Seekordne Semu juurde külaskäik ei lõppenudki kella 6ni hommikul jutustamisega, vaid me mõlemad vajusime juba enne  südaööd ära, (Semu juba enne, mina vaatasin kohusetundest siiski filmi lõpuni...(st, ma ei oska magama jääda kui ma kellegi teisega koos filmi vaatan...)) täiesti ajuvabades asendites. Semu tagurpidi voodis. Mina põrandal padjahunnikul. Väga osavad.

Lisaks koosnes see (st nädalavahetus Semuga) lõppematutest kogustest koogist ja tuunikala-juustu grillvõikudest.
Ma tulen sealt ära 8x suuremana kui enne (kui see üldse enam võimalik on...)

--

Lisaks vajutasin eelmine nädal feisbuukis 100 päeva hommikujooksu üritusel, et "lähen". Ma siis täna õhtul lõpuks jõudsin selleni, et sain esimese päeva taha linnukese teha. Ei surnudki ära. Ja päris tore oli, üle pika aja jälle.
Ma ilmselgelt pole nii tubli, et ma nende graafikus püsiks. Neil vist on juba 7 päevakest linnukese saanud.
Aga ma üritan, ausõna, vähemalt natukene.