused vallutasid mind.
Aga pildid on igavad. Aga las nad siis olla?
Hall meri. Triibu-Liine.
Iga neljas pilt on sellest, kuidas ma üksteist pildistades pildistame.
Mingi minimalist-abstrakt. Ja palju on puudu siiski.
Tunnen puudust inimeste pildistamisest.
Kaljunukk.
Semu 'rannas' ja eemal pier.
Mingi minimalist-abstrakt 2. Mulle endale sümpatiseerib rohkem.
Mingi minimalist-abstrakt 3. Värviga, nii uudne. Wow.
Ma arvasin, et on hea mõte üritada pika säriga pilti teha vaiksest merest?
Igatahes sain tasuks selle põneva segaduse.
See oli 'ohhooo' hetk pilte üle vaadates.
Päikesekiired!
Kurb ja üksik kaelkirjak otsib kodu.
Mingil teadmatul põhjusel mina talle kodu ei pakkunud.
(Ma olen ilmselt tulevikus üks neist lapsevanemaist, kes kõigepealt postitavad lapsed õnnetusest pilte igalepoole kui reageerivad ja last 'päästma' asuvad)
Tee aeg!
(ja söögi)
Jätsi aeg!
Banaani-šokolaadi jäätis ja apelsini jäätis.
No kas te siis ei näe neid 1890-1910-aastal elanuid daame ja härrasid?
Geniaalsed lahendused. Jätsi-tasku.
Päike oli soe ja äär mugav ja jäts imehea!
Mu uued päikeseprillid on liiga väikesed/objektiiv liiga suure diameetriga =
ei saa enam kunsti kaunilt teha.
Ütles, et oli väga mugav.
Kiviklibu. Kiviklibu. Veidi veel klibu. Ja mingi tüüp. Semu-tüüp.
Tagasi linnas. Eemal Clifton Suspension Bridge teise nurga alt.
March 16, 2014
Mu eilne õhtu möödus Bristol Museum'is töötades. Naljakas oli seal jälle olla, mu esimene agentuuri töö-öö oli ju ka seal. Ma väga lootsin, et mu lemmikud töö-semud on ka seal, sest tundus, et on suur üritus, aga pidin pettuma. Palju-palju uusi-tundmatuid nägusid. Njah, eks nii ta vist on agentuuriga.
Igatahes oli Bristoli ülikooli grad ball. Mis oli imeline. Neil oli natuke nagu 20ndate teema, ja palju vahvaid nippe mõeldud, iga neiu istekohal oli lehvik ja igal härral kõvakübar.
Paljud härrad olid väga kaunilt 20ndate stiilis, või natuke varasemas, kikilipsude ja trakside ja sallidega üle õlgade. Või siis oli paar härrat, kes oli läinud tööklassi 20ndate stiili, ruuduliste pükste, ja traksidega ja mitte lõpuni kinninööbitud pluusidega. Väga šehv.
Neidude kohta ei oska midagi nõnda öelda. Nad olid üldiselt väga 'tavaliselt' balliriides. Ja vähem oli tunda ajastuhõngu. Olid küll mõned, kellel olid karvased õlakatted-asjad (inglise k 'stole', pole õrna aimugi, mis asi ta eesti keeles on), ja teised kel olid juuksed väga õiges stiilis.
Ja mitmed, kes olid oma rahvuslikus uhkes india kostüümis, näiteks. Ja üks neiu, kes kandis väga kaunilt välja aafrika kuninganna riietuse.
Ja siis paljud, kes you know.. lihtsalt tulid pittu. Sest ega igapäev ei saa tasuta šampust ja veini + osta lisa baarist. (tähendab, mis tasuta, nende piletite hinnad olid ilmselt ülemõistuse kõrged..)
Igatahes, suutsin end väga osavalt taas ettekandmisest vabastada, aitasin hoopis ühe tuttava näoga, Wendy'ga, kokkasid. Panime magustoite välja ja tegime neid pähklipuruga kauniks, ja sättisime snäkikandikuid, ja pärast jagasime neid. (Ma absoluutselt võitsin olematu võistlusele, et kelle kandik saab rutem tühjaks. Ma olin lõpetamas oma teist kandikut, kui Wendy ja ühe teise tüübi kandikud olid veel täitsa täis..)
Lisaks sai minust õhtuga meister šampuse valaja. Ma avastasin, et ma pole elus ühtegi šampuse pudelit avanud. Noh, see viga sai eile parandatud. Ma avasin vähemalt 25 pudelit. Kui mitte rohkem. Ja lõpuks suutsin šampust valada nii, et ei oodanud 30 sekundit vahepeal, et vaht ära läheks.
Jube kaunis oli alguses, neil olid suhkrulilled, mis läksid šampuseklaasi põhja, ja mis siis hõljusid imeilusalt klaasis ja andsid šampusele kauni roosaka värvi!
Ja neil oli täis jazz-swing bänd. Nagu. KUI LAHE SAAB OLLA?! Ma täiega swingisin kaasa kui üle tantsupõranda kuhugi suunduma pidin. Nii kaunis!
Lisaks leidsin end taas olukorras, kus sain kõikide vihaste osapooltega hästi läbi ja olin natuke lepitaja. Jälle. Ja sain kiitust, et mul on 'väga hea iseloom'. Votvot. Ja siis sain imestust enda kaela, et 'sa polegi kohalik?' jaa 'sa jalutad koju????' Eks ta ole, eks ta ole.
S aagiks oli üks kõvakübar, mille ma pätsasin kui koristasime. Ja koju jalutus oli ka väga kaunis, polegi seda ju ammu teinud.
Ma nüüd ei teagi, kuhu ma jõuda tahtsin sellega.
Ma tegelt tahtsin ainult seda öelda, et ma olen šampuse valamise meister nüüd, aga läks nats teisiti, jälle.
Igatahes oli Bristoli ülikooli grad ball. Mis oli imeline. Neil oli natuke nagu 20ndate teema, ja palju vahvaid nippe mõeldud, iga neiu istekohal oli lehvik ja igal härral kõvakübar.
Paljud härrad olid väga kaunilt 20ndate stiilis, või natuke varasemas, kikilipsude ja trakside ja sallidega üle õlgade. Või siis oli paar härrat, kes oli läinud tööklassi 20ndate stiili, ruuduliste pükste, ja traksidega ja mitte lõpuni kinninööbitud pluusidega. Väga šehv.
Neidude kohta ei oska midagi nõnda öelda. Nad olid üldiselt väga 'tavaliselt' balliriides. Ja vähem oli tunda ajastuhõngu. Olid küll mõned, kellel olid karvased õlakatted-asjad (inglise k 'stole', pole õrna aimugi, mis asi ta eesti keeles on), ja teised kel olid juuksed väga õiges stiilis.
Ja mitmed, kes olid oma rahvuslikus uhkes india kostüümis, näiteks. Ja üks neiu, kes kandis väga kaunilt välja aafrika kuninganna riietuse.
Ja siis paljud, kes you know.. lihtsalt tulid pittu. Sest ega igapäev ei saa tasuta šampust ja veini + osta lisa baarist. (tähendab, mis tasuta, nende piletite hinnad olid ilmselt ülemõistuse kõrged..)
Igatahes, suutsin end väga osavalt taas ettekandmisest vabastada, aitasin hoopis ühe tuttava näoga, Wendy'ga, kokkasid. Panime magustoite välja ja tegime neid pähklipuruga kauniks, ja sättisime snäkikandikuid, ja pärast jagasime neid. (Ma absoluutselt võitsin olematu võistlusele, et kelle kandik saab rutem tühjaks. Ma olin lõpetamas oma teist kandikut, kui Wendy ja ühe teise tüübi kandikud olid veel täitsa täis..)
Lisaks sai minust õhtuga meister šampuse valaja. Ma avastasin, et ma pole elus ühtegi šampuse pudelit avanud. Noh, see viga sai eile parandatud. Ma avasin vähemalt 25 pudelit. Kui mitte rohkem. Ja lõpuks suutsin šampust valada nii, et ei oodanud 30 sekundit vahepeal, et vaht ära läheks.
Jube kaunis oli alguses, neil olid suhkrulilled, mis läksid šampuseklaasi põhja, ja mis siis hõljusid imeilusalt klaasis ja andsid šampusele kauni roosaka värvi!
Ja neil oli täis jazz-swing bänd. Nagu. KUI LAHE SAAB OLLA?! Ma täiega swingisin kaasa kui üle tantsupõranda kuhugi suunduma pidin. Nii kaunis!
Lisaks leidsin end taas olukorras, kus sain kõikide vihaste osapooltega hästi läbi ja olin natuke lepitaja. Jälle. Ja sain kiitust, et mul on 'väga hea iseloom'. Votvot. Ja siis sain imestust enda kaela, et 'sa polegi kohalik?' jaa 'sa jalutad koju????' Eks ta ole, eks ta ole.
S aagiks oli üks kõvakübar, mille ma pätsasin kui koristasime. Ja koju jalutus oli ka väga kaunis, polegi seda ju ammu teinud.
Ma nüüd ei teagi, kuhu ma jõuda tahtsin sellega.
Ma tegelt tahtsin ainult seda öelda, et ma olen šampuse valamise meister nüüd, aga läks nats teisiti, jälle.
March 11, 2014
Ma tahtsin vaid öelda, et ainult mina oskan olla nii osav, et kõnnin nii mööda, et kukun äärelt alla.
St. Käisime eile semuga Clevedon'is, mis on Bristoli lähedal asuv mereäärne linnake. Ja kõndisime rannas, kus oli lai kõrgem riba, ja ma siis kukkusin sealt alla.
Tol hetkel oli kaunis naljakas lugu.
Aga nüüd mu hüppeliiges teeb päris kõasti valu.
HURRAAA.
Clevedon'ist kirjutan rohkem kui ma kunagi jõuan piltidega tegeleda.
St. Käisime eile semuga Clevedon'is, mis on Bristoli lähedal asuv mereäärne linnake. Ja kõndisime rannas, kus oli lai kõrgem riba, ja ma siis kukkusin sealt alla.
Tol hetkel oli kaunis naljakas lugu.
Aga nüüd mu hüppeliiges teeb päris kõasti valu.
HURRAAA.
Clevedon'ist kirjutan rohkem kui ma kunagi jõuan piltidega tegeleda.
March 10, 2014
Kevad Bristolis
Oli viimane aeg, et ma oma pool-naljaga antud uusaastalubadusi täidaks, eksole.
Ehk oli aeg kaamera riiulist välja võtta ja tolmust puhtaks pühkida.
(riiulit mul muidugi pole, aga saate ju aru küll, eks)
Viimased kaks päeva olen olnud kaamera külge aheldatud ja võtnud viimast kaunist kevadisest ilmas, mis on Suurbritanniat tabanud.
Soojasid ilmasid oli ennegi, aga need olid nõnda üksikud ja neile järgnesid alati pikad vihma ja tormi ja uputuse perioodid. Nüüd vist taevas tõesti selgineb, ja hakkab suvepisikki (oh, kui vahva sõna!) enda nägu näitama.
Eile-täna oli siis täpselt nõnda soe, et neidudel seelikute/kleitide/lühikeste pükste all polnud enam sukkasid (mitte, et see väga eriline oleks kuidagi, teades britte ja nende pidu-riietust, näiteks) ja nii mõnigi noorhärra patseeris tänaval lausa särgitult.
Kohe siuke soe tunne tuli. Ja Päikegi polnud nii vastumeelt. See on see esimese Päikese värk, siis ta on täiesti välja kannatatav ja lausa nauditav!
Eile (laupäeval) ma üritasin olla hästi kaval ja vältida keskpäeva ja hilispärastlõuna Päikest ja liigset valgust, reisisin ringi ja üritasin merd näha (ma jõudsin täpselt nii kaugele, et olid suured konteinerid ja kraanad ja üks laev paistis kaugusest, ja kajakaid oli tavalisest natuke rohkem, aga päris veeni ma ei jõudnud, sest kõik oli aiaga piiratud.) (ja ma ausõna ei teadnud, kus ma täpselt olen).
Ja nii umbes täpselt enne päikese loojangut jõudsin ma Clifton Suspension Bridge'i juurde, mis on umbes Brisotli kõige olulisem 'vaatamisväärsus'. (Semu alati vingub, et Krakowis on rohkem ja ägedamaid rippsildu, aga Brittidele siiski meeldib oma üksikutega uhkustada, eksole). Ja silla kaitseks võin öelda, et on kaunis küll. Võib-olla mitte sild ise nii võrd, aga kogu ümbrus - jõe org ja mäed; ja õhtune valgus; ja eemalt paistev linn, kus vaikselt süttivad tuled, oli küll väga kaunis. (kirjavahemärgid selles lauses on täiesti pöörased, ma loodan, et mingit moodi ikka saab aru).
Naersin küll omaette seal, kuidas kõik ikka väga üritasid silda pildistada.
Pärast jalutasin Cliftonis ringi, ja mõtlesin, et see ikka on väga kaunis linnaosa. VÄGA. Siuke, pisike Pariis. See Pariis, mis on mu mõtteis - romantiline ja kauni arhitektuuriga ja kultuursete inimestega ja pisikeste kohvikutega.
Täna ma nii palju ringi ei trippinud. Ma küll tahtsin minna Ashton Court'i, aga ma unustasin täitsa ära.
Töölt tulles bussis istusid mu taga kaks meest, kes rääkisid arhitektuurist omavahel, ja seda oli nii kaunis kuulata, sest nad tõesti teadsid stiile ja ajastuid ja arhitekte ja seletasid, miks neil üks või teine ehitis meeldis, et ma mõtlesin, et ma ei lähe enne maha kui nad lähevad maha! Õnneks (?!) läksid nad minuga samas peatuses maha. Jälitasin neid natuke ja üritasin veel kuulata, aga linnatänavail on see keerulisem kui üpris tühjas bussis.
Bristoli Katedraali kellad jälle kõmisesid. See on nii vahva kuidagi. Ma ei tea, mis puhul või millal neid mängitakse, aga ma olen mitmeid kordi kuulnud, ja alati see kestab üpris kaua. (Mingi missa võib-olla?).
Ja see on kuidagi nii... britilik.
Tudengid ja muidu semud istusid kõik College Green'il murul. Kes päevitas, kes luges, kes õppis, kes niisama. Kes mängis palli, kes jooksis ringi, kes tegi rula trikke.
Ja siis taustal on kiriku kella mäng.
See on nii britilik. Ja samas. ameerikalik? nagu stseen kuskilt keskkooli filmist? huvitav!
Minagi istusin ja lugesin (käisin raamatukogus, et paar raamatut tagasi viia, ja oma hunnikut vähendada, aga nooo... tulin tagasi rohkemate raamatutega...) natuke aega College Green'il, aga mu valitud koht läks kiiresti varju, ja ma mõtlesin, et ma parem sammun edasi.
Kõik Watershed'i ümbrus oli nagu kuskil... Hispaanias? Barcelonas, näiteks. Kollakad toonid suurest päikesest. Inimesed jäätise järjekorras. Lapsed paljajalu purskkaevudes. Inimesed treppidel istumas ja oma jäätis nosimas. Väga lõunamaine! Minu mõtteis, ma ju pole käinud, aga arvan.
Jalutasin ka Watershed'i turukeselt läbi, maitsesin IMEHEAD chai teed, vaatasin ahne pilguga raamatuid, ja imetlesin käsitöö ehteid.
Nõnda läks minu nädalavahetus.
Lisaks tekitasin endale uue watermargi, mis oli juba ammu mõtteis, aga kartsin valmistamisprotsessi, aga tuli välja, et oli väga okei. Lightroomis ei saanud teda toimima ainult, mis on natuke tüütu.
Üritasin ka HDR pilte teha. Aga mu töötlus-skill pole nii hea. Vist, ei tea. Ühesõnaga, ei tulnud see väga välja.
Nüüd aga, nautigem!
Tuvastamist vajav puu.
Pisike eelvaade uutele 'õrnadele'
Jätsi järjekord!
Mu mõtteline Barcelona.
Jooned.
Risti oleval tänaval kõnnin vähemalt korra nädalas, enamasti rohkem,
aga kunagi varem pole seda pisikest tänavat märganud.
Ehk oli aeg kaamera riiulist välja võtta ja tolmust puhtaks pühkida.
(riiulit mul muidugi pole, aga saate ju aru küll, eks)
Viimased kaks päeva olen olnud kaamera külge aheldatud ja võtnud viimast kaunist kevadisest ilmas, mis on Suurbritanniat tabanud.
Soojasid ilmasid oli ennegi, aga need olid nõnda üksikud ja neile järgnesid alati pikad vihma ja tormi ja uputuse perioodid. Nüüd vist taevas tõesti selgineb, ja hakkab suvepisikki (oh, kui vahva sõna!) enda nägu näitama.
Eile-täna oli siis täpselt nõnda soe, et neidudel seelikute/kleitide/lühikeste pükste all polnud enam sukkasid (mitte, et see väga eriline oleks kuidagi, teades britte ja nende pidu-riietust, näiteks) ja nii mõnigi noorhärra patseeris tänaval lausa särgitult.
Kohe siuke soe tunne tuli. Ja Päikegi polnud nii vastumeelt. See on see esimese Päikese värk, siis ta on täiesti välja kannatatav ja lausa nauditav!
Eile (laupäeval) ma üritasin olla hästi kaval ja vältida keskpäeva ja hilispärastlõuna Päikest ja liigset valgust, reisisin ringi ja üritasin merd näha (ma jõudsin täpselt nii kaugele, et olid suured konteinerid ja kraanad ja üks laev paistis kaugusest, ja kajakaid oli tavalisest natuke rohkem, aga päris veeni ma ei jõudnud, sest kõik oli aiaga piiratud.) (ja ma ausõna ei teadnud, kus ma täpselt olen).
Ja nii umbes täpselt enne päikese loojangut jõudsin ma Clifton Suspension Bridge'i juurde, mis on umbes Brisotli kõige olulisem 'vaatamisväärsus'. (Semu alati vingub, et Krakowis on rohkem ja ägedamaid rippsildu, aga Brittidele siiski meeldib oma üksikutega uhkustada, eksole). Ja silla kaitseks võin öelda, et on kaunis küll. Võib-olla mitte sild ise nii võrd, aga kogu ümbrus - jõe org ja mäed; ja õhtune valgus; ja eemalt paistev linn, kus vaikselt süttivad tuled, oli küll väga kaunis. (kirjavahemärgid selles lauses on täiesti pöörased, ma loodan, et mingit moodi ikka saab aru).
Naersin küll omaette seal, kuidas kõik ikka väga üritasid silda pildistada.
Pärast jalutasin Cliftonis ringi, ja mõtlesin, et see ikka on väga kaunis linnaosa. VÄGA. Siuke, pisike Pariis. See Pariis, mis on mu mõtteis - romantiline ja kauni arhitektuuriga ja kultuursete inimestega ja pisikeste kohvikutega.
Täna ma nii palju ringi ei trippinud. Ma küll tahtsin minna Ashton Court'i, aga ma unustasin täitsa ära.
Töölt tulles bussis istusid mu taga kaks meest, kes rääkisid arhitektuurist omavahel, ja seda oli nii kaunis kuulata, sest nad tõesti teadsid stiile ja ajastuid ja arhitekte ja seletasid, miks neil üks või teine ehitis meeldis, et ma mõtlesin, et ma ei lähe enne maha kui nad lähevad maha! Õnneks (?!) läksid nad minuga samas peatuses maha. Jälitasin neid natuke ja üritasin veel kuulata, aga linnatänavail on see keerulisem kui üpris tühjas bussis.
Bristoli Katedraali kellad jälle kõmisesid. See on nii vahva kuidagi. Ma ei tea, mis puhul või millal neid mängitakse, aga ma olen mitmeid kordi kuulnud, ja alati see kestab üpris kaua. (Mingi missa võib-olla?).
Ja see on kuidagi nii... britilik.
Tudengid ja muidu semud istusid kõik College Green'il murul. Kes päevitas, kes luges, kes õppis, kes niisama. Kes mängis palli, kes jooksis ringi, kes tegi rula trikke.
Ja siis taustal on kiriku kella mäng.
See on nii britilik. Ja samas. ameerikalik? nagu stseen kuskilt keskkooli filmist? huvitav!
Minagi istusin ja lugesin (käisin raamatukogus, et paar raamatut tagasi viia, ja oma hunnikut vähendada, aga nooo... tulin tagasi rohkemate raamatutega...) natuke aega College Green'il, aga mu valitud koht läks kiiresti varju, ja ma mõtlesin, et ma parem sammun edasi.
Kõik Watershed'i ümbrus oli nagu kuskil... Hispaanias? Barcelonas, näiteks. Kollakad toonid suurest päikesest. Inimesed jäätise järjekorras. Lapsed paljajalu purskkaevudes. Inimesed treppidel istumas ja oma jäätis nosimas. Väga lõunamaine! Minu mõtteis, ma ju pole käinud, aga arvan.
Jalutasin ka Watershed'i turukeselt läbi, maitsesin IMEHEAD chai teed, vaatasin ahne pilguga raamatuid, ja imetlesin käsitöö ehteid.
Nõnda läks minu nädalavahetus.
Lisaks tekitasin endale uue watermargi, mis oli juba ammu mõtteis, aga kartsin valmistamisprotsessi, aga tuli välja, et oli väga okei. Lightroomis ei saanud teda toimima ainult, mis on natuke tüütu.
Üritasin ka HDR pilte teha. Aga mu töötlus-skill pole nii hea. Vist, ei tea. Ühesõnaga, ei tulnud see väga välja.
Nüüd aga, nautigem!
Cliftoni stiilinäide
Clifton Suspension bridge ja kirsss?
(palun keegi tuvastage see õitsev puu, ei saa ju olla kirss või saab?)
(palun keegi tuvastage see õitsev puu, ei saa ju olla kirss või saab?)
Kui kõik suunasid kaamerad silla poole, siis ma suunasin teise suunda.
Sild omas hiilguses.
(Ja loojuva päikese viimased kiired teevad ka pai)
(Ja loojuva päikese viimased kiired teevad ka pai)
Taevas oli laiguline. Ja puu oli väljendusrohke.
Katse 0,5 HDR. Misiganes. Ei ole ju.
Aga meeldib vist ikka, mulle, st.
Aga meeldib vist ikka, mulle, st.
Bristol tuledes.
Öised pildid ei tule mul veel.
Öised pildid ei tule mul veel.
Kodust tulles teise mäe otsast.
Mägi kauguses on just täpselt Clifton.
Mägi kauguses on just täpselt Clifton.
Ma pole elu sees nii palju avatud katusega autosi näinud kui sel nädalavahetusel.
Lisaks on enamus neist eelmisest sajandist.
Lisaks on enamus neist eelmisest sajandist.
Blackboy Hill'ilt alla linna poole sõites.
Üritasin, nagu ikka, jooni ja geomeetriat tabada.
Ei tea, tahaks väga, aga ei oska.
Ei tea, tahaks väga, aga ei oska.
Watershed'i ees olev turg.
Osa sellest.
Leivataigna osa.
Osa sellest.
Leivataigna osa.
Risti oleval tänaval kõnnin vähemalt korra nädalas, enamasti rohkem,
aga kunagi varem pole seda pisikest tänavat märganud.
March 6, 2014
Täna on seda sorti päev, et kõik läheb nats nihu..
Esiteks ma magasin täiega sisse ja jäin tööle 45 minutit hiljaks. Nad aga hoopis tänasid mind, sest ma teatasin neile läbi agentuuri, et jään hiljaks.
(Mu skill 3 minutiga valmis saada pole siiski täielikult kadunud, suutsin 2 minuti jooksul taibata, et kell on palju rohkem kui mulle meeldiks; riidesse panna; juuksed korda seada; majast lahkuda..) (Ja siis ootasin bussi 30 minutit, sest miks ometi nad peaksid tulema siis kui plaanis kirjas...)
(Kell 7:24 ärkasin, tööle jöudsin löpuks umbes 8.45)
See muidugi lükkas kõik mu plaanid pea peale.. Manager seal oli tore (?!) ja küsis et kas saan siis kauemaks jääda, et tundide arv jääks samaks. Ja see muidugi sasis mu plaane veel rohkem..
Ei, tegelt oli suht okei. Lihtsalt, et ma olen hetkel juba surmväsinud ja terve öhtu tööd Aztecis ootab veel ees ja öise koju saamise seiklus.. Ja täna kohe üldse ei jaksa.
Lisaks on täna jube külm ja kodus koridorides ulub tuul.
Lisaks see inime, kellele kuulusid pliit ja ahju funktsiooniga mikrokas, kolis välja, ja meil nüüd pole määramatuks ajaks paremat söögitegemise vahendit kui tavaline mikrokas ja kuum vesi. Hurraa.
Vähemalt oli co-opis tasuta raamaturiiulil üks paks kogumik Agatha Christie lugudest, see tõi korraks naeratuse näole, kuigi ma öösel ilmselt kahetsen, sest pean seda pirakat läbi öö tassima.. (Lisaks on mu lugemata raamatute list hoogsalt kasvamas.. Nüüd enam nagu ei jöua selleni kuidagi..)
March 5, 2014
Mul on halb oskus mitte öelda "ei".
Ehk lootsin, et täna on kaunis lebo päev. AGA MILLEKS. Ikka nõustu kui agentuur helistab kell 9 hommikul, et kas sa täna kell 15 saad teha vahetust. JAA, SAAN KÜLL.
Ei, tegelikult on tore, lihtsalt.. Mõtted olid lebos juba.
Ja eile, ma jõudsin õigele Bath bussile! Jooksin üle keelatud ala bussijaamas, aga jõudsin! (Mis tähendas, et teekond koju kestis vähem kui 2 tundi!!)(Ja ma ei pidanud linnas tund aega kell südaöö ootama..)
Lisaks.
MADRATSMADRATSMADRATSMADRATS.
Ta jõudis!
(Ja mu aadress tekitab alati segadust...)
Ehk lootsin, et täna on kaunis lebo päev. AGA MILLEKS. Ikka nõustu kui agentuur helistab kell 9 hommikul, et kas sa täna kell 15 saad teha vahetust. JAA, SAAN KÜLL.
Ei, tegelikult on tore, lihtsalt.. Mõtted olid lebos juba.
Ja eile, ma jõudsin õigele Bath bussile! Jooksin üle keelatud ala bussijaamas, aga jõudsin! (Mis tähendas, et teekond koju kestis vähem kui 2 tundi!!)(Ja ma ei pidanud linnas tund aega kell südaöö ootama..)
Lisaks.
MADRATSMADRATSMADRATSMADRATS.
Ta jõudis!
(Ja mu aadress tekitab alati segadust...)
March 3, 2014
Seekordne Semu juurde külaskäik ei lõppenudki kella 6ni hommikul jutustamisega, vaid me mõlemad vajusime juba enne südaööd ära, (Semu juba enne, mina vaatasin kohusetundest siiski filmi lõpuni...(st, ma ei oska magama jääda kui ma kellegi teisega koos filmi vaatan...)) täiesti ajuvabades asendites. Semu tagurpidi voodis. Mina põrandal padjahunnikul. Väga osavad.
Lisaks koosnes see (st nädalavahetus Semuga) lõppematutest kogustest koogist ja tuunikala-juustu grillvõikudest.
Ma tulen sealt ära 8x suuremana kui enne (kui see üldse enam võimalik on...)
--
Lisaks vajutasin eelmine nädal feisbuukis 100 päeva hommikujooksu üritusel, et "lähen". Ma siis täna õhtul lõpuks jõudsin selleni, et sain esimese päeva taha linnukese teha. Ei surnudki ära. Ja päris tore oli, üle pika aja jälle.
Ma ilmselgelt pole nii tubli, et ma nende graafikus püsiks. Neil vist on juba 7 päevakest linnukese saanud.
Aga ma üritan, ausõna, vähemalt natukene.
Lisaks koosnes see (st nädalavahetus Semuga) lõppematutest kogustest koogist ja tuunikala-juustu grillvõikudest.
Ma tulen sealt ära 8x suuremana kui enne (kui see üldse enam võimalik on...)
--
Lisaks vajutasin eelmine nädal feisbuukis 100 päeva hommikujooksu üritusel, et "lähen". Ma siis täna õhtul lõpuks jõudsin selleni, et sain esimese päeva taha linnukese teha. Ei surnudki ära. Ja päris tore oli, üle pika aja jälle.
Ma ilmselgelt pole nii tubli, et ma nende graafikus püsiks. Neil vist on juba 7 päevakest linnukese saanud.
Aga ma üritan, ausõna, vähemalt natukene.
March 1, 2014
Seiklusrohke laupäev. Tegelt mitte, ainult natuke.
Kuna tuli välja, et ülikool ei tahtnud mind täna, siis ma leidsin, et tuleb olla äge ja amatöör muusikali teatrit aidata! Läksin siis kolmandasse linnaotsa nende workshopi.
Esiteks, et kell 10 hommikul oli bussis mitu tüüpi, kes juba (või endiselt?) jõid ja olid nii purjus, et püsti ka ei püsinud! Nagu, ausõna. See mees pool lohises oma sõbra najal bussist välja. Väga põnev.
Siis kõik vanatädid bussis muudkui oigasid, et nii ilus ilm on ja et oleks pidanud jalutama läbi pargi ja pärast bussi võtma. (mida sa siis siin bussis teed tüüp?). Hommik oli tõesti kaunis, päike sillerdas ja puha (aga kodust välja astudes oli härmatis maas? WAT. Ma ei saa sellest ilmast ka aru. Nagu, siin pole külmapoegagi, kust see härmatis tuli, seda ma ei kujuta ette..)
Ja siis ma olin äge nende workshopis ja värvisin palju (iseennast eriti, mul on mingi anne selle pihta, et ise olen hästi ära mökerdatud pärast.. (vähemalt on näha, et ma midagi tegin)).
Anne on ka just pesust tulnud teksad jalga panna, et siis mööda põrandat roomata ja värvine olla. Ma olen arukas laps, kuidas te siis ei mõista..
Lubati mul ka akudrelli näppida, ma vist polegi päriselt midagi asjalikku sellega teinud ise, aga ma igaljuhul sain paremini hakkama kui noor-poiss, kes ka seal oli (mitte noor-noor, aga minust nats noorem, ma arvan, kes seda teab küll..).
Ja siis, ja siis tulin ära sealt ja siis olid seal Morrisons ja Lidl kõrvuti - kui kaunis saab olla?! Ma pole Aberist ära tulekust saati Morrisonsis käinud, suures, korralikus Morrisonsis. Jaaaaa... Mu peas on see palju odavam ja suurema valikuga kui ta tegelikult on :( (või võib-olla ongi Aberi oma odavam ja suurem?)
Ja siis tagasi linna toov buss haises nagu solgiauk või kodutute-joodikute pesa. Päris õudne oli. Eks see linnaosa ole seal ka päris jube, et õhtul seal nina toast välja ei julgeks pista, ma arvan.
Siis oli vaja teha madratsijahti, sest kuigi mu praegune madrats ületas mu ootuseid päris kõvasti, andis ta siiski lõpuks alla. IMEpisike auk on. Aga sealt tuleb niiiiii palju õhku välju, et kurb hakkab.
Eile öösel avastasin. Kell 3. Kohutavalt sakkis, ma olin täpselt nii unine juba, et vajuks kohe ära. Ja siis äkki oled põrandal omadega. Lasin ta siis tühjaks, ja panin paranduskleepsu peale, aga siis ei tohi teda pool tunni jooksul täispuhuda.. Noo oli nõme olla. Ja kuna ma ta tühjaks lasin (et oleks parem kleepsuda), siis läks sada aastat, et seda täispuhuda..
Ootasin siis oma poole tunni möödumist ja nutsin vaadates online'ist päris-madratsite hindu. KES SEE OSTAB NII KALLEID MADRATSEID?!?! Nagu, kõige kallimad olid üle 1000naela. Keskmine hind on nii 150naela. Ja siis mingid üksikud odavad on seal 60-80 naela kandis.
Aga ma siiski lõpuks sain madratsi, mis on kasutatud küll, natuke, aga 25 naela eest ja toovad koju ka. Esmaspäeval küll. Sest pühapäeviti see riik siin ei toimi, eksole.
AAAAAH. ja siis, ma mingi päev kirjtuasin, et matcha latte oli hea, onju, ONJU. Ja täna ma jäin matcha milk tea'd (ma päris täpselt ei tea, mis see vahe on..) JA SEE OLI JUMALIK. ÕUDNE. MA JÄÄN JU SÕLTUVUSSE NII. NIIIII KAUNIS!!! Ma tahaks teile kõigile anda lürpida seda jumalte jooki! Nii jube kaunis, et natuke kurb lausa.
Kuna tuli välja, et ülikool ei tahtnud mind täna, siis ma leidsin, et tuleb olla äge ja amatöör muusikali teatrit aidata! Läksin siis kolmandasse linnaotsa nende workshopi.
Esiteks, et kell 10 hommikul oli bussis mitu tüüpi, kes juba (või endiselt?) jõid ja olid nii purjus, et püsti ka ei püsinud! Nagu, ausõna. See mees pool lohises oma sõbra najal bussist välja. Väga põnev.
Siis kõik vanatädid bussis muudkui oigasid, et nii ilus ilm on ja et oleks pidanud jalutama läbi pargi ja pärast bussi võtma. (mida sa siis siin bussis teed tüüp?). Hommik oli tõesti kaunis, päike sillerdas ja puha (aga kodust välja astudes oli härmatis maas? WAT. Ma ei saa sellest ilmast ka aru. Nagu, siin pole külmapoegagi, kust see härmatis tuli, seda ma ei kujuta ette..)
Ja siis ma olin äge nende workshopis ja värvisin palju (iseennast eriti, mul on mingi anne selle pihta, et ise olen hästi ära mökerdatud pärast.. (vähemalt on näha, et ma midagi tegin)).
Anne on ka just pesust tulnud teksad jalga panna, et siis mööda põrandat roomata ja värvine olla. Ma olen arukas laps, kuidas te siis ei mõista..
Lubati mul ka akudrelli näppida, ma vist polegi päriselt midagi asjalikku sellega teinud ise, aga ma igaljuhul sain paremini hakkama kui noor-poiss, kes ka seal oli (mitte noor-noor, aga minust nats noorem, ma arvan, kes seda teab küll..).
Ja siis, ja siis tulin ära sealt ja siis olid seal Morrisons ja Lidl kõrvuti - kui kaunis saab olla?! Ma pole Aberist ära tulekust saati Morrisonsis käinud, suures, korralikus Morrisonsis. Jaaaaa... Mu peas on see palju odavam ja suurema valikuga kui ta tegelikult on :( (või võib-olla ongi Aberi oma odavam ja suurem?)
Ja siis tagasi linna toov buss haises nagu solgiauk või kodutute-joodikute pesa. Päris õudne oli. Eks see linnaosa ole seal ka päris jube, et õhtul seal nina toast välja ei julgeks pista, ma arvan.
Siis oli vaja teha madratsijahti, sest kuigi mu praegune madrats ületas mu ootuseid päris kõvasti, andis ta siiski lõpuks alla. IMEpisike auk on. Aga sealt tuleb niiiiii palju õhku välju, et kurb hakkab.
Eile öösel avastasin. Kell 3. Kohutavalt sakkis, ma olin täpselt nii unine juba, et vajuks kohe ära. Ja siis äkki oled põrandal omadega. Lasin ta siis tühjaks, ja panin paranduskleepsu peale, aga siis ei tohi teda pool tunni jooksul täispuhuda.. Noo oli nõme olla. Ja kuna ma ta tühjaks lasin (et oleks parem kleepsuda), siis läks sada aastat, et seda täispuhuda..
Ootasin siis oma poole tunni möödumist ja nutsin vaadates online'ist päris-madratsite hindu. KES SEE OSTAB NII KALLEID MADRATSEID?!?! Nagu, kõige kallimad olid üle 1000naela. Keskmine hind on nii 150naela. Ja siis mingid üksikud odavad on seal 60-80 naela kandis.
Aga ma siiski lõpuks sain madratsi, mis on kasutatud küll, natuke, aga 25 naela eest ja toovad koju ka. Esmaspäeval küll. Sest pühapäeviti see riik siin ei toimi, eksole.
AAAAAH. ja siis, ma mingi päev kirjtuasin, et matcha latte oli hea, onju, ONJU. Ja täna ma jäin matcha milk tea'd (ma päris täpselt ei tea, mis see vahe on..) JA SEE OLI JUMALIK. ÕUDNE. MA JÄÄN JU SÕLTUVUSSE NII. NIIIII KAUNIS!!! Ma tahaks teile kõigile anda lürpida seda jumalte jooki! Nii jube kaunis, et natuke kurb lausa.
Subscribe to:
Comments (Atom)