Minu Wales: Seaside

Semu on juba ammu tahtnud minna mereäärde. Et ta selleks kolis Bristolisse, et see on mere-ääres. (noh, nii võrd kui võrd). Mina nii palju ei hoolinud algul, sest noh.. 3 aastat päris otse ja kohe mere-ääres olemist on mind vee kaunidusest natuke võõrutanud. (mitte, et ma vastu oleks, lihtsalt pole seda "tahaks merd näha!" tunnet..) (kuigi vahel tunnen küll puudust võimalusest kell 3 öösel majast välja astuda ja üksi mere ääres istuda ja lainete loksumist ja kajakate kisa kuulata)(okei, rohkem kui vahel tunnen puudust sellest, et on kuhugi minna öösel kell 3)

Igatahes. Me lõpuks võtsime selle teekonna ette, sest eelmine nädalavahetus oli puhta suur kevad juba, ja ka esmaspäev lubas kõikide parameetrite järgi sama kaunis olla. Noh, hommik Bristolis polnud eriti palju tõotav. Ja matcha oli ka matcha tee poest otsas. Aga ega me ei lasknud end heidutada. Asusime bussi peale ja naersime, kuidas me kumbki täpselt ei teadnud kui kaua me sõitma peame või kus täpselt maha peame minema. Naersime ja võrdlesime brittide ja poolakate ja eestlaste igasuguseid süsteeme. Igast ja muud.

Me sõitsime vist 1,5 tundi? Kes seda teab, see oli üks jabur buss, mis sõitis ringe ümber mingite tänavate ja mööda kõige pisemaid majade vahelisi teid, ja oli noh.. jabur, ühe sõnaga.

Lõpuks me jõudsime kuhugi, kus me arvasime, et kohe peaks meri olema ja astusime maha bussist. Ilm oli üsna hall. Ja tuuline. Ja külm. Ja ebamugav igatpidi.

Aga oli meri. pruunikas-hall küll, aga oli olemas! Semu pole väga palju briti mere-ääres käinud, ja ootas natuke vapustavamat ja kaunimat vaatepilti kui sogane pruun vesi. Ja siis me muidugi tegime võidu pilte. Nagu alati. Hiljem ülevaadates tundus, et ma olen osad pildid teinud lihtsalt selle pärast, et pilti teha. Ja nad on jurad ja igavad ja mõttetud ja läksid mõtlemata prügikasti.
Boonusena aga olen ma suutnud üllatavalt palju pilte teha kauni ja sirge horisondiga, see on küll saavutus!

Aga üldiselt olin ma tol päeval rohkem rahul nende piltidega kui nüüd ülevaadates. Nii palju jura.
Aga samas on mitu põnevat minimalistlikku pilti, mis vajavad küll midagi enamat, et tegelikult ka kellelegi mõjuda, aga noh. Põnev ikka, et ma olen neid nõnda teinud.

Kõige ägedam Clevedon'is oli muidugi Victoria-aegne kai (inglise k 'pier', noh ta pole päris kai, siuke jalutus-sild mere kohal?). Ses suhtes, et Aberis on ka Pier, aga ta on üldiselt väga baar-klubi-kasiino moodi värk ja see jalutamise osa on nats puudulik. Ja ma kahtlustan, et ta on natuke noorem kui Victoria-aegne.
Mida lähemale me sellele pier'ile jõudsime, seda enam olid mu kujutluses Victoria ja Edwardi aegsed naised ja härrad, oma uhket riiete ja kaabude ja suurte kübaratega ja jalutuskeppide ja vihmavarjukestega. Nii palju hõngas (misiganes sõna, kõlbab küll hetkel) see pier oma aega.

Kahjuks tegime toidupausi imearmsas pisikeses kohvikus ja selleks ajaks kui meil olid soojad võikud söödud (tuunikala ja juust teevad üllatavalt hea kombinatsiooni!) ja jäätised näpus (sest selleks hetkeks oli päike pilve tagant välja tulnud), oli pier kinni pandud, sest hetkel on veel 'talveaeg' ja varasemad sulgemiskellaajad.
Mulle muidugi tundus natukene absurdne, et pier'i külastamise eest tuleb maksta ja et see pannakse kinni mingiks ajaks. Natuke nagu Stonehenge'iga..(kuigi pier'ist ma saan veel aru, see on õrn ja midaiganes, aga Stonehenge jääb mulle alati müsteeriumiks).

Otsustasime siis alla 'randa' minna (noh, need briti 'rannad' on nagu nad on.. kiviklibu ja adru...). Ja sõime äärel istudes jäätist tükkaega. Ja siis otsustasime, et lähme kaljude juurde veel allapoole, et pier'ist veel pilte teha. ja siis me kõndisime sinna poole ja siis ma kukkusin sellelt äärelt alla, sest täpselt nii osav ma olengi. Mu esimene instinkt oli muidugi kaamera endast kaugemale saada, et see, jumala eest, viga ei saaks. See õnnestus päris hästi mul. Ja mu šoki reaktsioon on naerda. Ja tegelikult oli siis kõik väga okei, alles õhtul (ja terve nädala) andis hüpeliiges päris tugevalt tunda. (Muidugi mu igasugused 7 ja 8 tunnised töövahetused ja öised koju kõndimised üldiselt vist ei aita kaasa paranemisele..)

Igatahes. Oli üks kaunis esmaspäev. Ja nostalgia lained ja Aberi igatsused vallutasid mind.

Aga pildid on igavad. Aga las nad siis olla?

Hall meri. Triibu-Liine.

Iga neljas pilt on sellest, kuidas ma üksteist pildistades pildistame.

Mingi minimalist-abstrakt. Ja palju on puudu siiski.

Tunnen puudust inimeste pildistamisest.

Kaljunukk.

Semu 'rannas' ja eemal pier.

Mingi minimalist-abstrakt 2. Mulle endale sümpatiseerib rohkem.

Mingi minimalist-abstrakt 3. Värviga, nii uudne. Wow.

Ma arvasin, et on hea mõte üritada pika säriga pilti teha vaiksest merest?
Igatahes sain tasuks selle põneva segaduse.

See oli 'ohhooo' hetk pilte üle vaadates.
Päikesekiired!

Kurb ja üksik kaelkirjak otsib kodu.
Mingil teadmatul põhjusel mina talle kodu ei pakkunud.
(Ma olen ilmselt tulevikus üks neist lapsevanemaist, kes kõigepealt postitavad lapsed õnnetusest pilte igalepoole kui reageerivad ja last 'päästma' asuvad)