Kas ma tohin küsida, et kuidas saab üks kunstivorm olla nii kaunis nagu seda on teater? Nii hingematvalt liigutav, ükskõik, mis pidi. Nii kaunis? Nii hooliv? Nii tõene? Nii teema- ja ajakohane?
Niiii kaunis? Nii lohutav? Ja nii piinav?

Mu pea valutab tunnetest ja nutmistest ja naermistest ehk käisin Jane Eyre'i maratonil Bristoli Old Vic'is. (sest nüüd oli vaja nädalaga oma viimase 4 kuu puudujäägid tasa teha) (kuidagi ei tule see tasaarveldus välja nii)

Mulle ei ole kunagi "Jane Eyre" meeldinud, on mul "uhkuse ja eelarvamusega" ja muude siukestega ühes pajas kui mõttetud tilu-lilu-armastus-oh-armastus lugude all, mis noh.. ei ole mulle, ühesõnaga, jätab külmaks.
Aga see jutustus laval, oli nii kaunis, nii kaunis, niii kaunis.
Kui palju saab öelda väga vähesega. Kõik oli minimaalne ja see oli rohkemgi kui vaja, et tabada õiget punkti ja mõtet.

Lugu oli kärbitud nii mõneski kohas või ainult põgusalt peatatud, aga oluline oli kõik olemas. Üliefektiivne koreograafia (mitte tantsuline). Huvitavad tasandid lavakujunduses, tekitatud väga lihtsalt. Punane valguses, mis oli õige, ja ei häirinud. Ühtne kostüümidisain (sinine-hall, kusjuures, mida ei ole tihti?), kostüümidega, mis olid lihtsalt kohandatavad. Muusika - muusikud laval! Kontrabass-kitarre-klaver-akordion-trummid. Imelise häälega lauljatar. Ja muusika, mis oli segu A.Pärdist ja P.Glassist, törtsu Indigolaste mõjutustega (minu mõtteis, muidugi, Pärt oli väga tuntav, ei tea muidugi, kas oli ka tegelik mõjutus). Suurepärane näitlemine. SUUREPÄRANE näitlemine. Kusjuures, suulist teksti polnud palju. Palju oli liikumisega edasi antavat, või helidega (heliefekti tehti otse lavalt, näitlejad ise), palju oli pilkudes ja kehakeeles. Nuttu ja naeru. Kiiret ja aeglast rütmi. Vaikust ja hoogsat laulu.
Ma enamus aega vaatasin silmad suured ja suu ammuli, et kas tõesti on see võimalik, nii geniaalne, nii geniaalne, nii kaunis.
Nii ilus, nii kaunis.

Ja mina veel mõtlesin, et tulen parem koju magama. Mul on hea meel, et ma teen vahel õigeid otsuseid.