TEATER.
Ma ei ole nii ammu teatris käinud.
Nii hea oli teatris olla, kuigi, noh, ma ei nimetaks seda väga tavaliseks teatri elamuseks.

Death and the Ploughman (Surm ja Põllumees?? näiteks.. otsetõlge on 'kündja')
Arno's Vale'i surnuaias.

Just just. Surnuaias, kell 8 õhtul. (ja pagana külm oli)
Algas pisikeses kabelis. Ja siis me jalutasime läbi surnuaia ja peatusime osades kohtades, et stseene vaadata.

Tantsisin surmaga valssi, Edith Piaf taustal laulmas. Päris kaunis mõte või? (muidugi ma olin esimene, keda tantsule paluti...)

Esiteks tahtsin öelda, et tekst oli väga kaunis. See on siis sellest, kuidas põllumees süüdistab Surma oma naise surmas (eesti keeles kõlab eriti kehvasti..), ja et kuidas see ei ole Jumala süü, sest Jumal oleks meest karistanud pattude eest, aga Surm võttis ta naise, kes oli Jumala silmis perfektne. Ja Surm üritab end kaitsta ja seletab, kuidas kõik maapealne kuulub temale, et Jumalal on Taevas&Põrgu, aga maa kuulub Surmale. Ja palju kauneid kauneid mõtteid ja sõnu ja lauseid oli.

Näitlemine oli kehv. No ma ei tea. Kehv. Kaks peaosalist, Neiu Surm ja Härra Põllumees. Neiu oli veel enam-vähem, vahepeal, ta alguses oli väga põnev ja oli väga ilmselgelt 'surnud' või...'mitte-elus', põneva ja erilise kõnnakuga, aga see vajus kõik ära kuidagi, ja ta unustas end ka alguses ja seisis pulk sirgelt, et siis uuesti rääkima hakata ja olla taas Surm. Nomisasja.
Ja siis Vabatahtlikud, kes etendasid Surnuid/Surma üldisemalt. Kratsisid kukalt ja nokkisid nina vahepeal.
Ja laulsid kehvasti. Hurh. See on Hille süü, et kõige pisemgi mööda laulmine kriibib kõrva. Väga. Ahvin. Ja kirtsutan nina.

Aga see idee, et see oli surnuaias oli kaunis. Ja disain oli osaliselt kaunis. Mulle meeldis, et õues enamus ajast oli valgustiks lihtsalt suur taskulamp või ehitusvalgus. Mis oli kaunis! ja sobiv! (mööda surnuaeda jalutades stseeniplatsilt stseeniplatsile oli valgustatud kohti, kus siis mõni tegelene (vabatahtlik)  tegi midagi, algul nad kõik tegid aiatöid, hiljem nutsid haudade kohal)
Mulle meeldis, et nad olid tekitanud maja sisemuse haudade ja puude vahele. See oli VÄGA kaunis.
Metall voodi, uhke peatsiga. Vann. Vanaegsed toolid. Tugitool.  Ja valgustatud (birdidega või väikeste LEDidega. Ühes kohas ka ice-lightidega, see oli ka vahva, ice-lightid on vahvad)
See oli väga kaunis, ja väga oleks tahtnud pilti teha.
Aga samas oli koguaeg tunne, et oleks võinud nii palju rohkem teha. Natuke rohkem valgust mõnes kohas, et välja tuua surnuaia elemente. Või noh..midagi oli nagu puudu.
Ja kostüümid oleksid võinud olla ühtsed. Vabatahtlikud olid kõik oma suvalistes matkapükstes ja paksudes jopedes (ma saan aru, et külm, aga oleks ju võinud teha neile ma ei tea, mingid üht värvi hõlstid, mida oma riiete peal kanda või midagi?)

Väga põnev, muidugi. Hea tekst, hea etenduspaik. See tekst jääb mind vist kauaks kummitama, ja tahaks isegi kohe midagi teha sellega. (see juhtub pea alati kui ma teatris käin...)
Oleks võinud parem olla, aga teater on alati tore.

--

Ja inimesed on üle mõistuse. Tagasi jalutades (surnuaia teisest otsast peaväravasse..) kõmpisin üksi ja kuulasin pealt, mis teised arutasid ja arvasid.  "Kas sa ei leia, et on huvitav, et sama tükk on nii erinev erinevates versioonides? Ma olen leidnud, et see on tihti etenduste puhul nii.. Jaa, väga huvitav."  Hästi, inimene, kas sa teadsid, et see ongi sama teksti erinevate lavastuste point. Muidu võiks ju igat teksti ainult ühe korra mängida ja vsjo, kõik, mõte edastatud ja kõik said ühtselt aru, ja teisi variante pole.

või tibid, kes tegidki iga kahe minuti tagant mobiiliga pilte ja selfiesid. Ma saan aru, et see oli natuke vabam vorm kui teatrisaalis istumine, aga siiski?!
(Ja kandsid pealaternaid, ja pimestasid pidevalt kõiki oma ringi vaatamisega -_- ).

Inimesed üldse ei istunud täna. Isegi vähem kui tavaliselt.

---

Ja siis bussipeatuse prügikasti kõrvale oli kellelgi lõpuks olnud mahti oma jõulukuusk välja visata.

----

Nädal tagasi vaatasin öösel koju jalutades tükkaega rebasega tõtt. Liikusin talle lähemale ja ta ikka jõllitas mind. Ma olin tast 3 meetri kaugusel, siis ta leidis, et ma vist ikka pole päris semu-sorti-tüüp ja siis ta liikus. Liikus täpselt nii, et istus teisele poole teed maha ja jõllitas edasi.