Mu eilne õhtu möödus Bristol Museum'is töötades. Naljakas oli seal jälle olla, mu esimene agentuuri töö-öö oli ju ka seal. Ma väga lootsin, et mu lemmikud töö-semud on ka seal, sest tundus, et on suur üritus, aga pidin pettuma. Palju-palju uusi-tundmatuid nägusid. Njah, eks nii ta vist on agentuuriga.

Igatahes oli Bristoli ülikooli grad ball. Mis oli imeline. Neil oli natuke nagu 20ndate teema, ja palju vahvaid nippe mõeldud, iga neiu istekohal oli lehvik ja igal härral kõvakübar.
Paljud härrad olid väga kaunilt 20ndate stiilis, või natuke varasemas, kikilipsude ja trakside ja sallidega üle õlgade. Või siis oli paar härrat, kes oli läinud tööklassi 20ndate stiili, ruuduliste pükste, ja traksidega ja mitte lõpuni kinninööbitud pluusidega. Väga šehv.
Neidude kohta ei oska midagi nõnda öelda. Nad olid üldiselt väga 'tavaliselt' balliriides. Ja vähem oli tunda ajastuhõngu. Olid küll mõned, kellel olid karvased õlakatted-asjad (inglise k 'stole', pole õrna aimugi, mis asi ta eesti keeles on), ja teised kel olid juuksed väga õiges stiilis.
Ja mitmed, kes olid oma rahvuslikus uhkes india kostüümis, näiteks. Ja üks neiu, kes kandis väga kaunilt välja aafrika kuninganna riietuse.
Ja siis paljud, kes you know.. lihtsalt tulid pittu. Sest ega igapäev ei saa tasuta šampust ja veini + osta lisa baarist. (tähendab, mis tasuta, nende piletite hinnad olid ilmselt ülemõistuse kõrged..)

Igatahes, suutsin end väga osavalt taas ettekandmisest vabastada, aitasin hoopis ühe tuttava näoga, Wendy'ga, kokkasid. Panime magustoite välja ja tegime neid pähklipuruga kauniks, ja sättisime snäkikandikuid, ja pärast jagasime neid. (Ma absoluutselt võitsin olematu võistlusele, et kelle kandik saab rutem tühjaks. Ma olin lõpetamas oma teist kandikut, kui Wendy ja ühe teise tüübi kandikud olid veel täitsa täis..)

Lisaks sai minust õhtuga meister šampuse valaja. Ma avastasin, et ma pole elus ühtegi šampuse pudelit avanud. Noh, see viga sai eile parandatud. Ma avasin vähemalt 25 pudelit. Kui mitte rohkem. Ja lõpuks suutsin šampust valada nii, et ei oodanud 30 sekundit vahepeal, et vaht ära läheks.
Jube kaunis oli alguses, neil olid suhkrulilled, mis läksid šampuseklaasi põhja, ja mis siis hõljusid imeilusalt klaasis ja andsid šampusele kauni roosaka värvi!

Ja neil oli täis jazz-swing bänd. Nagu. KUI LAHE SAAB OLLA?! Ma täiega swingisin kaasa kui üle tantsupõranda kuhugi suunduma pidin. Nii kaunis!

Lisaks leidsin end taas olukorras, kus sain kõikide vihaste osapooltega hästi läbi ja olin natuke lepitaja. Jälle. Ja sain kiitust, et mul on 'väga hea iseloom'. Votvot. Ja siis sain imestust enda kaela, et 'sa polegi kohalik?' jaa 'sa jalutad koju????' Eks ta ole, eks ta ole.

S aagiks oli üks kõvakübar, mille ma pätsasin kui koristasime. Ja koju jalutus oli ka väga kaunis, polegi seda ju ammu teinud.
Ma nüüd ei teagi, kuhu ma jõuda tahtsin sellega.
Ma tegelt tahtsin ainult seda öelda, et ma olen šampuse valamise meister nüüd, aga läks nats teisiti, jälle.